Teadsin küll, et mu uues töös Ruperti külalismaja juhatajana tuleb ette palju ebatavalisi asju, kuid seda, et nende sekka võiks kuuluda ka alasti külastajad, ei osanud ma kuidagi arvata.

Oli varajane hommik ja ma olin paar päeva tagasi alustanud uut elu külalismajas La Cour des Roses. Olin teinud endale espresso — kõige olulisemad asjad ikka kõigepealt — ja läksin

Kohvitassiga õue. Olin paljajalu, et tunda talla all ja varvaste vahel mõnusat kastemärga rohtu, ning tatsasin üle muru, möödudes peenardest, kus kasvasid ehisrohttaimed begooniad ja maarjalilled, ja siis leinapajudest ja muru sisse sätitud kividest, mis moodustasid lehtlate ja istumiskohtadeni viivad teerajad, kuni jõudsin kanaaedikuni, mille ümber kasvasid põõsad ja puud.

Joonud kohvitassi tühjaks, lükkasin plätud jalga — paljajalu on küll väga mõnus, aga kui sa ennast kanasõnniku seest leiad, kaotab loodus oma võlu — ja lasin pool tosinat kaagutavat kana kuudist välja ning andsin neile süüa ja vett.

Aedikust välja astudes tervitasin viisakalt meie külalist Gladyst, kes oli minu järel aeda tulnud.

„Tere hommikut, Emmy! Mõtlesin, et tulen ja naudin enne hommikusööki pisut rahu ja vaikust.”

Noogutasin mõistvalt. Gladys oli vanemapoolne proua, kes tuli puhkusele koos oma tütrega, kes oli üsna järsu käitumisega ja võimukas keskealine naine. Tütar polnud üldse ema moodi — tema ema oli tasase olemisega ja mulle meeldis väga tema seltsis olla.

„Clare paneb just meie päeva paika,” lausus Gladys väsinult. „Kindlasti tuleb see tore.” Tagasi maja poole sammudes puudutas ta pajulehise pirnipuu rippuvaid lehti. Nahk ta käeseljal näis õhuke nagu paber. „Kas pole ilus värv? Peaaegu hõbedane.”

„Jah, imeilus. Gladys, aga öelge ehk Clare’ile, et olete väsinud ja tahaksite päeva siin veeta. Siis saaksite ennast lõdvaks lasta ja aias istuda.”

Gladys lasi kuuldavale väikse naeruturtsatuse ja naeratas, kuid see naeratus ei olnud veenev. „Ärge muretsege. Mulle meeldib uutes kohtades käia ja kuna Clare näeb sellega nii palju vaeva, siis pole mul õigust nuriseda.”

Tõstsime mõlemad pilgu majale, kuuldes sealtpoolt aknakatete liigutamise kolinat. See oli ju täiesti loomulik reaktsioon. Kust ma võisin teada, et see on ainus koht, kuhu me poleks tohtinud vaadata? Oleksin ma vaid võtnud väikese espresso asemel suure kruusi cappuccino’t, mida oleks saanud aia tagumises nurgas pikemalt juua! Oleksin ma vaid jäänud pikemalt imetlema selle puu hõbedasi lehti! Ja oleksin ma ometi Gladysel käe alt kinni hoidnud, kui me edasi kõndisime!

Sest oma toa Prantsuse rõdul seisis kogu oma alastuses Geoffrey Turner.

Ta oli õhukesed vuaalkardinad eest ära tõmmanud, et luugid lahti lükata, aga kahjuks olid tema magamistoa aknad maast laeni ja maja ülemisel korrusel… paljastades seega kõik. Asi polekski nii hull olnud, kui ta oleks olnud noor, heas vormis ja päevitunud — Geoffrey Turner oli aga viiekümnendates aastates, kahvatuvalge naha ja õllekõhuga ja see pilt ajas mind pisut iiveldama.

Ma olin nii šokeeritud, et mu suu vajus lahti. Ja tema oma ka. Kardinad tõmmati kähku ette, kuigi neist näeb ju läbi, nii et sellest polnud eriti palju kasu. Ja siis oli juba pisut liiga hilja.

Siis äkki kuulsin, kuidas Gladys tõi ehmatusest ohke kuuldavale. Ta unustas jalge ette vaadata… mis polnud muidugi ka sugugi üllatav, ja komistas vastu lillepeenra serva ning kukkus. Jõudsin tal ühest käsivarrest küll kinni haarata, kuid ta kukkus nii õnnetult, et teine käsi jäi keha alla.

Kükitasin maha ja ootasin, kuni ta sai taas normaalselt hingata. „Gladys, kuidas teil on?”

Gladys üritas ebakindlalt naeratada. „Ärge muretsege, Emmy. Ma katsun end kuidagi jalule ajada.” Aga kui ta tahtis mõlemale käele toetuda, karjatas ta valust.

