Lugejad arutlevad: kas teatrisse ei peagi ennast viisakalt riidesse panema? T-särgist ja tossudest piisab küll?

Meie etiketireeglite loo juures: Lihtsad etiketireeglid, millest kõik peaks kinni pidama, kuid mida kahjuks igapäevaselt ignoreeritakse arutlevad lugejad teatriskäimise kombestiku ja riietuse üle. Paljusid häirib, et õhtul tullakse teatrisse väljaveninud kampsunites ja augulistes teksapükstes, teiste meelest on teater nii tavaline meelelahutus, et sinna küll pidulikult riidesse panema ei pea. Mida sina arvad?

Lugeja kirjutab: “Käisin 30.dets. õhtul Pärnus teatris. Tundsin piinlikust mõnede preilide-prouade pärast, kes olid pidulikule õhtule tulnud retuusides, peal vaid lühike, puusani kampsun ja teisel juhul jalas paksud seemisnahksed saapad karvase äärega jm mis ei sobinud sellesse õhtusse.
Teatrimaja on teatri kodu — austagem oma riietusega ja käitumisega seda kodu.”

Pensinär nõustub: “Minu koduuksel on kiri: “Palun helistage seda kella vaid siis kui olete kindel; et Teid oodatakse”! Vena ajal oli ajakiri “Nõukogude Naine”, kus oli meeldetuletus meestele, et ajamata habe on lugupidamatus kaaskodanike suhtes. Et mehed kannavad lühikesi pükse vaid rannas viibides. Käisin Tartu teatris “Vanemuine”. Oin seal ülikonnas, triiksärgis ja lipsustatud. Tundsin end seal hästi, sest valdav enamus meestest olid samuti ülikonnas ja naised olid end teatriõhtuks sättinud ja seda sõltumata east. Käisi Pärnu teatris “Endla”. Ka seal olin ülikonnas. Tundsin end Pärnus “valge varesena”, sest enamus publikut oli seal teksade ja väljaveninud kampsunitega. Ka naised olid seal peaaegu põhimõttel- peaasi, et külm ei oleks. Et läheks eelnevalt või akna taha hiilima, et teada, kuidas riietuda teatrisse minnes.”

Aga leidub ka selliseid arvamusi: “Tänapäeval käiaksegi teatris tavalistes riietes. Teater pole ka mingi eriline eksootika enam. Teater pole ametlik pidulik üritus. Teine asi, et kõige suurem ebaviisakus on teistele öelda, et nad on ebaviisakad või ebaviisakust ületähtsustada.
Viisakas haige väsinud vanur seisab vaguralt ühistranspordis püsti, kui kokku kukub. Ja siis? Viisakas vaid piinab teisi ja on kalgilt silmakirjalik.
Suhtlemises viisakusest tähtsam on paindlikkus käitumises, hoolimine, sòbralikkus, mõistmine, empaatia jne jne.
Lõpuks on viisakus vaid kombed, mis igal maal erinevad.
Ei tasu tõmmelda, võtke vabalt ja katsuge mõelda teise inimese seisukohalt. Kalk viisakus on hea relv vaenlase vastu.”