"Isegi kui sa oleksid massimõrvari poeg, isegi siis võiksid sa presidendiks saada. Ainult see loeb, mis sa ise oled.”

 (15)
"Isegi kui sa oleksid massimõrvari poeg, isegi siis võiksid sa presidendiks saada. Ainult see loeb, mis sa ise oled.”
Foto: Shutterstock

Katkend Aliis Jõe raamatust "...kes pole kunagi söönud homaari".

Mooses näitas, kui hädavajalik on Aliisi tegevus, hüpates esikus suurest rõõmust uute külaliste peale veel kaks põranda­lauda pooleks. Kerli kallistas looma kogu südamest ja haaras sama hooga kinni ka Aliisist. „Kus Raki on?” Vastuse asemel kostis õuest juba tuttavat ropendamist. Sellega tuli küll midagi ette võtta.

Aliis lükkas poisi ette joonistuspaberi.

„Raki. Joonista nüüd need asjad, mida sa ütlesid.”

Poisike jõllitas naisele arusaamatult otsa. Aliis kordas rahulikult: „Kõigepealt paluks siis türaimeja, siis vitt, puts ja fakk.”

Poiss niheles ning lõi pilgu maha.

„Öelda küll julged, aga joonistada ei julge?”

Raki püüdis suud üleolevaks irveks venitada, aga see kukkus välja üsna hale.

„Kas sa ei tea, mida need sõnad tähendavad?”

„Tnkl.”

„Tead, aga ikka ütled, siis ka, kui su väike õde kõrval on? Kas ma seletan Kerlile, mida need tähendavad ja ta joonistab sinu eest.”

Kerli, kes oli selle toreda tädi ja oma venna vahelist konflikti vaadelnud suure murelikkusega, sest tüli korral vähenes võimalus saada kommi laual olevast karbist, oli valmis kohe olukorda päästma.

„Jaa, mina võin joonistada küll!”

„Lits!”

Poisi käsi käis nii kiiresti, et Aliis ei jõudnud reageerida. Hetk hiljem jooksis Kerlil juba ninast verd. Valust hoolimata ta isegi ei viuksatanud, tõmbas kaela alandlikult õlgade vahele ning lasi verel vaikselt üle suu sülle niriseda. Aliisil sai õhk otsa.

Seotud lood:

„Raki…”

Poiss oli juba püsti ning sööstis ukse poole.

Ilma Thierry treeningkavata poleks Aliis poissi iialgi kätte saanud. Sama kiiresti kui esimesel kohtumisel lõikas Raki läbi võseriku heinamaale ning Aliis pidi metsikult pingutama, et ta enne kätte saada, kui majast tulev valgusekuma lõpeb ja jooksik öösse kaob. Lõõtsutades hoidis ta rabeleva poisi vöökohast ning nentis, et toasussides on nähtavasti võimalik võita ka sprint.

Nad maadlesid pimeduses üüratu aja, puhkimist saatmas sõnad, millest võidujooks alguse oli saanud. Poiss oli sitke, aga Aliis kange. Omadus, mis oli aidanud tal elus edasi rühkida ning nüüdki oma tahtmine saada. Raki lõtvus, kuid Aliis ei lasknud teda lahti. Ta kallistas last õlgadest ning riskis üht kätt nii kohendada, et sai poisile pai teha.

„Raki, kas sul on mõni asi millest sa unistad?”

Pika vaikuse järel tuli vastus: „Oma rattast, et ma saaks selle tagasi.” Üheski sõnas polnud ühtki tähte puudu. Aliis noogutas, ta teadis omast käest, miks nii juhtuda võib. Ja kui kindlalt on kõik tähed olemas neis mõtetes, mida oled oma peas mõelnud tuhandeid kordi.

„Aga veel millestki, näiteks sellest, et sa saaksid presidendiks?”

Raki hakkas naerma, aga see naer ei tulnud rõõmust. See naer oli ühtäkki liiga vana nii väikese inimese kohta.

„Mina? Litsi poeg…”

Aliis keeras poisi järsult enda poole.

„Kes nii ütleb?”

Vastus oli ootuspärane: „Kõik.”

„Ja isegi kui see oleks nii – pea meeles –, isegi kui sa oleksid massimõrvari poeg, isegi siis võiksid sa presidendiks saada. Ainult see loeb, mis sa ise oled.”

Raki tammus jalalt jalale. „Ma tahaks sõduriks saada. Siis ma annaks neile peksa…”

„Kellele?”

„Neile, kes emale viina toovad ja siis lasevad oma türa imeda…”

Raki hakkas nutma, Aliis oleks tahtnud kaasa ulguda.

