Kaardipanija: lõppkokkuvõttes ei olnud vahet, millised kaardid välja tulid, panin need igal juhul klappima sellega, mida naised kuulda tahtsid

 (75)
Kaardipanija: lõppkokkuvõttes ei olnud vahet, millised kaardid välja tulid, panin need igal juhul klappima sellega, mida naised kuulda tahtsid
Foto: Garidy Sanders/Unsplash

Katkend Ruth Ware raamatust "Proua Westaway surm".

Oli peaaegu keskpäev, kui Hal mööda rannaäärt edasi kiirustas, jopet külma tuule kaitseks tihedamini ümber tõmmates. Tuul lõikas nagu noaga, näpistas nägu ja sõrmi ning piitsutas läbi rebenenud teksaste põlvi.

Ülekäigukohal nuppu vajutades tundis ta taas maos tuttavat võbelust. Põnevus. Ärevus. Lootus … Ei. Mitte lootus. Polnud mingit mõtet loota. Paberid ema kastis olid sellele lõpu teinud. Polnud mingit võimalust, et see võiks tõsi olla. Kui ta seda raha nõuaks, oleks see … noh, polnud mõtet tegelikkuse ees silmi kinni pigistada. See oleks pettus. Lihtne ja selge. Kuritegu.

Kui keegi sellega hakkama saab, siis just sina. Teed ületades vilksatas too mõte ikkagi reetlikult ajusopis ja Hal raputas pead, püüdes sellest mitte välja teha. Aga see oli raske. Ses kui keegi saab hakkama sellega, et läheb võõrasse majja ja väidab, et naine, keda ta iial näinudki polnud, on tema vanaema, siis oleks see just nimelt Hal.

Hal oli osav kaardipanija, üks parimaid. Oma väikeses putkas Brightoni Läänepromenaadil ennustas ta tulevikku, pani tarokaarte ja tegi ettekuulutusi. Tema leivanumber oli siiski taro ja inimesed tulid
suisa Hastingsist ja Londonist, et lasta tal endale kaarte panna, paljud neist jäidki käima — läksid koju, et rääkida sõpradele saladusi, mis Hal välja oli kaevanud, fakte, mida ta kuidagi teada ei saanud, aga siiski teadis, ja arutada ennustusi, mida ta oli teinud.

Seotud lood:

Tüdruk püüdis neid mitte lollideks pidada — aga seda nad olid. Mitte turistid ega tüdrukuteõhtute seltskonnad, kes saabusid itsitades ja tahtsid küsida peigmehe riista suuruse ja võimaliku hakkamasaamise kohta pulmaööl. Tüdrukud kiljusid ja ohhetasid, kui Hal kulunud fraasid lagedale tõi — narr uue alguse jaoks, emand naiselikkuse ja viljakuse, saatan seksuaalsuse, armastajad kire ja pühendumise jaoks. Vahel pani ta rõõmusõnumit toovad kaardid juba valmis, lükkas need uudishimuliku poole, et vältida pettumust valmistavat rida vähematest kaartidest või trumpidest, nagu surm või preester. Aga lõppkokkuvõttes ei olnud vahet, millised kaardid välja tulid — Hal pani need igal juhul klappima sellega, mida naised kuulda tahtsid.

Väikese kulmukortsutuse ja pearaputusega, et tüdrukud imetlevalt ahhetama panna, ja lõppjäreldusele jõudes (alati, ka kõige ebasobivamate liitude puhul üks ja sama: õnn ja armastus, kuid raskeid aegu tuleb ka) rahustav patsutus pruudi käsivarrele.

Niisuguste klientide lollitamine Hali ei häirinud. Aga oli teisigi. Püsikunded. Need, kes uskusid, kraapisid kokku viisteist või kakskümmend naela, tulid ikka ja jälle ja soovisid vastuseid, mida Hal anda ei suutnud, mitte sellepärast, et ta poleks näinud, mida nad soovisid, vaid seepärast, et ei suutnud neile valetada.

Sellised olid kõige lihtsamad. Ütlesid aega kokku leppides oma õige nime ja telefoninumbri, nii et ta sai neid guugeldada ja Facebookist vaadata. Isegi need, kes suvaliselt tänavalt sisse astusid, reetsid
üsna palju — Hal suutis nende vanuse ja ühiskondliku positsiooni ära arvata; ta märkas kalleid, kuid kulunud kingi, mis reetsid rahalise seisu halvenemist, või uut disainerkotti, mis rääkis vastupidisest. Isegi oma putka hämaras valguses märkas ta hiljuti eemaldatud abielusõrmusest jäänud heledamat ringi või hommikust napsi igatseva tüübi värisevaid käsi.

Vahel sai ka Hal ise alles pärast aru, kuidas ta teadis — peaaegu nagu oleksidki kaardid temaga rääkinud.