Oleksin ta püsti aidanud, ent kartsin, et teen talle seejuures haiget. „Ma kutsun Clare’i siia.”

Gladys ütles, naeratus endiselt näol: „Kes oleks võinud arvata, et minuvanusele inimesele mõjub üks alasti mees veel nii dramaatiliselt!”

Naeratasin talle ja sööstsin maja poole ning tormasin trepist üles nende tuppa.

Clare, kelle juuksed olid veel duši all käimisest märjad, ilmutas suurt muret ja tuli jooksuga õue. Tõstsime ta ema maast üles, talutasime kööki ja panime toolile istuma.

„Ema, kust sul valutab? On sul mõni luu katki?” Clare’i hääl oli ärevusest rabe ja ta vehkis närviliselt kätega.

„Mis te siin pabistate,” lausus vanaproua, kuigi oli ise ka ikka veel ehmunud. „Peale mu uhkuse ja randme ei saanud miski suuremat obadust.”

Tõin talle klaasi vett. Siis võtsin sügavkülmast koti külmutatud herneid, mähkisin need puhta käteräti sisse ja panin ta käe peale.

„Miks sa kukkusid? Kas sa komistasid millegi otsa?” küsis Clare.

Saatsin talle äreva pilgu. Ega ta ei hakka ju nüüd ometi nurisema, et aias on lillepeenrad? Ehkki see ei üllataks mind, sest ta juba märkis enne, et tema ema jaoks on siin liiga palju treppe, duši veesurve on liialt tugev ning aknaluugid on ka rasked.

Gladysele tegi ilmselt sama asi muret. „Ei, ma lihtsalt ei vaadanud, kuhu ma astusin.” Ta üritas asja naljaks keerata, lisades: „Üks külastaja ilmus ihualasti aknale. Küllap see viis mu tähelepanu natuke mujale.” Ta kihistas naerda.

Aga see strateegia andis tagasilöögi.

„Mida?! Kes oli ihualasti? Kas sa tahad öelda, et ta näitas ennast meelega niimoodi?”

Gladys krimpsutas nägu. „See oli kõigest Geoffrey ja muidugi ei teinud ta seda meelega. Ta lükkas luugid lahti ja…”

„See teeb sama välja!”

„Taevane arm, Clare! Kus ta siis teeb! Ma poleks pidanud seda üldse mainima. See juhtus kogemata ja pealegi olen ma seda kõike juba oma elus näinud.”

„Kuidas teil käsi on?” küsisin mina. Tundsin tõsist muret, aga ühtlasi üritasin teemat muuta. Võtsin koti hernestega tema randmelt ära, et seda lähemalt vaadata.

Ja ka see katse andis tagasilöögi.

„Su ranne on paistes! Võib-olla on luu katki! Me peame kiirabi kutsuma,” otsustas Clare kohe.

See niitis mind täiesti jalust. „Kiirabi!?” Oleksin peaaegu lisanud: „Mille pagana pärast?” Aga mul õnnestus suu kinni hoida.

„Mu ema on seitsmekümne kaheksa aastane. Võib juhtuda, et tal on käeluu katki ja jumal teab mis veel. Puusaluu või rangluu. Ja äkki tal tekib šokiseisund?”

Tajudes, et iga hetk võivad teised külalised alla hommikusöögile tulla — mis polnud veel valmis -, vaatasin Gladyse poole. Selle vaese naise näost võis selgelt välja lugeda, et tema tahaks kiirabi sama vähe nagu mina.

„Teie ema arvab, et tal sai ainult ranne viga. Kui Rupert tuleb koeraga jalutamast tagasi, palub ta mõnel arstil siia tulla, või kui soovite, siis viib ta erakorralise meditsiini osakonda. Minu arvates pole küll antud juhul vaja kiirabi välja kutsuda.”

Clare surus huuled jonnakalt kokku. „Kes siin klient on? Ma tahan, et te kutsuksite kiirabi, ja ma tahan, et te teeksite seda kohe praegu!”

Vaatasin Gladyse poole, kuid tema saatis mulle üksnes piinatud pilgu.

„Olgu, pole probleemi.” Haarasin naeratust näkku manades telefoni… ja mind tabas täie rauaga déją vu.

Taas kord polnud mul aimugi, mis numbrile helistada.

Mulle meenus, kuidas Rupert kukkus tookord toolilt maha ja kuidas me kartsime, et ta sai infarkti. Aga nüüd polnud ma enam külalismaja klient. Nüüd oli see minu töö. Miks ma küll endale selliseid asju kohe siia jõudes selgeks ei teinud?

Sellepärast, et viimased nädalad tegelesid sa lahkumisavalduse sisseandmise, tööotste kokkutõmbamise, kogu oma maise vara kokkupakkimise ja Prantsusmaale toimetamisega… Ja kust sina võisid teada, et midagi sellist võib juhtuda.

