"Kui ta mulle ukse avas ja käe mu alaseljale asetas, mõtlesin: „Issanda püsside püss, kas see ongi kohting?“"


"Kui ta mulle ukse avas ja käe mu alaseljale asetas, mõtlesin: „Issanda püsside püss, kas see ongi kohting?“"
Foto: Shutterstock

Katkend Stephanie Danleri raamatust "Magusmõrkjas".

Kui sain õppetundide lõpus viimaks veini maitsta, ütlesin enamasti midagi idiootlikku, nagu „Ah jaa, nüüd saan aru küll“. Simone raputas seepeale pead.

„Sa saad alles teada, mida sa ei tea. Esmalt tuleb meeled uuesti ära õppida. Meeled ei eksi kunagi — hoopis mõtted võivad valed olla.“

Ma ei teadnud kohtingutest midagi ja polnudki seejuures erand. Enamust tuttavatest tüdrukutest polnud kohtingutele kutsutud. Inimesed tutvusid alkoholi ja välistamisprotsessi kaudu. Kui neil peale selle veel midagi ühist oli, käidi juttu ajamas. Kui Will kutsus mind ühe vaba päeva hilisel pärastlõunal klaasikest jooma, arvasin et see paigutab meid kindlalt sõprade tsooni, nagu läheksime kohvi jooma.

Saime kokku pisikeses baaris nimega Big Bar, kus punase valguse all peesitas neli boksi ja mõned pukid. Kui ta mulle ukse avas ja käe mu alaseljale asetas, mõtlesin: „Issanda püsside püss, kas see ongi kohting?“

„Ma olen Kansase poiss,“ ütles ta. Muigasin. Polnudki nii hull viibida kusagil peale restorani ja oma toa. Rääkida teise inimesega, ilma et teeksid üheaegselt viitteist erinevat asja. Pol- nud hullu midagi.

„Päris loogiline.“

„On või? Tabasid kesklääne hõngu ära?“

Seotud lood:

„Tegelikult mitte. Mu radar on rooste läinud — kõik oleksid nagu restoranis sündinud ja üles kasvanud. Aga nüüd on kõik loogiline.“

„Minu vastupandamatu sarmi pärast?“

„Ei, su maneeride pärast.“

„Sarmikate maneeride?“

„Ülimalt,“ kiitsin takka ja jõin oma õlut. Kummaliselt pingeline on istuda mehe vastas, kes tahab midagi sellist, mida sa ei taha talle anda. Nagu siis, kui seisad tugeva vooluga vees ja alguses ei tundugi see liiga tugev, aga mida kauem seisad, seda rohkem väsid ja seda raskem on püsti püsida.

„Kaua sa siin oled olnud?“

„Ma tulin siia filmikooli mingi, issand, viis aastat tagasi? Päris masendav. Lubasin emale, et kolin kohe pärast kooli lõpetamist tagasi ja kuulen nüüd painavat kella tiksumist. Ta on maruvihane.“

„Tõesti? See on ju muljetavaldav, et sealt tulema said ja teed, mida süda kutsub.“

„Tema jaoks on ainult pisipere muljetavaldav.“ Neelatasin. „Vahest on tal õigus.“

„Sinu vanemad teavad, et sa siin oled?“

„Mis mõttes?“

„Ma ei tea. Sinust õhkub sellist põgeneja vaibi, nagu oleksid täielikult kaitsesse tõmbunud.“

„Väga meelitav. Olen üsna kindel, et isa teab.“

„Üsna kindel? Aga su ema? Tema pisike printsess üksipäini suures linnas?“

„Ema pole olemas.“

„Pole olemas? Mis see tähendab?“

„See tähendab, et ma ei taha sellest rääkida.“

Willi silmadesse ilmus mure ja ma mõtlesin, et ära tee sedasi. Ega ma sellepärast ei rääkinud. Siin pole midagi parandada.

„Mis filmikoolist sai?“ küsisin.

„Tuled siia ühe konkreetse asja pärast, aga miski muu neelab su alla. Mul on nii palju ideid, lihtsalt … Noh. Raske on algsest versioonist kinni pidada, aga see on tavaliselt kõige ehedam, mõistad?“

„Jah.“ Ega ei mõistnud küll.

„Sul polnud tõesti kindlat sihti?“

„Ma ei ütleks, et ei olnud.“

„Mida sa koolis õppisid?“

„Lugemist.“

„Midagi konkreetsemat? Oled sa alati nii kidakeelne?“

Ohkasin. See polnud nii pingeline kui Howardi intervjuu. „Õppisin põhiainena kirjandust. Ja tulin siia elu alustama.“

„Kuidas sellega edeneb? Sinu eluga?“

Vaikisin. Tundus, et see pakub talle tõesti huvi. Mõtlesin järele.

„See on mingis mõttes kuradi äge!“

Ta naeris. „Sa meenutad mu kodukandi tüdrukuid.“

„Ongi nii või? Ma olen nüüd natuke solvunud.“ „Ära ole. Sa pole ära vaevatud.“

Mõtlesin, et sa ei tunne mind, aga naeratasin viisakalt. „Küll varsti sappa võtan. Las šeff karjub mu peale veel mõned korrad ja ma muutun täiesti tuimaks.“

„Tal on raske töö.“

„Tõesti? Muud ta ei teegi, kui kisendab. Pole kunagi näinud, et ta süüa teeks!“

„Sellel tasandil käivad asjad teistmoodi. Ta pole enam reakokk, vaid juhib kogu seda kuradi äri. Tegelikult igatseb ta igapäevast kokkamist.“

„Eile käskis ta mul arved augustada, muidu augustab ta mind. Kas selline asi on üldse lubatud?“

„Ega ta seda sulle ei öelnud.“

„Ütles küll! Tönnisin jäämasinate juures nutta.“

„Sa oled natuke tundlik meil.“

„Ta on koletis.“

Will tõstis käed alistunult üles ja naeratas. Ta meeldis mulle. Tõtt öelda meenutas tema ka mulle mõnd kodukandi kutti — kenasid inimesi, kellel polnud midagi varjata. Peakokale mõtlemine meenutas mulle restorani ja et võin avameelselt rääkida, kuna ei viibi parasjagu seal.

