"Kord lõikas minu taga istunud poiss mul maha hobusesaba. Läksin koju ja valetasin, et tegin seda ise, sest tahtsin lühikesi juukseid."

 (15)
"Kord lõikas minu taga istunud poiss mul maha hobusesaba. Läksin koju ja valetasin, et tegin seda ise, sest tahtsin lühikesi juukseid."
Foto: Shutterstock

Katkend Yrsa Sigurðardóttiri romaanist "Lunastus".

Kanne nr 2: käsitsi kirjutatud kirja koopia, mille on postitanud veebisaidile blog.is nime Laufa kasutav blogija.

Asjad lähevad aastast aastasse üha hullemaks. Igal aastal arvasin ma, et nüüd on põhi käes. Ma muudkui rääkisin endale, et teised lapsed muutuvad varsti südames teistsuguseks. Nad hakkavad ennast halvasti tundma ja tulevad vabandust paluma. Tulevad ütlema, et nad ei saa aru, mida nad mõtlesid, ja et ma ei olnud seda ju millegagi ära teeninud. Et me kõik võiksime jälle sõbrad olla. Kuid kurval kombel midagi sellesarnast ei juhtunud. See vaatepilt lõppes minu kujutlustes alati ühtmoodi: ma ajan käed laiali, et neid kallistada, ja ütlen, et ei kanna nende peale vimma. Et me kõik võiksime omavahel sõbrad olla. Igavesti ja kohe praegusest peale. Nüüd tagantjärele näeb see naeruväärne välja.

Alates hetkest, mil ma ootamatult muutusin kõikide oma klassikaaslaste kõige julmemate instinktide märklauaks, kuni minu üleminekuni keskkooli liikus aeg minu jaoks aeglaselt. Mul ei olnud mitte mingisugust seltskondlikku elu ja päevast päeva kartsin ma kooli minna. Nädalavahetused saatsin ma mööda esmaspäeva hommiku ees hirmu tundes oma tuppa sulgununa. Õhtuti palusin ma magama jääda püüdes jumalalt, et Reykjavíkis toimuks samasugune vulkaanipurse, nagu oli 1973. aastal Vestmannaeyjaril. Siis evakueeritaks kõik islandlased mandrile ja nende lapsed saadetaks uude kooli. Ma küsin endalt senimaani, kas veel mõni nendest võis olla samasuguses olukorras nagu mina ja oleks seetõttu tervitanud asjaolu, et on sunnitud kodust lahkuma. Oleks tervitanud võimalust uueks alguseks teiste lastega, kes ei nori pidevalt tema kallal.

Arvatavasti oleksin ma pidanud kurtma, oleksin pidanud ütlema, et ma ei taha enam siin kandis elada, ja nõudma, et mul lubataks minna teise kooli. Aga ma ei tahtnud teha elu kodus raskemaks ega ema veelgi kurvemaks, kui ta juba niigi oli. Ega isa. Ma varjasin teesklemisega tõsiasja, et ei suhtle kellegagi. Ma tegin näo, et midagi ei ole valesti, ja nuputasin välja kõik­võimalikke valesid, et mul poleks tarvis selgitada, miks on minu elu teist­sugune kui teistel tüdrukutel.

Näiteks teesklesin ma, et klassikaaslased kutsuvad mind pidudele. Ma lahkusin kodust paberisse mähitud pakiga, mille ma viskasin prügikasti niipea, kui mind majast enam näha ei olnud. Seejärel tegin ma ühe kortermaja taga kiikedel aega parajaks seni, kuni võisin ohutult koju naasta. Kui sadas vihma või lund, ootasin ma bussipeatuse varjualuses, kartes ise, et mind võib märgata mõni meie kooli laps. Bussi tulemas nähes astusin ma iga kord eemale, et see ei peatuks.

Oma sünnipäevale kutsusin ma teisi lapsi ainult korra. See oli sellelsamal aastal, kui kõik alguse sai. Keegi ei tulnud. Ma valetasin emale, et unustasin kutsed üle anda. Seejärel ütlesin ma, et ei taha pidada sünnipäeva järgmisel nädalavahetusel, sest suurem osa tüdrukuid on käsipallivõistlusel ja peol poleks mõtet. Järgmisel aastal väitsin ma, et ei taha pidu pidada, sest nad kõik on gripis. Pärast seda jäi ema minu arvates uskuma, et ma ei taha kedagi kutsuda hoolitsusest tema eest. Tema tervis oli selleks ajaks juba palju halvemaks läinud ja kookide küpsetamist ei tohtinud temalt oodata.