Võtsin telefoni ja läksin sellega halli — pealtnäha selleks, et saada rahu ja vaikust, kuid tegelikult hoopis selleks, et lapata Ruperti narmendavate nurkadega telefonimärkmikku. Olin lootusetus seisus. Miks peaks Rupert kiirabi numbri märkmikusse kirja panema? Tal on see ju peas. Ja minul peaks ka olema. Võtsin taskust mobiiltelefoni, et leida internetist see number, kuid mind katkestati.

„Miks sellega nii kaua läheb?” Clare tormas halli just sel hetkel, kui Pippa ja Angus hakkasid trepist alla tulema. Clare kiikas ilma igasuguse viisakuseta üle mu õla ja ütles: „Kas te ei teagi siis kiirabi numbrit peast, et peate seda otsima?”

„Noh, ma…”

„See pole võimalik! Teie juhite seda asutust siin ja ei tea kiirabi numbrit!?”

„Ma olen siin olnud kõigest paar päeva ja…”

„See pole kellegi vabandus!”

Tal oli õigus.

„Noh, nüüd ma sain numbri teada, nii et…”

Just sel hetkel ilmusid nähtavale Geoffrey Turner ja tema abikaasa. Olin üllatunud, et Geoffrey julges välja ilmuda, aga ega ta ei saanud siis oma toas konutada ja nälga surra.

„Ja teie!!!” Clare vehkis sõrmega Geoffrey poole. Ta oli turris ja ta nägu õhetas vihast. „Häbi teil olgu!”

Geoffrey ajas selja sirgu. „Palun vabandust, aga see juhtus kogemata. Ma olin veel poolunes ja mul ei tulnud meelde, et aknad on nii madalal…”

„Näitate ennast paljalt niimoodi soliidses eas daamile! Kui kohutav!”

„Näitan ennast!? Kust, kurat, mina pidin teadma, et keegi on nii varasel tunnil aias?”

Geofrey abikaasa Mary toetas ennast seina vastu. Ta vahtis Geoffrey otsast Clare’i otsa ja tundis varjamatut õudu selle ees, mis nüüd edasi saab.

Clare jäi endale kindlaks. „Mu ema peab teie pärast haiglasse minema! Niipea kui selle asutuse niinimetatud juhataja jõuab selgusele, kuidas kiirabi kutsuda.”

Hingasin sügavalt sisse-välja. „Ma sain nüüd numbri teada, nii et kui te oleksite palun hetke vait, siis…”

Aga Geoffrey silmad tõmbusid ohtlikult kissi. „Te ei tea kiirabi numbrit?” Ta puudutas suurima rõõmuga minu vigu, et enda omalt tähelepanu korvale juhtida.

„Ma tean seda numbrit,” ütlesin talle. „Mul läks lihtsalt hetk aega, et see üles leida.”

„Kriitilises olukorras võib üks hetk otsustavaks osutuda.”

„Tegu on väljaväänatud randmega, mitte infarktiga!” nähvasin ma ärritunult. Uups!

Järgmised külastajad tulid ettevatlikult trepist alla — raske öelda, kas hommikusöögi või tasuta meelelahutuse pärast.

„Aga mis siis, kui tegu oleks infarktiga?” sekkus üks neist abivalmilt.

Selle peale polnud mul midagi kosta. Ja ma tajusin väga teravalt, et Geoffrey pole sedasorti mees, kellega tüli norida. Kuna ta on teada-tuntud reisiblogija, olin ma väga rõõmus, et ta otsustas meie juures peatuda. Leidsin tema numbri parasjagu siis, kui tõmbasin töö juures otsi koomale, ja mulle meenus, et puutusin temaga kokku paari aasta eest, kui mu kliendiks oli üks hotellikett. Teadsin, et Rupertil on broneeringutes auk, võtsin Geoffreyga ühendust ja tegin ettepaneku, et ta võib meil tasuta peatuda, kui kirjutab vastutasuks ausa ülevaate külalismajast. Kujutasin ette, kuidas ta kiidab stiilset maja, hõrku toitu, ilusat aeda…

Olin jätnud kodu, töö, sõbrad ja üle aisa löönud endise peika Suurbritanniasse, et alustada uut elu Loire’i orus, ja minu kujutlustes oli Geoffrey Turneri blogi hea hakatus, mis aitab muuta La Cour des Roses’i külalismaja palju edukamaks ja tulusamaks. Ja kui jutud lähevad liikvele, mida ma selle külalismajaga olen korda saatnud, siis kes teab, kuhu see kõik veel viib!

Aga siin ma nüüd siis olin — kõigest kolmandat päeva tööl, hall täis kisavaid külalisi ja Geoffrey Turner punane nagu Ruperti peedi-chutney.