„Näen, et teid on tabanud pettumus,“ tavatses ta öelda. „Kas see oli … seoses lapsega?“ Ja naise silmi valgusid pisarad, ta noogutas, ei suutnud end tagasi hoida ning jutustas nurisünnitusest, surnult sündinust või viljatusest. Hal mõtles alles hiljem — kuidas ma seda küll teadsin? Siis meenus talle, kuidas naine ooteruumi aknast välja vaatas, kui Hal teda kutsuma tuli, ja näost ära vajus, nähes ema, kes jalutas, imik linaga kõhul ja kommiplekilise näoga maimik käekõrval, ja taipas. Siis tundis ta end halvasti ja andis vahel isegi raha tagasi, öeldes kliendile, et kaardid ütlesid, et raha võtmine toob õnnetust, kuigi see paistis nende indu vaid suurendavat, seda kindlamalt nad, rahatähed käes, tagasi tulid.

Loe veel

Enamasti Halile ta töö siiski meeldis. Meeldisid lärmakad, purjus tüdrukutepeod. Talle meeldisid isegi poissmeestepeolised, kes kisaga sisse tungisid, skeptilised ja tulvil erinevaid soovitusi, kuidas ta nende kristallmune peaks katsuma. Halile tundus, et teataval määral ta isegi aitas oma haavatavamaid kliente — ta ei olnud nii jultunud, et rääkinuks neile vaid seda, mida nad kuulda tahtsid, ta rääkis neile ka seda, mida neil oli vaja teada. Et pudelipõhjast tõde ei leia. Et narkootikumid ei ole lahendus. Et on õige jätta maha mees, kelle tekitatud sinikad pluusikaelusest välja piiluvad.

Ta oli odavam kui terapeut ja eetilisem kui need meediumid, kes ukseprao vahelt oma kaarte sisse toppisid, lubades kristallidega ravimatuid haigusi ravida või pakkudes võimalust surnud lähedastega ühendust võtta, teatava tasu eest muidugi …

Hal ei andnud kunagi selliseid lubadusi. Ta raputas pead, kui kliendid küsisid, kas ta võiks võtta ühendust Davidi, Fabiani või väikese Coraga. Ta ei korraldanud seansse ega lõiganud alasti kurbusest
kasu.

„Kaardid ei ennusta tulevikku,“ kordas ta ikka ja jälle, kindlustades end paratamatult teisiti väljakukkuvate sündmuste vastu, aga öeldes inimestele ka seda, mida nad pidid teadma — et kindlaid vastuseid ei ole olemas. „Kaardid näitavad ainult seda, kuidas asjad võivad minna nende energiate põhjal, millega sa täna siia tulid. Need on ainult juhtnöörid, kuidas tegutseda, mitte ranged piirid.“

Tõde oli aga selles, et kui palju ta ka ei püüdnud inimesi vastupidises veenda, meeldis taro neile just sellepärast, et see lõi illusiooni kontrollist, mingitest elu suunavatest jõududest, mis pidid kaitsma saatuse mõttetu juhuslikkuse vastu. Aga Hal meeldis neile, sest ta tegi oma tööd hästi. Ta oskas piltidest, mis klient talle välja käis, ilusa jutu kokku põimida, ta oskas kuulata nende valu, küsimusi ja lootusi, aga ennekõike oskas ta hästi inimesi lugeda.

Ta oli alati tagasihoidlik ja võõrastega kidakeelne, märatsevatel keskkooliaastatel vaikis ta nagu kala kuival, aga siis tüdruk veel ei mõistnud, et kõik need aastad, mis ta veetis hoolega tagaplaanile hoides ja teisi jälgides, viimistles ta tegelikult oma teistsugusust ja õppis oskusi, millest pidi kunagi ta amet saama. Ta oli jälginud, kellena inimesed end esitlevad, märke, mis näitasid, kas inimene on närviline, lootusrikas või püüab tõde vältida. Ta oli jõudnud järeldusele, et sageli peitub tõde selles, mis jäetakse ütlemata, ja õppis lugema saladusi, mis olid ilmselgelt peidus inimeste näos ja riietes või kiirelt vahelduvates näoilmetes, kui nad arvasid, et keegi ei vaata.

Erinevalt enamikust klientidest ei uskunud Hal, et taskusoleval kaardipakil on mingid müstilised võimed, mis ulatuvad kaugemale tema enese oskusest lugeda välja seda, mida inimene endalegi tunnistada ei julge.

Aga nüüd, Palace Pierist mööda kiirustades, nuusutades meretuules heljuvat kala ja krõpsude lõhna, mis ta tühja kõhu korisema pani, leidis ta end mõtisklemas. Kui ta usuks … kui ta usuks … mida kaardid Trepassen House‘i kohta ütlesid … selle naise kohta, kes ei olnud tema vanaema … tema ees olevate valikute kohta? Tal polnud aimugi.