Ma püüdsin käia klassi ühisüritustel, kuid see oli kohutav. Mind pilgati ja alandati, aga mitte kunagi nii, et täiskasvanud oleksid seda märganud. Nagu kooliski. Minu õpetaja arvas, et ma olen lihtsalt antisotsiaalne. Ta ei küsinud minu käest kordagi, kas midagi on valesti. Isegi mitte siis, kui mu hinded hakkasid kehvaks minema ning ma andsin kodutöid ära hilinemisega ja halvas seisundis. Kui ta oleks küsinud, siis ma oleksin talle rääkinud, et need varastatakse minult alati ära. Mõnikord poetati need mu kotti tagasi, kuid kogu see töö, mille kallal ma olin nii palju vaeva näinud, oli punase tindiga üle soditud. Või olid harjutuste peale, mida ma olin kodus nii hoolega kirja pannud, kirjutatud solvavad sõimunimed. Minu meelest õpetaja teadis ema haigusest ning arvas, et ma olen seetõttu masenduses ega suuda keskenduda. See on parem kui mõelda, et tal oli lihtsalt ükspuha. Sest tegelikult olin ma igav inimene ega öelnud kunagi sõnakestki, kui minult just midagi ei küsitud. Teised lapsed aga muutusid tema läheduses rõõmsamaks. Nad püüdsid talle pugeda ja olid temaga samavõrd meeldivad, kuivõrd olid nad minuga jälgid.

Ma võiksin kirjeldada nii palju valusaid juhtumeid. Ma tean lugusid, mis on viimase kui ühe pisikese mõra taga minu südames ja ka nende mõrade taga, mis kasvasid nii suureks, et lõhestasid selle viimaks kaheks pooleks. Ükskord oli nii, et mind tiriti tahvli ette lugema luuletust, mis meil oli kästud pähe õppida, ning kogu klass tegi mulle lõustu ja näitas keelt. Ma küll teadsin luuletust, kuid olin niivõrd suures masenduses, et unustasin kõik peale mõne üksiku sõna. Ja kuna õpetaja silmad olid pööratud minule, ei näinud ta, mis toimub tema selja taga. Kui teised lapsed minu üle naersid, ei öelnud ta midagi. Kõigest pahandas minuga, kui ma lõpuks alla andsin.

Või ükskord lõikas minu taga istunud poiss mul maha hobusesaba. Ma läksin koju ja valetasin, et tegin seda ise, sest tahtsin lühikesi juukseid. See ei vastanud küll tõele, aga lõpuks pügati mulle ikka poisipea. Teiste minu klassi laste meelest oli see jube lõbus.

Või see kord, kui minu koolikotti kallati tühjaks sööklast toodud moosipurk.

Või see kord, kui mind võimlas pikali lükati ja mul murdus ninaluu. Võimlemisõpetaja kurjustas minuga seepärast, et ma nii kohmakas olin.

Ja kõik need teised korrad. Viimane kui üks hullem kui eelmine. Keegi ei teeks midagi niivõrd šokeerivat kõigest üheainsa vahe­juhtumi pärast. Aga kui sa ei suuda enam kõiki neid asju, mis sinuga päevast päeva sünnivad, kahe käe sõrmede peal kokku lugeda, siis hakkavad sul ohjad peost libisema. Ja kui see on toimunud palju aastaid…

Keskkoolis algas kõik otsast peale, kuigi me olime hajutatud erinevatesse klassidesse. Ma olin uskunud, et enam hullemaks olukord minna ei saa, kuid ometigi läks. Kommentaarid muutusid järjest õelamaks ja näis, et üha rohkem lapsi naudib minu piinamist. Siis juhtus ühel päeval uskumatu asi – kooli tuli uus tüdruk. Ta oli häbelik kõrvalseisja nagu minagi ja me saime sõpradeks. Teised lapsed ei tähendanud mulle ootamatult enam midagi. Nad võisid öelda mida tahes. Nüüd see ei puudutanud mind. Minu elu ei olnud enam väärtusetu.