Ma näen sind: tunnen end süüdi, kuna mind valdab kergendus, et vaateväljas pole ühtegi vanurit või silmale nähtavalt rasedat naist


Ma näen sind: tunnen end süüdi, kuna mind valdab kergendus, et vaateväljas pole ühtegi vanurit või silmale nähtavalt rasedat naist
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Avaldame katkendi kirjastuse Petrone Print suvisest põnevikust “Ma näen sind”. See raamat võtab sind enda haardesse!

Pean rongi ootama ja võtan piletiautomaadi kõrvalt riiulilt ühe London Gazette’i, mille sünged pealkirjad sobivad igati kokku tänase kuupäevaga, 13. novembri ja reedega. Politsei on nurjanud järjekordse terroriplaani: kolm esimest lehekülge on täis pilte lõhkeainetest, mis ühest Põhja-Londoni korterist kätte saadi. Lasen silmad üle habemega meeste fotode ja püüan leida perroonil mõnd vaba pragu seal, kus rongi uks avaneb.

Minu hoolikas ettevalmistus tähendab seda, et mul õnnestuks enne, kui vagun jõuab täis minna, lipsata oma lemmikkohale vaguni tagumises otsas, kus saan toetada pea vastu klaasist vaheseina. Vagun täitub kiiresti ning ma kiikan seisjate poole ja tunnen end süüdi, kuna mind valdab kergendus, et vaateväljas pole ühtegi vanurit või silmale nähtavalt rasedat naist. Mu jalad valutavad madalatele kingadele vaatamata, kuna olen kogu päeva olnud kartoteegikappide juures püsti. Arhiveerimine pole tegelikult minu töö. Selleks on üks tüdruk, kes tuleb ja teeb koopiaid ning hoiab korras kartoteegikappe, aga ta on kaheks nädalaks Mallorcal, ja täna nähtu põhjal võib öelda, et pabereid pole juba nädalate kaupa korrastatud. Elamispindade ja äripindade kaustad on segi, üüripinnad on vaheldumisi müügipindadega, ja minu viga oli see, et võtsin selle kohta sõna.

Seotud lood:

„Zoe, aja see asi siis korda,“ ütles Graham. Nii et objektide vaatamise kokkulepete sõlmimise asemel seisin Grahami kabineti ukse taga koridori tõmbetuules ja kahetsesin, et olin suud pruukinud. Hallow & Reed pole töötamiseks halb koht. Tegin enne raamatupidamist, aga kui büroojuht lapsehoolduspuhkusele läks, palus Graham mul teda asendada. Olen õppinud raamatupidajaks, mitte juhiabiks, ent palka lubati üsna hästi, ja kuna olin paar oma klienti kaotanud, haarasin võimalusest kinni. Kolm aastat hiljem olen endiselt siin.

Selleks ajaks, kui rong jõuab Canada Wateri peatusesse, on vagun hõrenenud ja seisavad vaid need, kes teevad seda oma vabast tahtest. Minu kõrval istub mees, kes on jalad nii harki ajanud, et nihutan end eemale. Kui vaatan enda vastas istuvaid mehi, näen, et nemadki istuvad jalad laiali. Kas nad teevad seda teadlikult? Või on tegemist mingi ürgse vajadusega end teistest suuremana näidata? Minu ees istuv naine liigutab poekotti ja ma kuulen veinipudeli kõlksatust. Loodan, et Simon on taibanud kodus pudeli külma panna: nädal on olnud pikk ja praegusel hetkel ei taha ma muud, kui end diivanil kerra tõmmata ja telekat vaadata.

London Gazette’i keskmistel lehekülgedel kurdab keegi endine „X-Factori“ saate osaleja, kui raske on taluda „kuulsuse painet“, ning suurema osa leheküljest võtab enda alla arutelu isikuandmete seaduse teemal. Loen, ilma et eristaksin sõnu: lasen silmad üle piltide ja pealkirjade, et tunda end eluga veidigi kursis olevana. Ma ei mäleta, millal ma viimati kogu ajalehe läbi lugesin või maha istusin ja uudised algusest lõpuni ära vaatasin. Alati on tegemist vaid killukestega Sky Newsist hommikusöögi kõrvale või pealkirjadega, mida loen üle kellegi õla teel tööle.

Sydenhami ja Crystal Palace’i vahel jääb rong seisma. Kuulen eemalt vagunist ärritunud ohet, aga ma ei viitsi vaadata, kelle suust see kostis. Õues on juba pime ja kui ma aknast välja vaatan, ei näe ma muud kui enda peegelpilti vastu vaatamas. Mu nägu paistab veelgi kahvatum kui tegelikkuses ja vihmapiisad moonutavad seda enamgi. Võtan prillid eest ja hõõrun lohkusid, mis prilliraamid kahele poole ninajuurele on vajutanud. Valjuhääldist kostab raginat ja mingi teade, aga see kõlab nii summutatult ja tugeva aktsendiga, et juhtunust ei saa ikkagi aru. Asi võis vabalt puudutada nii signalisatsiooniriket kui ka laipa rööbastel.

Ma loodan, et tegemist pole laibaga. Unistan klaasikesest veinist ja sellest, kuidas Simon diivanil mu jalgu masseerib, ja tunnen siis süüd, et mõtlen kõigepealt enda heaolule ega ahasta mõne vaese enesetapja üle. Kindlasti pole see laip. Laibad kuuluvad esmaspäeva hommikutesse, mitte reede õhtutesse, mil töö on õnnistavate puhkepäevade võrra eemal.

