Sandy leidis ema üksi Utra köögist. Ema oli uhked rõivad ära võtnud ning tal oli seljas räbaldunud hommikukleit – seesama, mida ta oli kandnud nii kaua, kui Sandy mäletas. Ema jõi kruusist sooja piima. Ta vaatas poja poole üles ja naeratas.

„Kus isa on?” küsis Sandy.

„Ma saatsin ta magama. Ta magab halvasti.”

„Ma olen tema pärast mures.”

„Pole põhjust,” vastas ema. „Enam mitte. Me oleme viimastel nädalatel palju läbi elanud. Elame ka selle üle.”

„Kuidas see algas?” Ema ei vastanud kohe. „Varastamine, ema. Ma räägin sellest.” Esimest korda elus tundis Sandy, et ta räägib emaga nagu üks täiskasvanu teisega.

„Varastamine?” Paistis, et ema on nördinud. „Ma pole selles kunagi vargust näinud.”

„Nii näeb seda mu ülemus,” vastas Sandy lihtsalt. „Nii näeb seda kohus.”

„Oi, Sandy,” ütles ema, ja poeg sai aru, et ta on rõõmus võimaluse üle sellest viimaks rääkida. „See kõik oli liiga lihtne.”

„Räägi mulle sellest.” Sandy oli koju tulnud vihasena, valmis emalt vastuseid nõudma. Nüüd tahtis ta vaid teada, mida emal öelda on.

„Raha oli alati napilt,” ütles ema. „Sa ei saa aru, kuidas siin elu käis. Kaluripered oma autode, peente rõivaste ja päikesepuhkustega. Ja pealtnäha töötati ainult paar kuud aastas. Aga meie katsusime hakkama saada selle piskuga, mida Joseph Duncan Hunterilt sai. Jackie Clouston vaatas mind nii, nagu oleksin poritükk tema kingal. Ma arvasin, et olen ära teeninud väikese lisaraha, mida ma hankida suutsin. Nii see algas. Ma töötasin selle kogukonna heaks ega teeninud midagi. Nad hoidsid kogu oma raha endale. See lihtsalt ei tundunud õiglane.”

Kas nii algab korruptsioon igal pool? mõtles Sandy. Poliitikud ja ärimehed veenavad end, et nad on lisaraha, altkäemaksu ära teeninud riskide eest, mida nad võtavad, ja oma panuse eest. Ning tema polnud teistest parem. Ta oli kord purjuspäi autot juhtinud Duncan Hunteri minema lasknud, sest arvas, et mees võib isale ebameeldivusi põhjustada.

„Kuidas sa seda tegid?”

„Ma lihtsalt suurendasin veidi oma kulusid. Ma taotlesin mitmele projektile kultuuripärandi fondi toetust – kogukonnateater oli esimene. Ma avasin pangaarve saarefoorumi nimele, esitasin kuludokumendid ja lasksin tšekid maksta uuele arvele. Võib-olla polnud kõik kulud otseselt projektiga seotud, aga keegi ei kontrollinud. Keegi ei taibanud. Sealt hakkas see kasvama. Ma riskisin rohkem.”

„Sa võtsid rohkem raha.” Sandy tundis, kuidas süda saapasäärde vajub. Ema oli teda ausaks kasvatanud. Kord oli Sandy Symbisteri poest maiustusi näpanud ning ema oli ta poodi üles tunnistama ja vabandust paluma saatnud.

„Ma töötasin tasuta,” karjus ema. Tema nägu punetas eneseveenmise pingutusest. „Ma suhtusin sellesse kui palka.”

„Fond andis sulle väikese stipendiumi, mille sa pidid Anna Cloustonile tema töötubade arendamiseks edasi andma,” ütles Sandy. „Ta ei näinudki seda raha.”

„Laen,” vastas ema. „Ma kavatsesin selle tagasi maksta. Pealegi oli ta mulle võlgu. Ta võttis minu ideed ja mustrid ega tahtnud mind isegi äripartneriks.”

„Kuidas sa kavatsesid selle tagasi maksta, ema? Miks sa kunagi minult abi ei küsinud? Või Michaelilt? Me oleksime olukorra lahendanud. Sa tead, et me oleksime selle nimel koostööd teinud.”
Ema lõi käed näo ette ega vastanud.

„Kas sellepärast isa Setteri müügi asjus meelt muutiski? Ta nägi selles sinu võimalust oma võlgu klaarida?”

„Ma pidin talle rääkima,” ütles ema. „Ta teadis Mima matuste õhtul, et midagi on valesti.”

