LUGEJATE KUMMITUSLOOD | "Üksi surnuaial hauda rohides kuulsin, kuidas keegi kraabib kirstu puitu veidi eemal, nagu maa alt."

 (3)
LUGEJATE KUMMITUSLOOD | "Üksi surnuaial hauda rohides kuulsin, kuidas keegi kraabib kirstu puitu veidi eemal, nagu maa alt."
Foto: Unsplash

Naistekas lõppes eile Halloweeni ja hingedepäevaga seoses toimunud judinaid tekitav õuduslugude auhinnamäng, aga meil on teiega veel üks põnev lugu jagamata. Oled ikka kindel, et lugeda julged?

Läksin väkeses maakohas surnuaeda isa hauda korrastama. Üksi surnuaial hauda rohides kuulsin, kuidas keegi kraabib kirstu puitu veidi eemal ja nagu maa alt.

Kuna olin kaugelt tulnud ja tihti siiakanti ei sattunud, oli vaja haud korda teha, kui ma sinna juba läinud olin. Surusin hirmu alla ja korrastasin hauda. Arvasin, et see ei saa reaalne olla ja proovisin mõtted mujale viia.

Kraapimine oli vahepeal juba kadunud, aga kui sain hauaga ühele poole, hakkas jälle keegi eemal kirstulaudu kraapima. Kraapimise hääle poole vaadates ei näinud ma ühtegi värsket hauda.

Lahkudes surnuaia värava poole minnes oli algselt kraapimine vaiksem. Mida lähemale ma surnuaia väravale jõudsin, seda valjemaks ja meeleheitlikumaks läks kraapimine.

Sulgesin enda järel värava ja püüdsin tagasi mitte vaadata. Istusin võimalikult ruttu autosse ja sõitsin ära, aga kuna ma olin unustanud tikud maha ja küünalt polnud võimalik põlema panna, läksin võtsin venna peale ja suundusime tagasi hauale, et küünal põlema panna.

Mis oli minu jaoks kummaline, oli see, et surnuaial oli nüüd täielik vaikus.

Olen paar korda üritanud ka mõnele lähedasele sellest rääkida, aga keegi pole seda tõsiselt võtnud. Igatahes on välistatud see, et kunagi veel üksi surnuaiale peaksin minema.