Elise pani ukseketi ette, võttis esikus kingad jalast ja libistas nagu ikka käe üle peegli kõrvale kinnitatud enda ja täditütar Ingvildi foto. See oli rituaal, mille tähendust ta päriselt ei teadnud. Ta teadis ainult, et see peitis endas selgelt sügavat inimlikku vajadust, samamoodi nagu lood sellest, mis meist pärast surma saab. Ta läks elutuppa ja heitis diivanile oma väikeses, aga õdusas ja endale kuuluvas kahetoalises korteris. Ta vaatas telefoni. Sõnum töölt, varahommikune koosolek oli edasi lükatud. Ta polnud sel õhtul kohatud tüübile öelnud, et töötab advokaadina vägistamisjuhtumitega. Ja et mehe statistika selle kohta, et tapmine ohustab mehi rohkem, rääkis vaid pool tõde. Seksuaalselt motiveeritud tapmiste puhul on neli korda suurem tõenäosus, et ohver on naine. See oli üks põhjus, miks ta oli korterit ostes esimese asjana luku ära vahetanud ja ukseketi paigaldada lasknud. Viimane oli ebanorralik seadeldis, mille peale- ja mahasaamises ta ikka veel kohmakas oli.

Ta avas Tinderi. Ta oli saanud match’i kolmelt mehelt, kelle ta varem paremale oli libistanud. Ah, see oli asja meeldiv külg. Mitte nendega kohtumine, vaid teadmine, et nad on seal kusagil ja tahavad teda. Aga kas lubada endale viimane tekstiflirt, viimane virtuaalne kolmekas oma kahe viimase võõraga, enne kui ta konto ja äpi lõplikult kustutab?

Ei. Ta kustutab kohe.

Ta avas menüü, tegi valiku ja jõudis lõpuks küsimuseni, kas ta tõesti tahab oma konto kustutada.

Elise vaatas oma nimetissõrme. See värises. Jeerum, kas ta on sõltuvusse jäänud? Sõltuvusse kinnitusest, et on keegi, kes ei tea küll, kes Elise on või milline ta on, aga et see keegi siiski tahab teda niisugusena, nagu ta on. Vähemalt niisugusena nagu profiilipildil. Kas täiesti sõltuvusse või ainult natuke? Seda saab ta vist teada, kui konto nüüd kustutab ja lubab endale kuu aega ilma Tinderita. Ühe kuu, ja kui ta sellega hakkama ei saa, siis on temaga midagi tõsiselt valesti. Värisev sõrm lähenes kustutamisnupule.

Ja kui ta ongi niinimetatud sõltuvuses, siis mis sellest oleks? Me kõik vajame tunnet, et meil on keegi ja et kellelgi oleme meie. Ta oli lugenud, et imikud võivad surra, kui neil puudub minimaalnegi füüsiline kontakt. Ta kahtles, et see tõsi on, aga teisest küljest: mis on elu mõte, kui see on ainult tema enda jaoks, töö jaoks, mis teda õgib, ja sõprade jaoks, kellega ta õigupoolest ainult sellepärast läbi käib, et hirm üksinduse ees vaevaks rohkem kui sõprade igav kurtmine laste, mehe või neist vähemalt ühe puudumise üle. Võib-olla on tema mees just praegu Tinderis? Nii et okei, viimane ring. Esimese ilmuva pildi libistas ta vasakule. Prügikasti, ma-ei-taha-sind hunnikusse. Sama lugu teisega. Ja kolmandaga.

Tema mõtted uitasid. Ta oli käinud loengul, kus psühholoog, kes oli lähedalt kokku puutunud riigi kõige hullemate kurjategijatega, rääkis, et mehed tapavad seksi, raha ja võimu nimel, naised armukadedusest ja hirmust.

Ta lõpetas vasakule libistamise. Pildil oleva kitsa näo juures oli midagi tuttavat hoolimata sellest, et see jäi varju ja oli veidi fookusest väljas. Seda oli ennegi juhtunud, Tinder pani siiski paari inimesi, kes asusid teineteise vahetus läheduses. Ja Tinderi andmetel asus see mees vähem kui kilomeetri kaugusel, jah, ta võis asuda isegi samas kvartalis. Fookusest väljas olev pilt tähendas igatahes, et ta polnud netist õige Tinderi-taktika kohta näpunäiteid lugenud, ja see oli juba iseenesest pluss. Kirjelduses seisis lihtsalt „tere”. Ei mingit katset silma paista. Kui mitte fantaasiarikas, siis vähemalt enesekindel. Jah, talle oleks kindlasti meeldinud, kui mõni mees oleks peol tema juurde tulnud ja lihtsalt „tere” öelnud, rahulik ja kindel pilk küsimas „kas jätkad?”.

Ta libistas pildi paremale. Sina-tekitad-huvi hunnikusse.

Ja kuulis iPhone’i rõõmsat plinni, mis andis teada järjekordsest match’ist.