Järelkäru kolinal peatus auto. Aliis tõstis üllatunult silmad. Juht andis kärsitult signaali. Nähes naise apaatsust, sõitis ta kössitajaga kohakuti ning avas akna.

„Tahate küüti? Tulge siis peale.”

Mees oli tunkedes ning tagumise istme olid hõivanud hiiglaslikud kastid kruvide ning naeltega. „Majaehitus käib, tähtaeg on kuklas, siin pole ju kuskilt materjali osta, peab jälle linna kimama. Mõttetu värk. Kes tänasel päeval ikka laseb endale maja ehitada? Ainult välismaalane. Eestlane ju maale ei tule. Kui koolid pannakse kinni ja poest ostetakse ainult viina, mis Eestist me siis räägime. Isegi kruvi ostmiseks pead kolmkümmend kilomeetrit sõitma!” Aliis noogutas innukalt, pidades ise aru, kuidas märgata teeotsa, kus lasta kinni pidada, kui kohver kogu vaate varjab.

„Olete uus kasvataja?” Mehe hääles polnud küsimust. Tema teadis niigi kõiki asju. Mis on riigis valesti, mis on külas valesti, mis on inimestega valesti.

„Ma ikka imestan, et miks peaks noor inimene siia kolkasse tulema? Ma saan aru, et kui oled juba nii-öelda elus kõik ära teinud, siis muidugi. Hea rahulik koht, loodus üle ukse. Juhul muidugi, kui tervis on korras. Praegu – arsti juurde minek, praktiliselt see on võimatu. Varem käis arst siin, korra nädalaski. Muidugi, ta oli loll nagu lauajalg, aga ikkagi. Vanainimene sai oma mure vähemalt ära kurta. See kirjutas aspiriini ning kõik olid häpid. Aga nüüd? Nii et kui teil tervis korras pole, siis minu soovitus on „Run, Forrest, run!” Ärge enne ühelegi paberile alla kirjutage. Või juba kirjutasite? Minul on oma meestega kõigiga korralikud lepingud, pole enam see aeg, kus maksad mustalt ja kõik on häpid. Nüüd parem maksa kõik maksud ära, ise jääd täitsa ilma, aga muidu panevad veel vangi. Vaat sellises riigis me elame. Kus teil see korter on?”

Aliis kõõritas üle kohvri. Küla servas, ühel pool võsa ja kiviviske kaugusel mets, seisis sünge ridaelamute rivi, ehitatud preemiaks eesrindlastele. Kõiketeadja autost välja ukerdades leidis ta, et nüüdne esmamulje kohalikest on märksa meeldivam kui mälestused kunagisest kogukonnast.
Uksekella polnud. Muidugi, neil ei käinud kunagi keegi külas, järelikult puudus vajadus oma tulekust märku anda. Aliis katsus ust. See oli lukus. Hingas korra sisse ja koputas. Sees oli vaikus.

Oli õigupoolest võimatu uskuda, et äsja leseks jäänud proua, kes veel paar kuud tagasi ise haiglas viibis, on vastu õhtut kodunt lahkunud. Maju ümbritses halvaendeline helitus. Varem oli küla täis kilkamist, inimhääli ning klähvimist. Ikka kostis kusagilt jutuvada või hõikusid emad akendel oma järeltulijaid, kes olid juba ammu liiga kauaks õue jäänud. Nüüd lämmatas alevit vaikus. Ainus elusolend, mees järel­käruga, oli kadunud kummitustemaale. Üksikutest tänavavalgustitest tekkivad varjud venisid seintel pikemaks. Oli kõhe.

Aliis sai korraliku matsu selga ja enne kui ta reageeridagi jõudis, tabas teda veel paar-kolm väiksemat lööki õlgadele. Sihtmärk, tatine ja ropendav poisijõmm, kellel õnnestus hetkeks tema taha varjuda, plagas edasi. Lõikas üle kraavi otse maja kõrvale kunagisele karjamaale, kus nüüd laiutas paarimeetrine võsa. Kividega relvastatud kamp sööstis talle ratastel järele ning tühjendas oma laskemoonatagavara võserikku. Jälitamise asemel lõugasid nad: „Pede!” – „Lits!” – „Türaimeja!”, olles silmanähtavalt endaga rahul. Võsas redu­tajal oli nähtavasti eeldusi esindada paari aasta pärast eesti sprintereid, sest peksasaamisest olid teda päästnud vaid erakordselt kiired jalad.

Aliis jõllitas poistekampa. Mitte miski ei olnud muutunud. Vaikus oli olnud hetkeline, ta enda ülepingutatud närvide illusioon. Kõri nööriv ohutunne, hirm kohtumise ees minevikuga. Nüüd oli see kohal.

