“Oma noorusaegadel olin ma kohutavalt armukade. Kui mõni naine seisis mu mehele liiga lähedal, olin ma juba sisemiselt väga vihane. Kuidas ta küll julgeb minu meest vaadata? Tema kõrval seista? Kas ta ei näe, et MINA olen olemas?

Niimoodi mõtlesin ma aastaid ja sain aru, et tegelikult tulenevad need mõtted minu enda ebakindlusest ning kui ma ei lõpeta oma mehe süüdistamist ja teiste naiste vihkamist, saab meie suhe varsti läbi. Minu pärast.

Hakkasin vaikselt muutma oma mõtteid selles suunas, et las siis teised naised vaatavad mu meest. Löögu nad pealegi talle külge!

Mu mees on suurepärane abikaasa, laste isa, hea huumorisoonega ja minu jaoks kõige kallim inimene. Mitmed mu sõbrannad on õhanud, et sooviksid endale samasugust ideaalset meest. Vist nende sõnade peale minus käiski klõps ära.

Ma olen koos nii imelise inimesega! Pole ime, et teised teda vaatavad ja mõtlevad, et tahaksid ka enda kõrvale kedagi sellist. Kõige olulisem on, et mina ise tean, et ükskõik kes mu mehele ka külge ei lööks, tema jääb viisakaks ja õhtu lõpuks oleme meie alati koos. Tean, et ta ei petaks mind kunagi, aga kui ma pidevalt kahtlustan ja süüdistan teda selles tegevuses, siis on küll võimalik, et oma vingumise ja ebakindlusega viin ma ta sinna suunas, et ta ei taha enam minuga olla.

Loodan, et ka teised naised jõuavad sellise arusaamiseni. Selles ei ole midagi hullu, kui teised naised mõnikord teie kallimat pikemalt vaatavad või temaga flirdivad, sest ilmselgelt on siis ju väärt mees! Ja nii kaua, kui sa tead, et mees sind armastab ja tahab just sinuga olla, ei olegi selles midagi halba.

Olgem enesekindlad ja väärtustagem ennast!”

Naised, mis te arvate sellisest lähenemisest?