„Ühe asja lepime nüüd kohe kokku, Raki. Tead, miks sa neid sõnu enam ei ütle? Sest siis sa oledki nagu need mehed, kes su ema juurde tulevad. Aga sa oled palju parem. Ja ma luban, et kui sa saad paremaks, siis esimene asi, mille sa saad – see on ratas.”

„Ema paneb selle nagunii tuuri, kui tal papp otsas on. Eelmise pani. Selle, mis ma selle käest sain, kes mulle peksa andis. Aga ma andsin talle ka!”

Rakil oli nähtavasti vaja end kuidagi õigustada. Aliisile ei mahtunud pähe, et mingi võõras mees võis last lüüa ning pääseda sellega, et tõi talle ratta.

„Miks sa teda lõid?”

„Sest ta…” Poiss vaatas paluvalt Aliisile otsa. Neis silmis oli tohutu valu ning lootus, et naine ei sunni teda välja ütlema sõnu, mille tõttu suur mees peksis väikest poissi ja viimane lõi vastu ka. Oleks Aliis teadnud, mis sõnad need olid, poleks ta küsida suutnudki.

Lapsed olid magama pandud. Koju saata polnud neid mõtet, seal ajas asju järjekordne „onu”, kes maksis ilmselt vedelas natuuras. Aliis otsis sahvrist midagi, millega suud loputada. Raki sõnad olid olnud nii rõvedad, et ta lootis neid füüsiliselt oma ajust välja pesta. Poisi enda leksikoni osas jõudsid nad kokkuleppele, et kui ta järgmise kuu jooksul end tagasi suudab hoida, siis ostab Aliis ratta, mida poiss võib tema juures hoida.

Võõristuse ja hirmu ületanud, suutis poiss rääkida täiesti tavaliselt. Nagu häbeneks ta avalikkuse ees oma normaalsust ja varjaks seda defektiga. Enne magamaminekut lobisesid nad kaugetest maadest ning Raki lasi endale üsna meelsasti paigi teha. Kerli, kes oli õnnelik, et õhtu lõpus sai ka laual olevaid komme ning vend lubas, et ei löö iialgi ühtki naist ega last, keris end ilma pikemalt aru pidamata Aliisi sülle ning keeldus sealt lahkumast. Lõpuks sai uni lastest võitu ning Aliis sokutas nad vooditesse. Seekord oli tal taiplikkust Kerlile igaks juhuks linakaitse alla panna.

Raki sõnad tiksusid viitsütikuga pommina Aliisi kuklas. Vähe sellest, et lapsi ilmselgelt ema pärast kiusati, palju talumatum tundus alandus, mille tõid majja need suvalised mehed. Külas polnud midagi muutunud, samasugust elu oli elatud tema lapsepõlves, samasugust elu oleks võib-olla elanud ka ta ise, kui oleks üksikemana küla kiusata jäänud. Ja kes teab, võib-olla oleks samasugune olnud ka Matu lapse­põlv?

Emotsiooni ajel, kella vaatamata, valis ta ema numbri. Telefon võeti vastu esimese kutsumise peale.

„Ema…”

Pika vaikuse järel kostis rahulik hääl: „Jah, Aliis. Mis juhtus?” Aliis neelatas. „Ema, aitäh, et sa mu…” Ära ajasid? Minema ajasid? Üksi jätsid?

Ema lõpetas lause ise: „Sa mõtled – linna saatsid? Oh, tütar, sa oled alati olnud selline romantik. Ma kartsin, et küla jahvatab su tükkideks ja sülitab välja.”

Aliis noogutas. Küllap nii see olekski olnud.

„Mis sinuga juhtus?” kordas ema küsimust. Aliis leidis, et vastus oleks kas liiga lühike või liiga pikk. Esimene eeldanuks loendit kõigest, mille Aliis oli unustanud või püüdnud mälust kustutada, teine olnuks lihtne lause täis tänu, et elu oli läinud nii, nagu ta läks. Ta vahetas teemat.

„Ma lähen homme isale järele… Kuhu me ta matame?”

Ema ei vastanud. Tavaliselt oli tal kõigeks plaan olemas – kust järve äärest tohtis korjata kõrkjaid ikebana jaoks, missuguseid lilli sobis kingiks viia ja missuguseid mitte. Aga kuhu panna see, mis oli 42 aastat kestnud kooselu viimane tähis, sellele tal vastust kas polnud või ei tahtnud ta vastata.

„Ma mõtlen tuha…”

„Tee, mis sa tahad, aga pea meeles – mind sa sinna kõrvale ei pane.”