Ainult tema, Aliis, ei olnud enam see nohik, kes, süda ärevusest kurgus, kodu poole lippas, piiludes, ega kiusajad kusagil majanurga taga ei passi, ning kergendusega ohkas, kui märkas, et narrijatel oli tegemist kellegi teisega.

„Mida sa jõllitad, haige eit?” sülgas üks varateismelistest nagadest Aliisi poole. Aliisi süda nõksatas. Automaatselt lõi ta pilgu maha, aga rebis selle kiiresti kinganinadelt üles. „Tervist. Ma vaatan, et kes need julged poisid on, kes mitmekesi ühte taga ajavad.”

„Mis see sinu asi on, lüpsa piima.”

Aliisil hakkasid raevust käed värisema. Juba tema kooliajal oli nii mõnigi onuke külavahel hängivatele tüdrukutele käe jope alla ajanud, et katsuda, kas „sealt” ikka piima ka tuleb. Reedeõhtuse auruga suruti vahel tüdruk vastu seina ja prooviti suuga, et kas tita süüa ka juba saaks. Isade ilased nilbed naljad kandusid kulutulena poiste repertuaari ning suurte rindadega tüdrukud, nagu ka Aliis, elasid läbi umbes sama põrgut nagu see jooksik, kes hetk tagasi oli pimedusse kadunud. Joosta. Au eest. Kättemaksuta jäänud tegude vihast pimestatuna tõukas ta ütleja rattalt maha. „Vabanda! Vabanda kohe minu ees või saad siinsamas kohapeal peksa.”

„Tea, kes annab?” ajas tatt end ülbelt maast üles, toetajaks kaasajõlkujate naer. Nad tundusid olevat ohutud igavlejad, kellel oli tegelikult sügavalt ükskõik, kas hoida heade või halbade poolele. Peaasi, et oli mingigi tegevus. Aliis polnud küll enam mitu kuud pidanud tõstma voodihaigeid vanureid, aga jõud polnud kuhugi kadunud. Ning võtted. Meelemõistuse kaotanud patsiendil, kes keeldus pikali heitmast ning haiglasse jäämast, tuli lihtsalt jalast haarata ning ta oma raskusega voodisse kukutada. Aliis nii tegigi. Ainult et pehme voodi asemel jäi poisi alla kunagise kiviktaimla ahervare. Kolhoosiaja lõpuga loobuti ka kodukaunistamise võistlustest. Üle pika aja lebas seal nüüd midagi värvikirevat, aga see oli märksa valjuhäälsem kui ogaputk ja aruhein.

„Pea meeles, et ma pean oma sõna ja kui ma peaksin sind veel kedagi kiusamas nägema, siis ma teen nii, et sa kahetsed. Te kõik kahetsete!” pöördus ta nüüd üsna vaikseks jäänud kamba poole. Hingates rahustuseks sisse, puuris ta neid napilt lapseeast väljas, aga mitte veel teismelisi olendeid. Täna teevad nad oma arvates nalja, aga homme on nad tugevamad, julmemad ja halastamatumad. „Kas on selge?” küsis Aliis oma kõige tavalisema ja rahulikuma häälega. Vaikides ronisid kaasajooksikud ratastele ja sõtkusid tujutult minema. Nende liider lamas alandatult mudas ning sellel eidel paistis tõsi taga olevat, kui ta lubas peksa anda. Iseenesest oli see tavaline – kui kusagil veidi sitta keerata või mõni aken sisse visata, siis tuli ikka keegi karjuma. Aga nad lihtsalt lõugasid, ning kui kiiresti minema joosta, võis lõugaja veel üle õla vittu saata ning rahuldus oli täielik. Uus mutt osutus aga kahtlaselt sõjakaks ning tugevaks. Sellisega polnud mõtet norida.

Aliis korjas maast kohvri ning astus uuesti ema ukse taha. Koputas taas, üsna lootusetult. Samal hetkel, kui avati uks, tabas Aliisi märkimisväärne tükk kiviktaimlast. Hatune liivateepuhmakas tegi oma elu esimese õhulennu ning maandus pori pritsides Aliisi õlal. Talvest ligedaks muutunud oksad põimisid end osavalt naise juustesse ning niristasid soppa mantlirinnale. Rünnaku korraldaja lahkus kiirustades, nagu tahtes vältida ema ja tütre võimalikku sentimentaalset taaskohtumist. Lumivalges pluusis, mustas seelikus ja sukkpükstes daam ei tõtanud tütart rinnale suruma. Ta astus sõnatult ukse vahelt ära ning osutas selja taha. „Vannituba on seal, kus alati.”