„Ema küsis kaks päeva tagasi, kas võiksin isa matustel kõne pidada. Ütlesin, et eriti ei tahaks, sest võin liiga ohjeldamatult nutma puhkeda, et rahva ees rääkida — see aga oli vale. Ma ei tahtnud, sest minu arvates peaks järelehüüdeid pidama inimesed, kes lahkunut austasid. Ja mina enda isa eriti ei austanud.”

„Pidasid kõne ära?”

Noogutan. „Nojah. Täna hommikul.” Tõusen istuma, tõmban jalad enda alla ja vaatan talle otsa. „Tahad kuulda?”

Ta naeratab. „Ilmtingimata.”

Panen käed süles kokku ja hingan sisse. „Mul polnud vähimatki aimu, mida öelda. Umbes tund enne matuseid ütlesin emale, et ma ei taha seda teha. Ema aga ütles, et see on lihtne ja isale oleks meeldinud, et seda teen. Ta ütles, et pean lihtsalt kõnepulti astuma ja ütlema isa kohta viis head asja. Täpselt seda ma siis tegingi.”

Ryle ajab end küünarnukile ja tundub veelgi rohkem huvitatud olevat. Ta saab mu pilgust aru, et asi läheb hullemaks. „Oi ei, Lily, mida sa tegid?”

„Noh, las ma taasloon sulle selle olukorra.” Tõusen ja lähen tooli taha. Ajan end sirgu ja teen, nagu seisaksin sama rahva ees, kellele hommikul esinesin. Köhatan kurgu puhtaks.

„Tere! Minu nimi on Lily Bloom. Olen lahkunud Andrew Bloomi tütar. Tänan teid kõiki, kes te olete täna siia tulnud, et meid meie leinas toetada. Viimse austusavaldusena tahaksin teiega jagada viit suurepärast asja, mida mul on oma isa kohta öelda. Esimene …”

Vaatan Ryle’i poole alla ja kehitan õlgu. „See on kõik.”

Ta tõuseb istuli. „Mis mõttes?”

Heidan taas lamamistoolile. „Seisin seal kaks pikka minutit sõnagi lausumata. Mul ei olnud selle mehe kohta mitte midagi head öelda — seega ma lihtsalt vaatasin vaikides rahvast, kuni ema taipas, mida ma teen, ja lasi onul mind poodiumilt kõrvaldada.”

Ryle pöörab pea viltu. „Nalja teed? Sa pidasid omaenda lihase isa matustel niisuguse kõne?”

Noogutan. „Ma ei ole selle üle uhke. Vähemalt ei arva, et oleksin. Tähendab, kui ma oleksin saanud asju omamoodi ajada, oleks ta olnud palju parem inimene ja ma võinuks seal tunniajase kõne pidada.”

Ryle heidab taas pikali. „Ohoo,” lausub ta pead raputades. „Oled peaaegu mu kangelane. Narrisid just surnut.”

„See on päris vastik.”

„Nojah. Alasti tõde ongi valus.”

Naeran. „Sinu kord.”

„Seda ma üle lüüa ei suuda,” vastab ta.

„Usun, et suudad millegi samalaadsega välja tulla.”

„Pole kindel.”

Pööritan silmi. „Suudad küll. Ära tekita minus tunnet, et olen meist kahest hullem. Ütle mulle, milline oli su viimane mõte, mida enamik inimesi kõva häälega välja ei ütleks.”

Ta paneb käed kukla taha ja vaatab mulle otse silma. „Ma tahan sind keppida.”

Mul vajub suu lahti. Surun selle siis jälle kokku.

Ilmselt olen keeletu.

Ta heidab mulle süütu pilgu. „Küsisid kõige viimast mõtet, said. Sa oled ilus. Mina olen mees. Kui oleksid üheöö suhete tüüpi, viiksin su alla oma magamistuppa ja kepiksin sind.”

Ma ei suuda talle isegi otsa vaadata. Ta avaldus paneb mind korraga tervet trobikonda asju tundma.

„Noh, ma ei ole üheöösuhete tüüpi.”

„Arvasingi seda,” vastab ta. „Sinu kord.”

Ta on nii ükskõikne, käitub, nagu polekski mind äsja sõnatuks rabanud.

„Pärast seda avaldust pean end veidike koguma,” vastan naerdes.

Tahaksin öelda midagi kergelt šokeerivat, aga ei saa üle sellest, mida tema just ütles. Valju häälega. Võib-olla sellepärast, et ta on neurokirurg ja ma poleks iial arvanud, et nii intelligentne inimene võib sõnaga keppima nii vabalt ringi käia.

Kogun end … teataval määral … ja ütlen siis: „Hea küll. Kuna see teema juba üles kerkis … esimene tüüp, kellega ma seksisin, oli kodutu.”

Ta elavneb ja vaatab mulle otsa. „Oo, seda lugu tahan küll edasi kuulda.”

/---/

„Peaksid minu meetodit proovima,” vastab tema.

„Ja see oleks?”

„Üheöösuhted.” Ta kergitab kutsuvalt kulmu.

Olen õnnelik, et väljas on pime, sest mu nägu on tulipunane. „Ma ei suudaks iial kellegagi magada, kui näen, et see kuskile ei vii.”

Ütlen selle kõvasti välja, aga neid sõnu temale öeldes ei kõla need veenvalt.

Mees hingab aeglaselt ja sügavalt sisse ning keerab end selili. „Ah sa pole siis sedasorti tüdruk?” Seda öeldes kõlab ta hääles tilluke pettumusevarjund.

Minagi olen veidi pettunud. Ma pole kindel, kas keelduksin, kui ta järgmise sammu teeks, aga ilmselt lasin selle võimaluse juba käest.

