Kuigi Liz ei ole koolis käinud, loeb ta palju, oskab kirjutada, arvutada ning on vahetult enne Skagwaysse tulemist isegi ülikooli astunud. Alaskal käib koduõppega lastele keskkoolidiplomi andmine nii, et hetkel, kui nad ülikoolikatsed edukalt sooritavad, antakse keskharidus n-ö tagantjärele. Liz ei tea, mida tähendab ema, sest ta ema suri juba siis, kui Liz oli kõigest paariaastane jõmpsikas, ning pärast ema surma koliski isa kogu perega kaotusevalu leevendamiseks Alaskale, eemale inimestest ja linnast. Seal, meeste ja karmi looduse keskel, Liz kasvaski. Ta on tõesti kange tüdruk.

Kelgukoerte laagris võib inimesed jagada laias laastus kaheks — ühe ämbri inimesed ja kahe ämbri inimesed. Liz on kindlasti kahe ämbri naine. Ta vinnab 20-liitrised veetünnid pikema jututa käte otsa ning marsib niimoodi koertele süüa andma. „Miks sa ühekaupa ei võta? Kergem on ju?“ küsin ma talt vahel, aga Liz ainult rehmab käega: „Ah, ma ei viitsi kaks korda kõndida.“

Või siis näiteks Jenny, üks meie händleritest. See 26-aastane naine töötab Alaskal tuletõrjekomandos, olles ainus õrnema soo esindaja terve meeskonna peale. Kusjuures tegu ei ole tavaliste tuletõrjujatega, vaid nad kustutavad metsatulekahjusid. Jala! Jenny sõnul on osa tulekahjudest, mida nad kustutama peavad, liiga kaugel, et helikopterite ja lennukitega vee vinnamine ära tasuks. Nõnda võtab komando kotid selga, labidad kätte ning marsib järskudest nõlvadest üles, et kõike käsitsi teha. Suvises palavuses.

Või siis Sebastian, meeletu afrosoenguga mees, kes oli oma eelmises — n-ö kelgukoerte eelses — elus insener. Projekteeris Saksamaal mingeid kandekonstruktsioone ja elas tavapärast linnaelu. Kui ta ühel heal hetkel kinni jooksis ning Kanadasse puhkama läks, sõidutas keegi kohalikest teda kelgukoertega. Sebastian armus sellesse elustiili niimoodi, et müüs oma Saksamaa vara, pakkis asjad ja kolis Alaskale. Tal on sadakond kelgukoera, kes töötavad suviti laagrites ning sõidutavad talviti, kui lumi maas, Yukoni turiste. Sebastian elab tagasihoidlikus majas, ta riided on tihti tolmused-karvased ning ta pole juba kümme aastat hambaid pesnud, leides, et niimoodi on parem, sest kuna Sebastianil pole püsivust hammaste pesuga igal hommikul ja õhtul tegeleda, on targem need täiesti pesemata jätta. Sellega pidavat nõustuma isegi tema hambaarst, tunnistades, et hambaid tuleb pesta kas kogu aeg või siis üldse mitte, sest muidu kisub hambahari loomuliku kaitsekihi lihtsalt maha. Hambaauke Sebastianil juurde ei ole tekkinud, aga ega kaubanduslikku välimust neil ka enam pole.

Kõigist eelnimetatuist värvikam, mulle ehk sügavaima jälje jätnud inimene on Bill.

Bill on 55-aastane, täiesti mõeldamatult karismaatiline mees, kes juhib ühte meie turistibussidest. Ta võtab inimesed sadama juures peale, sõidutab nad laagrisse, aitab neil hiljem kutsikatega tutvuda ning viib siis tagasi linna — niimoodi kolm korda päevas. Tema Sean Conneryle sarnanev välimus ning sarmikas enesekindlus niidab kelgusõidule tulnud naisi pika looga. Näen lugematutel kordadel, kuidas keskealised naised plikalikult sädistades Billi kõrval edvistavad: „Oo, Bill, sa oled nii naljakas! Ha-ha-haa!“ Bill naerab kaasa, teenib kõvasti jootraha, kuid mainib oma töökaaslastele nii mõnelgi korral, et osa nendest naistest peaksid end suhtlemiskoolitusele kirja panema.

Näeme Billiga teineteist peaaegu iga päev, kuid oleme kuni juulikuu lõpuni pelgalt töökaaslased, kes teineteise elust suurt midagi ei tea. Märkan küll, et muidu ülevoolavalt humoorikas mees läheb vahel mornil pilgul puude varju, istub pingile ning tõmbab surnumatja pilguga ühe sigareti, vahel ka kaks. Kahtlustan, et sel inimesel on mingi suur koorem kanda, kuid ei oska sellest midagi täpsemat arvata.

Ühel hetkel kasvame aga lähedaseks ilma, et kumbki meist sellest arugi saaks Kohtume juhuslikult ning lõpetame õhtu teejoomisega tema telgi verandal. Bill räägib mulle oma kunagisest elust teatridirektorina New Yorgis, mina talle Eestist ja laulupidudest. Meie jutt jookseb nii hästi, et algselt teekruusile planeeritud õhtust saab tundidesse ulatuv vestlus. Üsna pea kohtume peaaegu igal õhtul, et lihtsalt istuda ja rääkida.

Mind hämmastab see, et mida rohkem ma Billi tundma õpin, seda rohkem koorub tema lugude alt uusi lugusid, ja siis veel omakorda uusi. Algselt lihtsana kõlavad olukorrad hakkavad äkki sibulakoortena laiali langema ning aina sügavamale ulatuma. Saan teada, et selle sarmika mehe väliskesta taga on tegelikult üsna õnnetu elu, millega Bill päevast päeva hakkama püüab saada. Ta on olnud tunnustatud teatridirektor, mees, kes on näiteringkondades kuulus selle poolest, et tuleb keskpärastesse näitetruppidesse ning ehitab neist mõne aastaga täissaalidele minevad organisatsioonid. Kui tema teatrid tõusevad hiilguse tippu, annab ta need kellelegi üle ja… alustab kõike otsast, minnes järgmisesse nõrka teatrisse, et teha sellest kuulus ja tulus äri. Ta teab, mida tähendab kõrgklassi elu Manhattanil. Teab, milline on vaade Central Park’i küljel asuvast pilvelõhkujast. Teab, mida tähendab pillav elustiil. Kuid ometi ei ole ametialane edu teda õnnelikuks teinud.

Pigem isegi vastupidi. Ta on olnud professionaalselt edukas sellepärast, et ta on õnnetu. See on olnud tema väljund. Ta on kasvanud Teise maailmasõja järgses Ameerikas, mehistunud ajal, mil USA saatis sõdurid Vietnami, ning kogenud kaugelt hirmsamaid asju, kui ma endale ettegi kuju tada suudan. Ta elu ei ole olnud lihtsate killast ning Bill kohe kindlasti ei ole seda endale lihtsamaks teinud. Ta ei ole osanud luua emotsionaalseid sidemeid, magab halvasti, kannatab äkkhirmu hoogude käes. Kusjuures, jutt ei ole päevade, nädalate või kuude pikkusest ajast, vaid aastatest. Aastakümnetest!

Katkend pärineb raamatust "Minu Alaska. Uus, epiloogiga", kirjastuselt Petrone Print.