Teeme tutvust

Kadedus on tegelikult selline tugev tunne, mida ei tahaks kohe üldsegi tunda. On kerge endale tunnistada raevu, valu või kurbust. Kadedusest aga tahame kirglikult eemale hoiduda. Eitame seda emotsiooni, seetõttu on seda nii raske ära tunda ning veel raskem endale tunnistada.

Kadedusel on alati sotsiaalne kontekst. Lihtsalt niisama pole võimalik kadedust tunda. See on alati seotud teise inimese või nähtusega. Psühholoogid liigitavad seda isegi „isiklikuks“ ja „ühiskondlikuks“. Esimesel juhul kadestame kedagi, teisel — mingit protsessi, mis annab teatud võimalusi.

Kõik on pärit lapsepõlvest

Esmakordselt puutub inimene kadedusega kokku 3.- 5. eluaasta vahel. See on aeg, kus meil on kuhjaga isiklikke asju (mänguasju, riideid …) ning me puutume kokku teiste laste „omandiga“. Mudilased tunnevad kadedust materiaalsete asjade vastu, milliseid neil ei ole. Laps ei hakka vihkama sõpra, kellel on see ihaldatud miski. Ent temagi tahab seda endale. „Ema, miks minul sellist nukku ei ole?“ — küsib kolmeaastane. Ning just vanemate reaktsioonist sellistele küsimustele hakkab sõltuma laste edasine suhtumine sellesse, mis ei kuulu neile.

Kummalisel kombel hakkavad ka emad sellistes olukordades kadedust tundma! Naabrite poisil on uhke jope, temal on ka huvitavamad mänguasjad … Nii transleerivad täiskasvanud lapsele teatud tunnete komplekti ning laps imeb selle rõõmsalt endasse.

Kasvatamise protsessis kujundavad vanemad — seda ise endale aru andmata — lapses kadedust. Nad toovad motiveerivaid näiteid: „Vaata, Liisu on nii hea õpilane, aga sina?“ Ning sellised näited tekitavad lapses täiesti konkreetseid emotsioone. Ta saab aru, et teda võrreldakse edukama „võistlejaga“ ning tas tärkab kadedus.

Teine variant: „Saad muusikakooli sisse, kõik hakkavad sind kadestama“. Ning laps mõistab, et sellise tunde objektiks olemine on auasi.

Seda, et kadedusega käivad alati käsikäes rivaalitsemine ja vihkamine ta isegi ei aima esialgu.

Ning lõpuks, kui kodus on kombeks rääkida sellest, et „naabril on murugi rohelisem“, kasvab laps üles teatud stereotüüpidega, mille dikteerib talle seesama kadedus.

Nii või teisiti, ent selliseid vigu teevad kõik vanemad. Maailmas ei ole olemas inimesi, kes pole kogenud kadedust. Kurb, ent tõsi.

Võib vihast lõhki minna

Väga kade inimene on lausa täitmatu. Ta pole kunagi rahul, sest tema kadedus on tema sisemuses, ning alati leidub midagi, mille puhul kadedust tunda. Miks me siis ikkagi ei suuda täiskasvanuks saades sellest vabaneda?

Vastus paneb imestama! Läbi selle tunde prisma võib näha, mis ei rahulda meid meis endis ja meie isiklikus elus. Sageli just kadeduse abil õnnestub meie alateadvusel jõuda meie mõistuseni — vaheta tööd, see suhe ei too sulle õnne, oled rohkemaks võimeline …

Ent kadeduses peitub ka psühholoogiline lõks. Kartes kriitikat ja kaotust, arendame endas pettumust ja kurjust selle asemel, et hakata tulemuse nimel „tööle“. Kujutage ette naist, kes unistab mehe juurest ära minemisest ning kadestab salaja oma vaba sõbratari. Tal on hulga lihtsam sõbratari hukka mõista selle eest, et too elab, kuidas tahab, kui võtta enda peale vastutus oma saatuse olulise muutmise eest. Üritades moraalselt „kompenseerida“ kadedust, hakkab ta ennast vaesekest haletsema ning vihkama seda, kellel oli julgust oma soove ellu viia. Just nii kanname rahulolematuse endaga üle kadeduse objektile.

Mida siis teha?

