Eestlannad tõestavad, et ka naistel on tsikli selga asja! Aneli ja Monika jagavad oma kogemusi kaherattalistega

 (8)
Monika Tõnisson
Monika TõnissonDark Diamonds MC Erakogu

Mootorrattasõit ei ole ainult meeste ala, aina enam naisi leiab tee selle imelise tegevuse juurde. Küsime kahelt naismootorratturilt, miks nemad kaherattalisega sõidavad ja mis on olnud põnevamad juhtumised. Küsimustele vastavad kaks tsikli seljas naist Aneli Jundas ja Monika Tõnisson.

Mis mootorrattaga sõidad?

Aneli: Harley Davidson Street Glide Special

Moonika: Harley-Davidson Street Bobiga, 2018

Kui kaua oled sõitnud?

A: Alates 2011. aastast.

M: Sain oma esimese mootorratta 2016. aasta juuli lõpus ja load sama aasta oktoobri alguses.

Kuidas jõudsid mootorrataste juurde?

A: Abikaasa oli ja on kirglik mootorrattur. Teda ei olnud mitte kunagi kodus ning ainus võimalus temaga koos olla oli ise sõtma hakata ja järele sõita.

M: Kunagi oli selline vahva koht nagu Bikers Pub. Nägin seal esimest korda naisterahvast tsiklil. Ta oli tätoveeritud ja nägi üliäge välja. Mõtlesin, et äge … kui suureks saan, tahan ka selline olla. Olin siis vast 16–17 aastat vana.

Kuidas Eestis naismootorratturitesse suhtutakse?

A: Üldiselt heatahtlikult, kuid ega ole harvad juhtumid, kus küsitakse, miks naisel nii suur ratas. Ikka selleks, et meestele järele jõuda.

Seotud lood:

M: Mina isiklikult ei ole näinud erilist halvakspanu, aga eks ikka on mehi ja tegelikult ka naisi, kes pole kindlad, kas selline hobi ikka on sobilik. Siinkohal võin öelda, et minu jaoks ei ole see kindlasti ainult hobi. See on minu elu ja elustiil.

Milliseid mootorrattaid sul olnud on?

A: Honda Hornet, Harley Davidson Iron ja praegu HD Street Glide.

M: Minu esimene ratas oli Harley-Davidson Street 750, 2016.

Aneli Jundas Foto: erakogu

Mis on mootorratta juures kõige paeluvam?

A: See tunne, kui sõidad ja suu läheb iseenesest naerule. Sellest saavad aru ainult inimesed, kes ise sõidavad.

M: Kõik. See on see vabaduse tunne, mida mõistad ainult siis, kui ise ratta selga istud. See sõpruskond ja kokkuhoid. See on biker life, baby!

Sinu unistuste mootorratas?

A: Kusjuures mul ei ole unistuste mootorratast.

M: Sellest esimesest pisikust alates olen alati arvanud, et tahaksin endale Softaili. Selle ma nüüd ka eelmise aasta hooaja lõpu poole sain.

Sinu unistuste mootorrattasõit?

A: Rahulik kulgemine omas rütmis välise mürata.

M: Mul tegelikult ei ole sellist otsest unistuste sõitu. Või no … vast see enamiku ratturite klišee … Route 66.

Sinu unistuste tee, mida mööda sõita?

A: Ilmselt sõitsin seda mööda eelmise aasta juulis. Alpide ja viinamarja istanduste vahel.

M: Ma arvan, et neid teid on palju. Mõni äge mägitee, kus on ohtralt kurve.

Mis on olnud kõige vingem tsiklireis?

A: Neid vingeid reise on olnud mitmeid – Venemaa, Šotimaa, Öland, kõik lähiriigid ja nii edasi. Eelmisel suvel sõitsime abikaasaga kahekesi Euroopas 6500 km. Meeletult suur emotsioon, sellest jagub terveks aastaks. Sõitsime läbi 12 riiki. Iga päev startisime siis, kui tahtsime, õhtul vaatasime, kuhu hotelli saame. Ühesõnaga selles rütmis, nagu ihu ja hing ütles.

M: Minu jaoks on need vinged reisid ilmselt alles ees. Kuna minu töö Harley-Davidson Tallinnas piirab pisut pikemaid reise suvisel hooajal, olen selle koha pealt alles ootusärevuses.

Kuhu sooviksid mootorrattaga veel sõitma minna?

A: Lähim planeeritud sõit on Riia HOG-ide (Harley-Davidson Owners Group) hooaja avamisele. Kui võimalik, teeme selle sõidu igal aastal mais.

M: Igale poole, kuhu võimalik.

Motomehed jagunevad kaheks – need, kes on õnnetusse sattunud, ja need, kes veel pole.

Loe veel

A: Jah, paraku eelmise aasta juuli reisil Alpides kukkusin karjääri jooksul esimest korda. Oma viga, mööda asfalti mäest üles lohisedes sain oma veast kohe aru. Lasin veo maha. Parem kurv järsult mäest üles ja jalaraud kriipis asfalti. Ehmusin ja nii oligi. Pärast kukkumist abikaasa küsis küll, kas kutsume auto järele, ratas rekale ja ise lennukile – ei, poole tunni pärast rattale ja edasi. Jalg küll võdises, kuid esimesele pisikesele lohisemisele ei saa nüüd ka alla vanduda.

M: Õnneks pole sattunud ühtegi õnnetusse ega pole ka oma lollusest ratast külili keeranud. Loodan, et mu kaitseingel hoiab mind ka edaspidi.

Kas sulle meeldib sõita üksi või grupis?

A: Grupis on vahva. Suuremtel HOG-ide sõitudel on olnud umbes 35 ratast – sellised sõidud annavad üleva tunde. See on ilmselt ühtekuuluvustunne. Tegelikult kõige enam naudin abikaasaga kahekesi sõitmist. Vähem arvamusi ja ohutum.

M: Üksi on tore, aga koos on veel parem. Enamiku ajast olen sõitnud kas oma parima sõbranna/lahingupaarilisega või elukaaslasega.

Räägi ka üks meeldejääv tsiklilugu.

A: Abikaasal oli esimene tõsine mootorrattaõnnetus seljataga ja ikka nii tõisne, et ime, et veel meiega on. 13 aastat tagasi. Läksin mina haiglasse ning hakkasin liikumatu surmasuus mehega rääkima, et nüüd on siis selge, et mootorrattaga on meie majas kõik ja ratas oli mul nagunii pinnuks silmas. Seepeale sain vastuse, et lahja oli, võimsam tuleb osta.

M: Suurt lugu mul ei olegi rääkida, vist liiga vähe veel sõitnud. Aga ütleks nii ... põhiline on see, et ei maksaks mootorrattaid karta. Kui on ikka huvi, siis kindlasti proovi. Aukartus on hea ja oma võimeid võib ju teada, aga alati on ju ka enda jaoks huvitav n-ö kastist välja tulla. Meilt on Harley-Davidsoni rattaid ostnud ka väga pisikesed naised.