Kostab kriiksumist ja siis valitseb vaikus. Mis ka viivituse põhjuseks pole, nüüd tuleb arvatavasti mõnda aega oodata.

„See ei tähenda head,“ ütleb minu kõrval istuv mees.

Loe veel

„Hmm,“ ühman mittemidagiütlevalt. Jätkan ajalehe sirvimist, aga spordiuudised mind ei huvita ning jõuan kuulutuste ja teatrietenduste arvustuste juurde. Sellise tempo juures ei jõua ma koju enne seitset: tee kõrvale tuleb seega süüa midagi kergemat, mitte ahjukana, nagu olin plaaninud. Simon teeb süüa nädala sees ning mina reedeõhtuti ja nädalavahetustel. Simon hoolitseks ka siis söögipoolise eest — kui teda paluksin, aga ma ei saanud seda lubada. Ma ei saanud lubada, et ta meile — minu lastele — igal õhtul süüa teeb. Tuleb midagi tee pealt kaasa võtta.

Jätan töökuulutuste osa vahele ja vaatan ristsõna, kuid mul pole pastakat kaasas. Sellepärast loengi kuulutusi lootuses näha mõnd tööpakkumist Katiele — või miks mitte ka minu jaoks, kuigi tean, et ma ei tule Hallow & Reedist kunagi ära. Palk on hea ja ma tean nüüd, mida teen. Ning kui ülemus välja arvata, oleks kõik täiuslik. Kliendid on suuremalt jaolt meeldivad. Üldjuhul on tegemist kontoriruume otsivate idufirmadega, või ettevõtetega, kes on edukad olnud ja otsivad nüüd suuremat pinda. Eluruumidega me eriti palju ei tegele, kuid kaupluste kohal asuvad korterid sobivad esmakordsetele ostjatele ja neile, kes soovivad säästlikult elada. Tööl kohtun päris paljude äsja lahku läinud paaridega. Mõnikord — kui tunnen, et sobib — ütlen neile, et tean, mida nad üle elavad.

„Kas millalgi hakkas ka paremini minema?“ küsivad naised alati.

„Lahutus oli mu elu kõige õigem tegu,“ ütlen veendunult. Seda nad ju kuulda soovivad.

Mulle ei jää silma ühtegi töökuulutust, mis sobiks 19aastasele näitlejannaks saada soovivale tüdrukule, kuid voldin topelt selle lehekülje nurga, kus on kuulutus kontorijuhi kohale. Poleks paha selle kohta rohkem teada saada. Hetkeks ilmub mu silme ette kujutluspilt sellest, kuidas astun Graham Hallow’ kabinetti ja ulatan talle oma lahkumisavalduse, öeldes, et ma ei suvatse enam välja kannatada, kuidas ta mind jalamatina kohtleb. Siis aga vaatan büroojuhi ametinimetuse alla trükitud palganumbrit ja meenutan, kui kaua on mul kulunud aega, et end küünte ja hammaste abil elamisväärsele tasemele upitada. Parem varblane pihus kui tuvi katusel, on vist nii?

Gazette’i viimastel lehekülgedel on hüvitisnõuded ja äriteated. Väldin teadlikult laenupakkumiste reklaame — selliste intressimäärade juures peaks laenuvõtja olema kas püsti hull või täiesti meeleheitel — ja heidan pilgu lehekülje alumisse serva, kus on tutvumiskuulutused.

Abielus naine otsib kaaslast salasuhteks. Piltide saamiseks saada SMS numbrile 69998 tekstiga „ANGEL“.

Kirtsutan nina pigem SMSi mõõdutundetu hinna, mitte niivõrd pakutava teenuse peale. Mis õigust on minul arvustada teiste inimeste tegemisi? Ma ei viitsi lugeda eilsetest jalgpallimatšidest ja hakkan juba lehekülge pöörama, kui märkan „Angeli“ all üht teist kuulutust.

Hetkeks arvan, et mu silmad on väsinud: pilgutan ägedalt silmi, aga see ei muuda midagi.

Olen nii süvenenud, et ei märkagi, kui rong uuesti liikuma hakkab, ja nõksatan ühele küljele. Toetuse otsimiseks toetan kogemata käe kõrvalistmel oleva mehe reiele.

„Vabandust!“

„Pole midagi, ärge muretsege.“ Mees naeratab ja sunnin end vastu naeratama. Ent mu süda peksab ja ma vahin ainiti kuulutust. Selle juures on teiste kuulutustega sarnane märkus kõrge kõnetariifi kohta ja kuulutuse ülemises ääres on numbrid 0809. Veebiaadress on www.leiakaaslane.com. Kuid mitte selles pole asi, vaid fotos. See pole küll suur, kuid selgesti on näha heledad juuksed ja mustade õlapaeltega topp. Fotol olev naine on teistest oma võlusid pakkuvatest naistest vanem, kuid pildi kvaliteedi tõttu on keeruline määrata tema tegelikku vanust.

Ainult et mina tean, kui vana ta on. Mina tean, et ta on neljakümnene.

Sest naine kuulutuse fotol olen mina.