Sellisest ebameeldivast emotsioonist saab vabaneda vaid siis, kui ollakse iseendaga täiesti avameelne. Tegelikult on kadedus segu ebakindlusest, pettumusest ning ebaõigluse tunnetamisest. Kui aga hoolega kõige selle kallal vaeva näha, võib selle vastiku ja raske tunde muuta kergeks ja konstruktiivseks. Kui prooviks õige?

Samm sammu järel

1. Tunnista endale: „Jah, ma tunnen kadedust“. Kui teeme selle emotsiooni kindlaks, lülitub meie tähelepanu automaatselt kadeduse objektilt meile endile. Ning nii muutub peamiseks „võistlejaks“ võitluses soovitud eesmärgi nimel mitte konkreetne inimene, vaid kadedus ise.

2. Muuda „must kadedus“ valgeks. Sel juhul me tunnistame seesmiselt teise inimese moraalset õigust omada seda, mida ise tahaksime. Just nii käitudes lubame endale saada seda, mida meil veel ei ole. Ent sundides ennast vihkama ja hukka mõistma teiste rikkust, edu ja hiilgavat karjääri, ei lase kadedus meil endil sama saavutada.

3. Eralda üldisest „ma kadestan“ see, mida sa tõepoolest tahad. Võõras õnn ei ole kaugeltki mitte alati sinu jaoks loodud. Ehk siis teisisõnu see, mille tõttu tunneme kadedust, osutub paljudel juhtudel meile täiesti ebavajalikuks.

4. Püstita eesmärk. Saanud lõpuks aru oma sisemisest vajadusest, tuleks välja mõelda, kuidas seda rahuldada. Näiteks, kui kadestad rikast sugulast, kes sageli reisib, on mõtet asuda planeerima reisi oma unistuste maale. Olgugi et soov ei täitu kohe, ent nüüd on vähemalt eesmärk olemas.

Tulemus

Kadeduse märgid aitavad täpsemalt teadvustada meie endi reaalseid vajadusi, et suunata oma jõud rahumeelsesse tegevusse. Jutt ei käi mingitest materiaalsetest kasudest, vaid sellest, et enesekindluse puudumine ning hirm midagi „valesti“ teha seovad meie käed teistes eluliselt tähtsates ettevõtmistes.

Teinud endale selgeks oma kadeduse põhjused, võib rõõmuga avastada, et ei tunnegi enam seda rusuvat tunnet. Seal, kus varem oli tigedus ja meeleheide, tugevneb nüüd oskus teiste saavutuste üle rõõmu tunda ning kindel teadmine, et ka sinul õnnestub kõik.

Vastaspool

On keeruline ja ebameeldiv olla kadeduse objekt.

Samas leidub inimesi, kes just seda ootavad. Neile meeldib tunda end võitjatena olgu või kaheldava väärtusega konkurentsis, millest keegi, peale nende endi ei tea.

Mõtle veidi ja tunnista endale ausalt, kelle kadedaid pilke tahaksid enda peal tunda. Just see on inimene, kellega sa võistled. Ning tema ei oska seda isegi aimata! Selliselt me otsekui peaksime dialoogi nendega, kes kunagi on meis kahelnud. Ent siin tekib üks probleem — deviis: „Las kõik tunnevad kadedust“ ähvardab inimest mõru üksindusega.

Sellistel inimestel on hirm kellelegi midagi kurta, kelleltki toetust paluda või oma nõrkust tunnistada. Inimesed hindavad enamasti koostööd, mitte aga võistlemist.

Ent on olemas lausa vastupidine variant. Need on inimesed, kes kannatavad lausa haiglaslikult võõra kadeduse pärast. See kadedus seob neid käsist ja jalust ning paneb pettuma iseenda võitudes ja saavutustes. Nad tunnevad, et kadestajad otsekui keelavad neil olla õnnelikud: „Erinevalt minust, ei ole sa ära teeninud seda, mis sul on!“ Sellist kadestajat on lihtne ära tunda. Näiteks näinud sinu uut kleiti, kiidab ta seda alguses, siis aga lisab, et seelik võiks nüüd küll pikem olla. Ning kõige hullem on see, et seda inimest usutakse. Et mitte sellisesse võrku langeda, tuleks piirata suhtlemist nendega, kes ei rõõmusta sinu edu üle. Kui see pole võimalik, siis tunne neile lihtsalt kaasa. Sina ju tead, et kadedus on vaid enesekindluse puudumise tagajärg.

Allikas: Dobrõje Sovetõ, juuni 2017