"Elus peab rõõmu olema, aga mehed ei talu enda kõrval hästi naisi, kellel on oma karjäär."

 (42)
"Elus peab rõõmu olema, aga mehed ei talu enda kõrval hästi naisi, kellel on oma karjäär."
Foto: Shutterstock

Katkend Sofi Oksaneni raamatust “Koertepark”, mis on mitmel ajatasandil kulgev romaan tänapäeva Helsingist, Ukraina iseseisvusaastatest ja üheksakümnendate Eestist, elust ida ja lääne puutepunktis, ühiskonnas, mida valitseb korruptsioon.

Darial oli loomulik anne, mis lõi särama nagu jõulukuusk. Tahtsin siiski oma silmaga veenduda, kuidas ta tuleb toime perioodiga, mille kestel olid keelatud voodirõõmud, alkohol ja veel mitmed asjad, ning viisin ta iga päev jalutama, sööma ja poodidesse. Mitte miski ei paistnud talle probleeme valmistavat. Jalgade paistetamist ennetades valisin ostutuuril sihtpunktiks kingakaupluse ja soovitasin tal valida numbri võrra suuremad saapad ja kaks kingapaari büroo arvel. Kui me kingakarpe kandes poest välja tulime, naeris ta, pisarad silmis.

„Ma saan nüüd nii palju paremini aru naistest, kes kinos nutma hakkavad. Ma pole kunagi selline olnud,” nuuksatas ta mul käe alt kinni võttes. „Ma oleksin nagu keegi teine. Mul oleks nagu kellegi teise hing, kellegi teise tundeelu. Sa peaksid ka seda proovima. See on lihtsalt imeline.”

Meenutasin munarakkude kogumisele järgnenud enesetunnet, pidevat oksendamist, valulikku kõhtu ja soojaveekotte. Kuigi Daria võttis hormoonidest tingitud meeleolukõikumist nagu põnevat seiklust, mis tegi temast palju targema inimese, tahtsin ma teemat vahetada. Kingakaupluse kõrval oli karusnahaäri. Näitasin seda Dariale ja tulin mõttele lubada talle boonust, kui punktsiooni tulemus on hea. Karusnahkne vest, rebane või hunt. Lubadus kergitas tema kulmud vibukaarteks, ja siis pidi ta jälle nina pühkima.

Seotud lood:

Natukese aja pärast viis kohviku meekook ta lõbusasse meeleollu ja ta nipsutas sõrmi otsekui saateks kassast kostvale arvelaua klõbinale.

„Kuidas sul kõige selle keskel õpingud edenevad?” küsisin ma. „Kui juhtub, et punktsioonid ja eksamid satuvad ühele päevale, ütle lihtsalt mulle. Me maksame arstile selle eest, et sa saaksid tõendi.”

Daria ei paistnud selle pärast muretsevat.

„Ma olen praegu tublim kui kunagi varem,” teatas ta. „Ja sul pole aimugi, kuidas ema selle turse üle rõõmustab. Ta kardab, et ma kuivan modellitööga päris kokku.”

Esimese punktsiooniga koguti umbes nelikümmend tervet ja tugevat munarakku. Daria polnud nõus kauem voodis olema kui ühe õhtu, vaid tahtis minna linna peale tähistama, ja lubatud rebasenahkset vesti proovis ta selga arusaamatu kergusega. Pärast sisseoste läksime sööma, ja kuigi Daria pidi mantlihõlmu valuliku kõhu pärast lahti hoidma, nägi ta valgusfoori taga oodates välja nagu künkaharjal seisev metskits, mitte nagu Donbassi tüdruk, kes püüab lõõtsaga bussi liigendikohas püsti püsida. Kui me lauda istusime, uurisin möödaminnes südameasjade kohta. Daria langetas pilgu. Varjasin oma huulte tõreduse šampanjaklaasi taha. Oli aeg asi lõpuni viia.

„Elus peab rõõmu olema, aga mehed ei talu enda kõrval hästi naisi, kellel on oma karjäär,” ütlesin ma. „Ja sinul on ju nüüd.”

Daria polnud ilmselgelt sellele mõelnud. Ta pidas end endiselt üliõpilaseks, kelle jaoks isegi lõuna tudengisööklas oli luksus. Kui ma soovitasin tal lõhet proovida, libistas ta silmad üle portsjoni hinna restorani menüüs. Uurisin menüüd, nagu oleks see minu jaoks tähtsam kui meie vestluse teema. Tuli lasta tal arvata, et see on tema enda otsus.

„Mulle meeldib vabadus,” ütles Daria natukese aja pärast tarmukalt.

„Kullakene, sa võid loomulikult käia kellega tahad. Kas sa oled juba otsustanud, mida tellida?”

Vaatasin üle laudade ringi ja tegin näo, nagu otsiksin ettekandjat.

„Reisimine on vist ilma meesteta lihtsam.”

„Sul pole aimugi,” naersin ma. „Kõik romantilised armastajad muutuvad pärast esimese kire vaibumist puhtaid särke nõudvateks veskikivideks, kes ei luba naist pliidist kaugemale. Või unistad sa juba oma lastest?”

Daria nägi kohkunud välja.

„Kui sa ei taha üksi reisida, võid oma ema kaasa kutsuda. Või venna koos perega.”

„Nad ei pea ju teadma, miks ma tegelikult sõidan?”

„Ütleme, et asi on pildistamises. Võtame nad kaasa sellisele otsale, kus sa alles klientidega tuttavaks saad. Meie hoolitseme muidugi välispasside, viisade ja muu eest,” ütlesin ma. „Sa ju tahaksid viia ema puhkusele Hispaaniasse või Ameerikasse?”

Daria naeratas.

„Oh kuule, küll kavalere jätkub ka tulevikus.”

Olin kindel, et Dariat jahtiva nolgiga on nüüd kõik. Daria oli taibukas tüdruk ja mina kavatsesin viia ta laia maailma ilma enamasti koormaks osutuvate kallimateta. Vähesed mehed said aru, et doonori enesetunne oli punktsioonile eelneval ajal kõike muud kui tedremänguks sobiv. Mõnikord tuli püksikandjate vastutulelikkus tagada uue telefoni või mõne muu kingitusega. Kui peigmees oli oma tüdruku tööga kursis, võis ta reisidele kaasa kippuda ja eeldas, et me maksame ka temale ja et kogu lugu on nagu puhkus palmisaarel. Kui aga tüdruk oma elatusallikat varjas, viis selle ilmsikstulek tavaliselt selleni, et peig käskis tüdrukul lõpetada. Dariaga ma selliseid riske ei võtaks.

Kui ees ootaks sobiv tööreis ja me juhtuksime mõnda linna, kus ma tunneksin sobivat fotograafi, alustaksime modelli portfoolio koostamist ja Daria saaks rääkida vanematele tegelikest foto­sessioonidest, tegelikest honoraridest, tegelikest kaanepiltidest. Mitte miski ei saaks viltu minna.