Eskorttüdruku pihtimused: see oli nüüd küll viimane asi, mida mul vaja oli — kohtuda oma uue kliendiga, kui too oli paljas

 (15)
Eskorttüdruku pihtimused: see oli nüüd küll viimane asi, mida mul vaja oli — kohtuda oma uue kliendiga, kui too oli paljas
Foto: Petr Ovralov/Unsplash

Katkend Audrey Carlani raamatust "Kalendritüdruk. Märts, aprill".

Mind sisse lasknud majahoidja juhatas mu läbi katusekorteri ja tiibuste, mis asusid neljakümnendal korrusel ruumika korteri tagaotsas. Liftiga üles tulek võttis nii kaua aega, et see tundus kui sõit lõbustuspargi atraktsiooniga. Ma võisin kihla vedada, et korterist avanev vaade on muljetavaldav. Majahoidja asetas mu koti hiiglasliku voodi ees asetsevale polsterdatud pingile, pöördus minekule ja kadus. Sel hetkel kuulsin ma voolava vee pahinat. Keegi oli duši all.

Persse, persse, persse.

See oli nüüd küll viimane asi, mida mul vaja oli – kohtuda oma uue kliendiga, kui too oli paljas. Ma haarasin oma käekotisangast plaaniga toast rutakalt põgeneda, kui uks avanes. Udupilvest väljus kogukas kuju. Valgus tema silueti ümber lõi taevaliku kujutelma, mida võinuks vabalt kinolinal näidata. Kõige puhtakujulisem imetlus naelutas mu paigale.

Siis astus mu klient tuppa, vaid tilluke rätik ohtlikult puusade ümber rippumas. Voolavad veepiisad katsid iga tolli tema küütlevast, musklis kehast. Mu suu tõmbus kuivaks ning tõenäoliselt lõpetas süda tuksumise. Sellest polnud aga midagi, sest ma otsustasin selsamal hetkel, et see oleks hea viis suremiseks. Põhimõtteliselt olin nüüd, oma kahekümne nelja eluaasta jooksul, lõpuks ometi näinud täiuslikkust kogu tema alasti hiilguses.

Seotud lood:

„Jeesus Maria.” On võimalik, et ila voolas mööda mu huuli ja lõuga alla. Wesi ja Aleci puhul oli, millest kodustele kirjutada. Ja ma ka tegin seda. Tihti. Ginelle’ile, kes neelas iga viimast kui kirja lugeda. Anthony Fasano seevastu jäi naiseliku mõistmise haardest väljapoole. Ta oli hiiglaslik. Nagu kalju. Kui hinnata selle vähese järgi, mida ma tema reitest rätiku alt välja piilumas nägin, olid need suured kui puutüved. Lihased joonistusid tema rinnal ja kõhul selgelt välja. Ma ei suutnud selgelt mõelda – nii väga tahtsin ma neid käelihaseid katsuda. Tahtsin, et need tõmbaks mind tihedasse embusse, põimiks end minu ümber. Et need peletaks kogu kahe eelneva kuu valu eemale. Anthony eebenmustad juuksed olid üle pea kammitud ning pikematest salkudest tilkus vesi kõige laiematele õlgadele, mida ma eales näinud olin. Ja ma olin näinud alasti kuumi kutte rohkem kui küll. See tüüp oli täiega lihastes ja mitte sellel ilgel moel nagu kulturistid, kelle musklid olid punnis ja veenid turritasid nahal kui köied. Ei, tema oli täiesti omaette klass. Ma teadsin, et ta on poksija, ning ma olin näinud temast tehtud fotot lühikestes poksipükstes, ent see kahvatus mu silme ees avaneva lotovõidu kõrval. Oh sa kurat, oli ta alles lotovõit. Lausa jackpot. Tõmbasin keelega üle huulte ja jõllitasin, lastes oma käekotil voodijalutsi lähedal olevale pingile langeda. Ihujumal lasi silmadel pealaest jalatallani üle minu libiseda. Ta nõjatus vormis, tugevana tunduva õlaga vastu uksepiita ja riputas käes olnud rätiku kaela ümber. Seejärel asetas ta käed rinnal vaheliti. Oh sa poiss, ma soovisin, et ta poleks seda teinud. Mu seksikuseradar lõi silmapilk piiksuma ja ma pidin hingamist aeglustama, et minu ees seisev sulaselge täiuslik mehelikkus mind minestama ei paneks.