„Kui sa ei magaks kellegagi, kellega oled äsja tutvunud …” Meie pilgud kohtuvad taas. „Siis kui kaugele sa oleksid valmis minema?”

Sellele küsimusele mul vastust ei ole. Keeran selili, sest viis, kuidas ta mind vaatab, paneb mind soovima, et võiksin üheöösuhete asjus ümber mõelda. Võib-olla ma polegi päriselt nende vastu, lihtsalt keegi, kelle puhul seda kaaluksin, poole mulle kunagi ettepanekut teinud.

Siiamaani. Ma arvan. Kas ta üldse tegi mulle ettepaneku? Flirtida pole ma kunagi osanud.

Mees sirutab käe ja haarab mu lamamistooli äärest kinni. Kiire liigutuse ja vähese pingutusega tõmbab ta mu tooli lähemale, kuni see tema oma vastu puutub.

Kangestun. Ta on nüüd nii lähedal, et tunnen külmas õhus tema sooja hingeõhku. Kui tema poole vaataksin, oleks ta nägu minu omast loetud sentimeetrite kaugusel. Keeldun tema poole vaatamast, sest siis ta ilmselt suudleks mind, aga peale paari alasti tõe ei tea ma sellest tüübist mitte kõige vähematki. Aga kui ta raske käe mu kõhule asetab, et tekita see asjaolu minus mingitki südametunnistusepiina.

„Kui kaugele oleksid sa valmis minema, Lily?” Ta hääles kõlab dekadents. See on sujuv. Ja liigub minus varvasteni välja.

Mehe sõrmed poevad mu pluusiääre poole. Ta hakkab seda tasakesi ülespoole nihutama, kuni paistab ribake kõhtu. „Jessuke,” sosistan, kui ta soe käsi mööda mu kõhtu ülespoole libiseb.

Esialgsele otsusele vastupidi vaatan talle uuesti otsa ja upun täielikult tema silmadesse. Ta on lootusrikas ja näljane ja täiesti enesekindel. Ta surub hambad alahuulde ja ta käsi liigub mu särgi all mänglevalt ülespoole. Tean, et ta tunneb, kuidas mu süda rinnus peksleb. Põrgusse, ta ilmselt isegi kuuleb seda.

„Kas olen jõudnud liiga kaugele?” pärib ta.

Ma ei tea, kust mu selline pool pärineb, aga raputan pead ja ütlen: „Mitte sinnapoolegi.”

Naeratades lükkab ta sõrmed mu rinnahoidja alla ja libistab mänglevalt üle mu nüüdseks kananahaga kaetud ihu.

Just siis, kui mu silmad kinni vajuvad, läbib õhku kile helin. Mehe käsi tardub, kui mõistame, et see on telefon. Tema telefon.

Mehe laup vajub mu õlale. „Neetud.”

Kortsutan kulmu, kui ta käe mu särgi alt välja tõmbab. Kobab siis taskust telefoni, ajab end püsti ja astub veidi kaugemale, et kõne vastu võtta.

„Dr Kincaid,” ütleb ta. Käega kukalt pigistades kuulab ta tähelepanelikult. „Aga Roberts? Ma pole praegu valveski mitte.”

Järgneb vaikus, misjärel ta sõnab: „Jah, andke mulle kümme minutit. Olen juba teel.”

Ta lõpetab kõne ja pistab telefoni taskusse. Minu poole pöördudes on ta ilme veidi pettunud. Ta osutab trepikotta viivale uksele. „Ma pean …”

Ta vaatab mind viivuks ja tõstab sõrme püsti. „Ära liiguta,” ütleb ta ja haarab telefoni järele. Tuleb lähemale ja tõstab telefoni kõrgemale, nagu kavatseks minust pilti teha. Hakkan peaaegu protesteerima, isegi teadmata miks. Olen ju täiesti riides. Ometigi ei tundu see mingil põhjusel nii.

Ta pildistab mind lamamistoolis lebamas, käed lõdvalt üle pea. Mul pole aimugi, mis ta selle pildiga peale kavatseb hakata, aga mul on hea meel, et ta selle tegi. Mul on hea meel, et ta soovis meeles pidada, kuidas ma välja näen, kuigi teab, et ei näe mind enam iial.

Ta vaatab korraks ülesvõtet telefoniekraanil ja naeratab. Tunnen pooleldi kiusatust temastki pilti teha, aga samas pole ma kindel, kas soovin meenutust kellestki, keda ma enam iialgi ei kohta. Mõte sellest on pisut masendav.

„Oli meeldiv kohtuda, Lily Bloom. Loodan, et suudad oma unistused täide viia.”

Naeratan, olles ühtaegu selle tüübi tõttu segaduses ja kurb. Pole sugugi kindel, et olen kunagi kellegi temasugusega kokku puutunud — kellegagi, kelle elustiil ja rahakott minu omast nii palju erinevad. Ja ilmselt ei kohta ka enam kunagi. Aga mul on rõõm näha, et me polegi nii erinevad.

Ekslikud eelarvamused.

Kuidagi ebakindlalt vaatab mees maha oma jalgadele. Nagu kahevahel, soovides ühelt poolt veel midagi öelda, aga teisalt sunnib tagant vajadus minema hakata. Ta heidab mulle veel ühe pilgu — ja sedapuhku polegi ta ilme nii mittemidagiütlev. Näen ta suujoones pettumust, ent siis pöördub ta minekule ja läheb teisele poole. Olen katusel jälle üksi, aga endalegi hämmastuseks teeb see mind nüüd veidike kurvaks.

Raamatu kohta leiad rohkem infot Pegasuse lehelt!