„Ma arvan, et ma ei suudaks praegu emaks saada. Ja ma ei usu, et meist sinuga saaks head lapsevanemad.”

 (1)
„Ma arvan, et ma ei suudaks praegu emaks saada. Ja ma ei usu, et meist sinuga saaks head lapsevanemad.”
Foto: Pexels

Katkend Jens Lapiduse raamatust "Top Dogg".

Ta mõtles seda tõsiselt – ta ei tahtnud Emelied sellesse tõmmata. Aga lõpuks helistas ta ikkagi Emeliele. Nad ei rääkinud telefonitsi kuigi palju, otsustasid hoopis kohtuda seal, kus olid mõne kuu eest õhtust söönud. Kui kõne lõppes, viskas Teddy telefoni ühelt sillalt alla. Ta isegi ei teadnud, kas Emelie on veel rase, aga tal oli hea meel, et naine soovis temaga kohtuda.

Raw Sushi & Grill, paar tundi hiljem. Teddy oli kohale jõudnud tund aega varem ja sealkandis ringi kõndinud. Isegi kui ta põhi­mõtteliselt Emelied usaldas, pidi ta veenduma, et naine pole tõepoolest politseisse helistanud, samuti võis juhtuda, et Emelie telefoni kuulati pealt.

Ta ootas, kuni Emelie astus restorani klaasustest sisse, ta nägi teda tellimas mahla või midagi taolist. Emelie näis ärevil, tema pilk vilksas edasi ja tagasi. Kui Teddy sisse tuli, jäi algul mulje, nagu Emelie ei tunneks teda äragi, aga eks see oligi asja mõte. Tema omakorda ei näinud Emelie pealt, kas tal on kõht veel alles, pluus oli liiga avar.

Aga nad embasid teineteist. Ja kui nende pead olid üksteisele kõige lähemal, tundis Teddy Emelie sooja hingeõhku oma kõrva vastas. „Teddy, ma tean, et sa ei teinud seda. Aga mis juhtus?”

Teddy tahtis teda edasi enda vastas hoida, otse talle kõrva vastata. Aga Emelie tõmbus eemale ja võttis istet.

Seotud lood:

„Ei,” ütles Teddy. „Mina seda ei teinud.” Siis kallutas ta end ettepoole ja selgitas vaiksel häälel. Vanameestest, keda ta külastanud oli. Kuidas ta üritas neile survet avaldada ja kuidas ta oli Fred O lõksu meelitanud. Ta rääkis Hallenbro häärberist, kuhu Fredi-papi oli koristama suundunud. Samsonite’i kohvrist, mis sealt ära viidi. Kui ta lõpetas, oli Emelie kord. Ta rääkis, et Adam Tagrin lasti vabaks ja et Oliver oli paigutatud edasiseks uurimiseks ühte noortekodusse.

Siis ütles ta: „Teddy, ma ei jäta seda alles.”

Teddy vaatas ta mahlaklaasi, Emelie polnud seda puutunud.

„Mispärast?”

Emelie vaatas ringi, võib-olla selleks, et näha, kas keegi ümbritsevate laudade taga kuulas pealt. Siis pani ta käed rinnale vaheliti, demonstratiivselt.

„Ma arvan, et ma ei suudaks praegu emaks saada. Ja ma ei usu, et meist sinuga saaks head lapsevanemad.”

Teddy tundis, kuidas raske kivi kõhtu vajus. See raskus vedas teda põranda, maa poole. „Aga minu meelest saaks sinust fantastiline ema,” ütles ta. „Ja minust võib saada hea isa. Ma olen õppimisvõimeline.”

Paistis, nagu Emelie oleks sõnu otsinud, Teddy ei olnud teda iial varem sellisena näinud. Viimaks ütles Emelie: „Võimalik, et sul on õigus. Aga mina kahtlen.”

„Ma ei usu, et sa päriselt kahtled.”

„Lõpeta, Teddy. Mul ei saa olla suhet mehega, kes on mõrvas kahtlusalune.”

„Aga sa ju tead, et ma pole süüdi.”

„Jah, aga asi pole ainult selles. Asi on selles, kes sa oled. Inimene, kes tõmbab endale jama kaela, kelle elu on täis ainult probleeme. Sina oled probleem ja mina nii ei saa. Ma olen otsustanud. Nii lihtsalt on. Kahju küll.”

Ta tõusis püsti.