Jõululaupäeval lennukatastroofi üle elanud naine: ma kukun, langen taevast alla… maapinnast lahutab mind umbes 3 kilomeetrit

 (2)
Jõululaupäeval lennukatastroofi üle elanud naine: ma kukun, langen taevast alla… maapinnast lahutab mind umbes 3 kilomeetrit
Foto: Shutterstock

Katkend Juliane Koepcke raamatust “Kui ma taevast kukkusin”, mis on uskumatu ja põnev lugu naisest, kes jäi ainsana ellu 1971. aasta jõululaupäeval toimunud lennuõnnetuses Peruus. Ta oli 17-aastane. Ja nagu sellest imest veel vähe oleks, õnnestus tal 11 päeva vältel ellu jääda ka džunglis, otsides teed tagasi tsivilisatsiooni. See on teadaolevalt ainus lennuõnnetusest pääsemine, mil 3.5 km kõrguselt kukkudes on keegi ellu jäänud.

Jõululaupäev 1971

Lend Limast Pucallpasse kestab vaid tunnijagu. Ka 24. detsembril 1971. aastal on esimesed pool tundi igati tavalised. Meie kaasreisijad on heas tujus. Kõik ootavad jõulude tähistamist kodus. Pagasiriiulid on kinke täis ja inimesed lennuks koha sisse võtnud. 20 minutit pärast starti serveeritakse meile tagasihoidlik hommikueine, mis koosneb võileivast ja joogist. 10 minutit hiljem tulevad stjuardessid koristama.

Kuid siis tabab meid torm.

See on täiesti teistsugune kui need tormid, mida olen varem kogenud. Piloot ei väldi äikesetormi, vaid lendab otse sellesse põrgukatlasse. Meie ümber saab päevast öö. Igal pool sähvivad välgunooled.

Samal ajal hakkab mingi nähtamatu jõud lennukit raputama, nagu see oleks tilluke mänguasi. Inimesed karjuvad, kui pagasiriiulite luugid avanevad ja sealt asjad välja kukuvad. Kotid, lilled, pakid, mänguasjad, pakitud kingid, jakid ja muud riided sajavad meile kaela; kandikud ja kotid lendavad õhus; pooltühjade tasside sisu voolab pähe ja õlgadele. Kõik kardavad, ma kuulen hüüdeid ja karjatusi.

Seotud lood:

Paar nädalat enne toda jõululaupäeva lennureisi käisin kaheksapäevasel klassiekskursioonil. Lendasime Arequipasse riigi lõunaosas ja vanaemale saadetud kirjas mainisin ma: „Lennureis oli suurepärane!“ Kuid tagasilennul Limasse oli rohkelt turbulentsi ja paljudel mu klassikaaslastel läks süda pahaks. Mina polnud üldse närvis. Mulle see rappumine isegi meeldis. Olin naiivne ja mulle ei tulnud pähegi, et midagi võiks juhtuda.

Mu emale aga ei meeldi lennata. Ta ütleb sageli: „See on ju ebaloomulik, et selline metallist lind suudab üldse õhku tõusta.“ Ornitoloogina näeb tema seda veidi teistmoodi kui muud inimesed. Kunagi USA-sse lennates elas ta läbi üsna hirmutava kogemuse, kui üks mootor hakkas tõrkuma. Kuigi midagi hullu ei juhtunud ja lennuk suutis ka ühe mootoriga maanduda, oli ta hirmust üleni higine.

„Loodame, et kõik läheb hästi,“ ütleb ema. Tunnetan tema ärevust, kuigi olen ise veel üsna rahulik.

Äkitselt näen parema tiiva kohal pimestavat valgussähvatust. Ma ei tea, kas tegu on välgutabamuse või plahvatusega. Ajataju kaob. Ma ei oska öelda, kas see kestis minuteid või vaid sekundi murdosa: särav valgus pimestas mu.

Lennuki nina jõnksatab järsult alla. Kuigi istun akna kõrval kõige taga, näen enda all kogu vahekäiku kuni kokpitini välja. Füüsikaseadused enam ei kehti. See on nagu maavärina ajal. Või isegi hullem. Sest nüüd kihutame allapoole. Kukume. Inimesed karjuvad paaniliselt appi ning turbiinid möirgavad; neid hääli kuulen ma oma unenägudes veel palju kordi.

Kuid kõige selle keskel kuulen täiesti selgelt, kuidas mu ema ütleb üsna rahulikul toonil: „Nüüd on kõik läbi.“ Nüüd ma tean, et selleks hetkeks oli ta juba mõistnud, mis meid ees ootab. Mina ei saa muidugi millestki aru. Mind haarab erakordne hämmastus, kuna mu kõrvad ja pea — ei, kogu mu olemuse — täidab lennuki sügav möire, kui see nina ees peaaegu vertikaalselt maapinna poole sööstab.

Me langeme püstloodis alla. Kuid ka see sööstlend ei näi kestvat kauem kui mõni silmapilk. Hetke pärast pole inimeste karjeid enam kuulda. Turbiinide möirgamine on äkitselt kuhugi kadunud.

Ema pole enam minu kõrval ja mina pole enam lennukis. Olen endiselt turvavööga istme küljes kinni, kuid täiesti üksinda. Viibin täiesti üksinda umbes 3000 meetri kõrgusel. Ja ma kukun, langen taevast alla… maapinnast lahutab mind umbes 3 kilomeetrit.

Oli selline tunne, nagu inglid tõukaksid takka.