„Aga siis ei suutnud ta sellega silmitsi seista, ega? Ta ei suutnud taluda, et Mima majas elab keegi teine. Kas sa tead, et ta üritas maja põlema panna, et kindlustus sisse nõuda? See polnud mina, kes jälle mõtlematult käitus.”

„Jah,” ütles ema. „Nüüd pole meie vahel enam saladusi.”

„Mima oli teine, kes pangaarve eest vastutas,” ütles Sandy. „Ma nägin sahtlis tšekiraamatut. Ta teadis, et sa oled raha võtnud. Sa arvasid, et asi ei huvita teda nii palju, et ta kontrolliks.”

„Tal polnud tõendeid.”

„Aga ta aimas,” ütles Sandy. Ta mõtles, et see on kõige raskem ülekuulamine, mille tunnistajaks ta iial on olnud, ent samas ka kõige kergem. Ta tundis kõiki asjasse puutuvaid inimesi nii hästi ning teadis nende mõtteviisi. „Kas ta päris sinult selle kohta? Kas te seda arutasitegi tema surma päeva pärastlõunal?”

„Ta oli enda pärast mures,” vastas Evelyn. „Mida inimesed ütlevad, kui see välja tuleb. „Ma tean, mida tähendab keelepeksu sihtmärgiks olla. Usu mind, Evelyn, sa ei taha seda. Ma ei sooviks seda kellelegi.””

„Ja ta oli isa pärast mures,” ütles Sandy teravalt. „Selle pärast, millist mõju see talle avaldab.”

„Jah,” ütles Evelyn. „Sul on muidugi õigus. Mima hellitas su isa kogu aeg.”

„Kas sa läksid hiljem tagasi ja tapsid ta?” Küsimus, mis oli Sandyt piinanud sestpeale, kui ta taipas, et vanemate vahel pole asjad õiged.

Ema vahtis teda õuduses. Sandy taipas, et Evelynile polnud pähegi tulnud, et poeg võiks teda mõrvas kahtlustada. Ema pidas ennast ikka veel heaks naiseks.

„Kas sa nägid Ronaldit püssiga ja mõtlesid, et see on hea võimalus Mima vaikima panna? Kehva ilmaga juhtunud õnnetus. Kui Ronald kogemata Mima maha laseks, ei saaks keegi teada, et sa varastasid. Ja kas sa mõtlesid siis, et võid selle nõnda korraldada?”

„Ei!” karjatas ema. „Ei! Sandy, kas sa tõesti arvad, et ma oleksin selleks võimeline?”

Sandy ei teadnud, mida öelda. Ta polnud arvanud, et ema on võimeline petma ja varastama.

Näis, et nüüd tundis ema vajadust selgitada. „Ma oleksin võinud mõnda kaluriperre miniaks saada,” ütles ta. „Isegi siis oli neil rohkem raha kui talupidajatel. Nad polnud suurtesse traaleritesse investeerinud, aga saare mõõdupuude järgi olid nad jõukad.” Ta tõstis pilgu ja naeratas. „Sa ehk ei usu seda praegu, aga toona olin ma ihaldusväärne. Kõik rääkisid, kui kena väike neiu ma olen. Ma meeldisin Andrew Cloustonile kohutavalt, aga minu jaoks oli ainult Joseph see õige. Koolipõlvest peale oli ta mulle ainus. Ma ei teinud välja ei tema emast, kes oli hull nõiamoor, ega tema rahapuudusest.”

„Kas ma peaksin ülemisele korrusele minema ja isaga rääkima?” küsis Sandy.

„Ei,” vastas ema. „Ära tee seda. Ära häiri teda. Ma andsin talle rohtu ja ta magab juba.”

Ühtäkki tundis Sandy tohutut väsimust. Ta tõusis. Ta läheb ja otsib Pereze üles. Ees seisab väga pikk öö.

„Kuhu sa lähed?”

„Tööle,” vastas Sandy.

Tavaliselt oleks ema küsimustest pakatanud. Või siis oleks ta püüdnud poega keelitada, et ta nii hullul õhtul välja ei läheks. Kuid ta lihtsalt tõusis ja saatis poja ukseni. Nad seisatasid hetkeks lävel. Ema sirutas end kohmetult ja andis pojale kiire põsemusi.

„Sul on õigus,” ütles ta. „Ma oleksin pidanud teilt abi paluma, poisid.”

See oli Sandy elus esimene kord, kus ema tunnistas, et on eksinud.