Cornwalli taeva all: Victoria naeratas. Õhus oli ikka veel tunda Adami tualettvee lõhna
Katkend raamatust:
Läbi lahtise akna tulvas sisse kuslapuu hõngu ja hiline pärastlõunapäike langes segi aetud linadele. Victoria naeratas. Õhus oli ikka veel tunda Adami tualettvee lõhna. Ta tõmbas voodile päevateki peale ja soputas padjad kohevaks. Oli ju meeldiv ja vahva laisal pärastlõunal oma lemmikpoisiga seksida, aga kui Charles peaks sisse astuma ja segi pööratud voodit nägema, oleks see kahtlemata ebameeldiv, ning mõni minut tagasi oli ta kuulnud Charlesi autot maja ette sõitmas.
Victoria võttis riidepuult avaralõikelise rohelise siidkleidi ja tõmbas selle selga, nautides aistingut, mille kangas üle rinnanibude libisedes tekitas. Ta judistas end. Kahju, et neil täna see pidu on. Muidu oleks Charles ehk kauemaks Londonisse jäänud ja ta oleks saanud veeta Adamiga terve õhtu, mitte ainult pärastlõuna. Noormees oli rahuldustpakkuvalt kiire õppija. Kinnisvara, vanad majad ja seks... Täielik õndsus!
Victoria tõmbas sõrmedega läbi juuste. Ta juuksed olid paar aastat tagasi halliks läinud, aga need polnud tavalist tuhmhalli tooni, vaid särasid nagu läikima löödud teras, ja juuste struktuur oli hästi säilinud. Ta pani kõrvarõngad kõrva ja võttis kätte pärlid. Charles oli need talle viiekümnendaks sünnipäevaks kinkinud. Loomulikult oli ta need ise välja valinud ja need sobisid ideaalselt tema naha tooniga. Pärlid heitsid ta näole imelist helki. Ta puudutas kaela. Arvestades, kui palju ta oli aastate jooksul päikese käes viibinud, oli tal hea nahk. Ilukirurgi teenuseid tal vaja polnud.
Ta ajas selja sirgu ja üritas kee klambrit kinni panna, kuid ei tulnud sellega pimesi toime. "Kus mu prillid on?" küsis ta valjult ja heitis pilgu üle magamistoa pindade.
"Nad on sul peas." Charles seisis ukselävel. Tal oli seljas tume ülikond, mis vaatamata nutikale lõikele ei suutnud õllekõhtu varjata.
"Tänan. Milleks see ülikond?"
"Äriasjad." Mees tammus jalalt jalale.
"Ega sa pole ometi uuesti tööle läinud?" See oleks suurepärane uudis.
"Ei." Charles läks naise juurde ja võttis tema käest pärlid. Victoria lasi tal need endale ümber kaela panna, kuid mehe sõrmed jäid klambri kallale kohmitsema ja tema ümber levis tualettvee lõhn. Victoria soovis, et mees seda veidi vähem peale paneks. Pärast nelja aastakümmet oli ta nina selle lõhna suhtes liiga tundlikuks muutunud. Pärlid viimaks kinni saanud, asetas Charles käed Victoria õlgadele ja mudis neid õrnalt. Victoria püüdis seda nautida, kuid ei suutnud, ja kui Charles ta kaela suudles, nägi ta peeglist pahameelt oma näole valgumas. Kui Charles oma siniste silmade pilgu tõstis ja talle otsa vaatas, manas ta näole teise ilme.
"Sa oled kaunis nagu alati, Tori."
"Tänan." Victoria pööras end mehe käte vahel ringi ja kohendas ta lipsu. Charles oli hea inimene – seda ei tohi unustada.
"Tuleta mulle meelde, mis puhul Smithid selle peo korraldavad."
"See on nende tütre kihluspidu,"” ütles Victoria ja neelatas. See oli midagi sellist, mida nemad ei saa kunagi tähistada.
"Ah-jaa," Charles pööras pea kõrvale.
"Ma ei talu su sellist tooni," sõnas Victoria hambaid kiristades. Isegi aknast avanev vaade aeda ei suutnud leevendada teda haaranud tühjusetunnet.
"Millest sa räägid?" küsis mees pead raputades ja puhisedes ning lausus:"„Ma pean sinuga üht asja arutama. See on tähtis."
Victoria pööras end välgukiirul ringi. "Sa tead täpselt, millest ma räägin." Oh, ta jälestas Charlesi! Mehe hääles kõlanud kurbus käis talle närvidele ja nüüd oli too haavunud kutsika ilmega. Ükski kuuekümne kahe aastane mees ei tohiks olla selline.
"Tori, on tõesti üks asi, millest ma pean sinuga rääkima."
Naine tõstis pilgu ja vaatas öökapil olevat kella. "Kas see võtab kaua aega? Me peaksime juba kohal olema. Kas sa lähed selle ülikonnaga?"
"Jah, see võtab aega." Charles silmitses oma pükse. "Kas ma peaksin riideid vahetama?"
Victoria ohkas. "Ei. Hakkame minema." Ta läks magamistoast välja, kuid jäi trepimademel seisma. Siit avanes vaade tervele kaarjale, alla halli viivale trepile. Selle kõige eest pidi ta Charlesi tänama. Mehe rahata poleks ta ise iial suutnud tagasi osta Boscaweni, oma lapsepõlvekodu. Charlesi raskeid samme selja taga kuuldes pööras ta end ringi ning naeratas ja ulatas mehele käe. Sellest oli möödas peaaegu nelikümmend üks aastat, kui nad oma kihluspeo õhtul olid üheskoos siit trepist alla läinud. Victoriat läbis värin, kui talle meenusid all oodanud elevil näod. Ainult üks neist polnud naeratanud.
"Kus su mõtted on, Tori?" Charles surus ta kätt.
"Vabandust. Kas sa ütlesid midagi?"
"Jah, midagi päris olulist. Sa ei taha ometi öelda, et sa sõnagi ei kuulnud?" küsis Charles kulmu kortsutades, ja lotid ta lõua all mitmekordistusid.
"Anna andeks. Mulle meenus meie kihluspidu." See tõi mehe näole naeratuse.
"Nelikümmend imelist koos veedetud aastat." Ta suudles naist. "Aitäh sulle, kallis."
"Rõõm on minupoolne," valetas Victoria ja võttis autovõtmed. Kui nad nüüd kohe minema ei hakka, jäävad nad kohutavalt hiljaks, eriti kui nad peaksid mõne traktori taha venima jääma.
