Igavesti vaid sinu: Nüüd eksisteerib vaid Tema hääl. Tema teravad sinised silmad vaatavad mulle otse hinge
Iiri kirjaniku Louise O'Neilli "Igavesti vaid sinu" räägib maailmast, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, vaid naisi aretatakse spetsiaalsetes koolides.
Avaldame teosest katkendi:
Klassiruumis kõlab Euroopa-Tsooni hümn, mille helipildis tõusevad esile kõlksuvad simblid ja trummipõrin. Ekraan lahvatab ellu ning sellele ilmub kolmandike sümbol, kolmainsuse sõlm — omavahel läbipõimitud kaared, mis moodustavad kolme nurgaga kujundi. Kaaslaste elevandiluuvalge, konkubiinide tulipunane, siivsarüü eebenimust. Need esindavad erinevate rollide kandjaid, kuid on lahutamatult üksteisega seotud. Ekraanil vilksatavad pildid.
Tüdruk. Tüdruk. Tüdruk. Tüdruk.
Ekraanile tuhisevad viimase kümne aasta jooksul edetabelis esikohale jõudnud tüdrukute fotod, üks asendatakse kähku järgmise ja jälle järgmisega, alati on tulemas mõni uuem ja parem versioon. Foto parimate jalgadega võitjast, jalad on pikad, täiusliku kujuga, kõrgeimatest kõrgeimatel kontsadel. Ekraan meie laual jaguneb kaheks, vasakul on pilt täiuslikest jalgadest, paremale ekraanipoolele ilmub aga pilt meie endi jalgadest. Laest rõkkab kellegi hääl: „alati võib veel paremaks saada.”
Ma masseerin ägedalt oma reisi, tahtes neilt kihte maha koorida, ning tunnen, kuidas nahk sõrmede all rullub. Tuba on tintjalt pime ja ma olen rõõmus. Ma olen rõõmus. Ma ei taha, et teised mind näeksid, et nad näeksid, kui vale ma olen. Ekraan vilksatab jälle, stroboskooplambid hägustavad mu nägemist. Kate, seitsme aasta tagune legendaarne nr 1, kes oli nii täiuslik, et pälvis selle eest päris oma telesaate „Mis kate’ist edasi sai”. Tema juuksed on märjad, õrnalt näolt ära silutud, põsesarnad tungivad esile. Tema pilt ilmub minu lauaplaadil vasakule poole ning selle kõrvale tekib hõlpsaks võrdlemiseks minu MyFace’i profiilipilt. Taas kostab möirgav hääl, aga seekord tuleb see minu seest, räägib minu luudes. Alati võib veel Paremaks saada. Alati võib veel Paremaks saada. Alati võib veel Paremaks saada.
Lambivalgus rahuneb, trummipõrin vaibub tasapisi ja vakatab siis. Ma piilun isabeli poole, kelle kahvatul leemendaval näol vilguvad ekraanilt paistvad pildid. Tema pea vajub longu ja see tekitab lõua alla väikese rasvavoldi. Mind läbistab piinlik kergendustunne. Ma pole ainuke, kes pole täiuslik. Ma pole kõige halvem.
Kõlab trompetiheli, mis tõmbab meie tähelepanu tagasi suurele ekraanile, ja me liigutame end korraga nagu hüpiknukud, ristame pahkluudest jalad, paneme käed õrnalt sülle. Nüüd eksisteerib vaid Tema hääl. Tema teravad sinised silmad vaatavad mulle otse hinge, Tema suu avaneb, valmis rääkima, valmis täitma minu tühja aju oma tarkusega.
„Tere hommikust!” Tema hääl on tugev ja sügav. Ta vakatab korraks, siludes väärikaid halle juukseid kahvatult näolt eemale. „Taas kord on aeg teha Avalik Pöördumine viimase aasta eevade poole. Ma pean teile kõigile rõhutama, kui suure tähtsusega on järgmised kuud teie tulevikule. Käes on otsustav hetk, hetk, milleks te olete viimased kuusteist aastat valmistunud. On aeg, et annaksite oma panuse ühiskonnale, mis on teid loonud, ja saaksite kaaslaseks või konkubiiniks.” Kaamerast eemal kostab eristamatut pominat ja Isa laup tõmbub segamise tõttu ärritusest kortsu. „Või saaksite siivsaks — muidugi on ka see variant. Te kõik peate täitma oma võrdseid rolle. Pidage meeles, et te võite küll olla täiuslikult disainitud, aga alati võib veel Paremaks saada.”
Kui lampidesse lahvatab valgus ja suur ekraan muutub uuesti peegelpinnaks, pilgutame palavikuliselt silmi.
„Lõpetage ära!” käratab siivas-ruth. „Kissitamine tekitab kortse.”
Jessie käsi nõksatab vaistlikult silmaümbruse naha juurde. Ta võtab käekotist tillukese tuubi ja pigistab sõrmeotstele hernesuurusi valgeid vahupallikesi ning masseerib need siis laugudele.
„Tema Pöördumine oli lühike, eks ju?” Liu hammustab nii tugevalt huulde, et see jätab nahale jälje
„Ta isegi ei maininud, millal Pärijad tulevad. Miks pöördumine ikkagi nii lühike oli?”
