Kuigi Liz ei ole koolis käinud, loeb ta palju, oskab kirjutada, arvutada ning on vahetult enne Skagwaysse tulemist isegi ülikooli astunud. Alaskal käib koduõppega lastele keskkoolidiplomi andmine nii, et hetkel, kui nad ülikoolikatsed edukalt sooritavad, antakse keskharidus n-ö tagantjärele. Liz ei tea, mida tähendab ema, sest ta ema suri juba siis, kui Liz oli kõigest paariaastane jõmpsikas, ning pärast ema surma koliski isa kogu perega kaotusevalu leevendamiseks Alaskale, eemale inimestest ja linnast. Seal, meeste ja karmi looduse keskel, Liz kasvaski. Ta on tõesti kange tüdruk.
Kelgukoerte laagris võib inimesed jagada laias laastus kaheks — ühe ämbri inimesed ja kahe ämbri inimesed. Liz on kindlasti kahe ämbri naine. Ta vinnab 20-liitrised veetünnid pikema jututa käte otsa ning marsib niimoodi koertele süüa andma. „Miks sa ühekaupa ei võta? Kergem on ju?“ küsin ma talt vahel, aga Liz ainult rehmab käega: „Ah, ma ei viitsi kaks korda kõndida.“
Või siis näiteks Jenny, üks meie händleritest. See 26-aastane naine töötab Alaskal tuletõrjekomandos, olles ainus õrnema soo esindaja terve meeskonna peale. Kusjuures tegu ei ole tavaliste tuletõrjujatega, vaid nad kustutavad metsatulekahjusid. Jala! Jenny sõnul on osa tulekahjudest, mida nad kustutama peavad, liiga kaugel, et helikopterite ja lennukitega vee vinnamine ära tasuks. Nõnda võtab komando kotid selga, labidad kätte ning marsib järskudest nõlvadest üles, et kõike käsitsi teha. Suvises palavuses.
Või siis Sebastian, meeletu afrosoenguga mees, kes oli oma eelmises — n-ö kelgukoerte eelses — elus insener. Projekteeris Saksamaal mingeid kandekonstruktsioone ja elas tavapärast linnaelu. Kui ta ühel heal hetkel kinni jooksis ning Kanadasse puhkama läks, sõidutas keegi kohalikest teda kelgukoertega. Sebastian armus sellesse elustiili niimoodi, et müüs oma Saksamaa vara, pakkis asjad ja kolis Alaskale. Tal on sadakond kelgukoera, kes töötavad suviti laagrites ning sõidutavad talviti, kui lumi maas, Yukoni turiste. Sebastian elab tagasihoidlikus majas, ta riided on tihti tolmused-karvased ning ta pole juba kümme aastat hambaid pesnud, leides, et niimoodi on parem, sest kuna Sebastianil pole püsivust hammaste pesuga igal hommikul ja õhtul tegeleda, on targem need täiesti pesemata jätta. Sellega pidavat nõustuma isegi tema hambaarst, tunnistades, et hambaid tuleb pesta kas kogu aeg või siis üldse mitte, sest muidu kisub hambahari loomuliku kaitsekihi lihtsalt maha. Hambaauke Sebastianil juurde ei ole tekkinud, aga ega kaubanduslikku välimust neil ka enam pole.