"Käsi, mis oli enne olnud pea juures, sirutus ette ja osutas süüdistavalt Alexandrile. Elutud silmad vahtisid temast läbi."


"Käsi, mis oli enne olnud pea juures, sirutus ette ja osutas süüdistavalt Alexandrile. Elutud silmad vahtisid temast läbi."
Foto: Shutterstock

Katkend Geir Tangeni raamatust "Südamemurdja".

Haugaleite, Haugesund
Pühapäeva hommik, 1. märts 2015

Alexander Hauge Gudmundsson proovis silmi avada, aga suutis neid ainult pilutada. Oli pühapäev, talvise koolivaheaja viimane päev, ja eelmisel õhtul sai pidu pandud. Ta lamas võõras voodis. Tekk, mille all ta oli kerra tõmbunud, oli luksuslik. Suur ja kohev; kui ta seda pigistas, läks see kohe pärast lahtilaskmist uuesti puhevile. Tuba oli üleni valge, välja arvatud tumepruunid laetalad ja pruun riidekapp voodi kõrval. Seegi pole ilmselt odav, mõtles ta. Alexander lõdises, tema ninaots oli jääkülm, aga aken oli kinni. Akna all beežil tumbal olid korralikult kokkupandud riided. Mitte tema omad, vaid naisteriided. Ta toetas pea padjale.

Shit! Kas ma magasin kellegagi?

Ettevaatlikult kompas ta laia voodi teist poolt ja tema kartus leidis kinnitust. Ta tundis, et seal on keegi, ja tõmbas käe tagasi, et tüdrukut mitte äratada. Ta proovis tasahilju külge keerata, et näha, kes see on. Peas sähvatas valu ja kere parem külg oli üleni hellaks taotud. Ta ei suutnud oiet tagasi hoida.

Ta lamas mitu minutit ja keskendus, et mitte oksele hakata. Iga kord, kui ta silmad lahti tegi ja vaadata proovis, oli tunne, nagu lööks keegi tema ajukoorde küüned sisse. Kuigi ta oli alles seitseteist, ei olnud ta just süütu, ja vahet polnud, kes tema kõrval lamas. Müsteeriumi täpsem uurimine ei olnud lihtsalt seda valu väärt.

Seotud lood:

Ta tõmbas teki üle pea ja katsus uuesti magama jääda. Igatses endist aega, mil pühapäev tähendas paljajalu mööda parketti lippamist, pehmeid pidžaamapükse, Disney Channelit ja legokarpi, mis ootas elutoa põrandale kummuli keeramist.

Alexander ei leidnud rahu. Toas oli liiga vaikne. Ettevaatlikult tegi ta silmad ükshaaval lahti. Vaatepilt oli ähmane, aga tasapisi omandas tema kõrval lebav kogu tuttavad piirjooned. Üle magaja põse voogasid pikad mustad juuksed. Alexandril ei olnudki vaja rohkemat näha. See tumepruun nahk ja need täidlased huuled olid teda juba mitu kuud unes jälitanud.

Fuck! Ma olen Emiliega voodis, aga ei mäleta mitte mõhkugi?

Sellest ajast saadik, kui ta Emiliet eelmisel sügisel ühel peol kohtas, polnud too ilmutanud tema vastu vähimatki muud huvi peale platoo­ni­lise sõpruse. Nad ajasid juttu, tšättisid ja said aeg-ajalt kokku, aga see oli ka kõik. See ärritas Alexandrit hullumoodi, sest Emilie ei olnud just valiv. Poisil polnud aimugi, mis öösel toimunud oli. Kõvaketas oli tühi.

Tasapisi tekkis ebameeldiv tunne. Peol oli midagi juhtunud. Miski oli ta närvi ajanud. Ta ei teadnud, kas see oli mälestus või ligihiiliv kassiahastus, aga tal oli silme ees ähmane pilt, et ta oli elutoa põrandal röökinud ja karjunud. Jaganud ümberringi hoope, kuni keegi oli ta pikali pannud.

Tema mõttekäigu katkestasid magamistoa ukse tagant koridorist kostvad helid. Tüdrukuhääl, mille ta kohe ära tundis. See oli Veronica. Niisiis viibis ta vist endiselt Haugaleitel. Seal oligi pidu aset leidnud. Veronica vanemad olid Gdanskis nädalalõpureisil ja tütar oli terve nädalavahetuse üksi kodus.

Targem oli ka Emilie üles ajada. Alexander ei saanud teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Ta keeras end voodis teisele küljele ja pani käe Emilie põsele. Otsekohe kargas süda puhkeolekupulsilt maksimaalsele. Oli tunne, nagu oleks ta sõrmedega vahakuju puudu­tanud. Nahk oli külm ja kalk!
Ta tõmbas käe tagasi, veeretas end Emiliest eemale ja maandus mürtsuga põrandale. Ta tõmbas voodilt teki ja taganes kaugemale, hoides tekki tihedalt enda ligi. Ta istus pruuni riidekapi kõrvale maha ja ahmis õhku. Jänesesüda ähvardas rinnakorvist välja tungida.

Kurat, see ei ole võimalik! See ei ole tõsi …

Veidi aega kõhelnud, tõusis ta vankudes jalule ja põlvitas voodile Emilie kõrvale. Ta haaras tüdruku kehast kinni ja pööras teda enda poole. Kõrist tahtis välja tungida karjatus, aga Alexander hoidis seda tagasi. Oli tunne, nagu oleks ta pööranud mannekeeni. Käed ja jalalabad jäid endisse asendisse, ebaloomuliku nurga all püsti. Tüdruku tumepruun nahk oli omandanud hallika varjundi, justkui oleks ta seestpoolt tolmune, keel oli pundunud ja tolknes paremast suunurgast välja. Lõug oli alla vajunud. Käsi, mis oli enne olnud pea juures, sirutus ette ja osutas süüdistavalt Alexandrile. Elutud silmad vahtisid temast läbi.