„Tead, et Simone aitab mind natuke veiniga järele.“

„Fui.“ Ta tõmbas näo krimpsu. „Oleksin Simone’i abi suhtes ettevaatlik.“

„Miks? Ta on nii tark. Ta on oma töös nii pagana hea. Sina küsid temalt küll pidevalt asju.“

„Jah, viimases hädas. Kui oled Simone’ile teene võlgu, võiksid sama hästi maffiale võlgu olla. Tema abi on kahe teraga mõõk.“

„Tõsiselt räägid või?“

„Ma oleksin lihtsalt selles osas ettevaatlik, mida sa talle räägid. Neil on Howardiga selline imelik värk, et Simone kannab talle kõigi teenindajate kohta ette. Kõik teavad, et nad kepivad. Ükskord rääkis Ariel Simone’ile midagi Sasha kohta ja Sasha sai hoiatuse. Ja nüüd on Simone’il Howardi tüdrukutega mingi kummaline läbikäimine ja nad kaovad keset õhtut ära. Ma ei tea, ta on normaalne, aga ta on seal liiga kaua töötanud, tüdineb ära ja hakkab jama kokku keetma.“

„Minu arust mitte. Mulle tundub, et ta on mu aitamisest siiralt huvitatud.“ Mitte, nagu ma oleksin arvanudki, et Will teda mõistab. Arvatavasti suutis Simone teda vaevu taluda. Aga ülejäänu ajas mind segadusse. „Kes on Howardi tüdrukud? Mis mõttes kaovad ära?“

„Vahet pole, nuku,“ vastas ta. Ta lõpetas oma õlle ja ma teadsin, et jäi minu otsustada, kas me teeme veel ühed või mitte.

Aimasin, et on halb end enne kella nelja purju juua, aga asi oleks seda väärt, kui mees edasi pajataks.

„Võib-olla suutsid ta üles sulatada,“ ütles Will ja ta pilk pöördus mu selja taha. „Kus hundist räägid. Unustasin, et ta siinkandis pesitseb.“

Pöörasin vaatama ja seal ta oli, seljas must töökleit ja kogult nii tilluke, et ma poleks teda ise märganud. Pöörasin nii järsult tagasi boksi, et hõõrusin käe ära. See pole Pargi baar ja mul on vaba päev. Tahtsin, et Simone arvaks, et ma käin maalikunstnikele poseerimas või joon koos muusikutega absinti või külastan Guggenheimi muuseumi, kus ta oli käskinud mul käia, või isegi et konutan üksi baaris, raamat käes, ja olen üdini rafineeritud. Kuidas ma võisin nii loll olla, et Williga jooma minna?

„Mis sa arvad, kas ta kuulis meid?“ sosistasin. „Peaksime minema hakkama.“

„Mida? Aga sa just ütlesid, et …“

„Mul on paha,“ vaidlesin, „tähendab, ma ei tunne end hästi. See õlu ei tee kõhule head. Pean koju minema.“

„Oled ikka kombes või?“

„Will, anna andeks, me võime seda teinekord jätkata, aga ma …“ Tundsin meil Simone’i pilku, polnud vähimatki võimalust, et oleksime kolmekümnel ruutmeetril märkamatuks jäänud. Ohkasin ja tundsin õlal kätt.

„Olete te vast nunnu paar.“ Ta hoidis käes paberkaantega raamatut, millel oli prantsuskeelne pealkiri, ja lõhnas gardeeniate järgi. Soovisin, et Will maha sureks.

„Pole me mingi paar. Arutasime lihtsalt tööasju,“ pobisesin vastu. „Vabandust, tšau, Simone. Kena kleit. Tore sind ka näha.“ „Sul on siis täna vaba päev, mis?“ küsis Will pisut jahedalt, nagu mulle tundus.

„Jah, saan lihtsalt ühe sõbraga kokku. Jake tuleb vist ka hiljem läbi.“

Jõin klaasi tühjaks. „Ma …“

„Sain ta lõpuks töö juurest välja,“ kiitles Will minuga.

„Oo, ta on siis nii tabamatu?“ küsis Simone pilkava naeratusega.

„Pole ma midagi.“ Tõusin püsti. „Ma olen lihtsalt korrast ära, kõht on korrast ära tähendab.“ Tirisin käekoti kaenlasse ja panin viis dollarit lauale. „Will, anna andeks, järgmise korrani.“

Ma ei vaadanud selja taha. Kui jõudsin Teisele avenüüle, viskasin näpu püsti. Arusaadav, miks taksod linnaelu juures nii asendamatud olid — isegi neile meie seast, kes neid endale lubada ei saanud. Meeleheide.

Kui hakkasin trepist üles minema, et kõrsi juurde tuua, tuli Jake just alla. Ta puudutas käeseljaga minu kätt. Vahtisin seda, aga käsi näis samasugune nagu ennegi. Oli toimunud plahvatus, aga varingut mitte. Järgmised viis tundi kõndisin nagu unes, mõtiskledes, kas ta oli mind meelega puudutanud.