Maailmaränduri soovitused: imekaunid ja põnevad sihtkohad, kuhu talvel patareisid laadima sõita
Maailmarändur ja menuka rännuraamatu "Kuidas rännata ilma hirmuta" autor Tom Valsberg õhutab inimesi maailma avastama, puhkust võtma ja juhet seinast välja tõmbama. Olgu kaheks nädalaks või võimalusel kasvõi kaheks kuuks: üks reis ja mõnus puhkus võib täita sind energiaga, mida jätkub pärast veel mitmeks talvekuuks. Kuhu siis minna end laadima ja inspiratsiooni saama, kui tahad karmist talvest pausi võtta?
Olen rännanud igal talvel ümber maailma juba 14 aastat jutti. Rännuteedel olen näinud paiku, mis mind üldse ei köida, aga ka paiku, kus elu on nii ilus, et olen sinna jäänud mitmeks kuuks. Minu reisisoovituste aluseks on kliima, mis peaks olema soe, aga mitte kõrvetav. Hea seltskond, arendavad tegevused, meeliülendav meelelahutus ja sõbralikud kohalikud. Kuna raha ei kasva puu otsas, siis on minu jaoks oluline ka taskukohasus. Eriti meeldivad mulle paigad, kus ma saan elada nagu kuninga kass, süüa tervislikku toitu, rentida hubast majakest ja seda kõike kulutades vähem kui igakuiselt Eestis elades!
Olen valinud siia artiklisse parimad kirsid maailma tordilt. Loodan, et minu nõuandeid kuulda võttes ei leia sa end soodsa lennupiletiga kõrbekuumuse käes kannatamas. Samuti ei juhtu sa mõnele ilusale maale paar nädalat kestva paduvihma kätte, sest sattusid mussooniperioodile. Ka ei satu sa lakkamatu joomamelu keskele veidrasse hotelli soodsa pakettreisiga ega paika, kus on nii ohtlik, et ei julge tänavalegi minna. Minu soovitused on neile, kelle jaoks pidu ei tähenda ilmtingimata joomist ja kes peavad lugu enesearengust, tervislikust elu nautimisest ja oma maailmavaate avardamisest. Eriti on see mõeldud aga sulle, kui väärtustad võõraste kultuuride kummalisust, head toitu, sõbralikke pidusid, inspireerivat seltskonda, silmipimestavalt ilusat loodust ja mõnusat kliimat.
Rishikesh Indias, joogatajate meelispaik Gangese jõe kaldal
Kui kõik teised riigid asuvad minu arvates ikkagi planeedil Maa, siis India puhul on tegu mingi teise väga kummalise planeediga, kus on hoopis teised lood, reeglid, õhkkond ja elanikud. See on ekstreemsete kontrastide maa, mis võib su elu muuta, sind energiaga laadida ja võimsalt inspireerida, aga see on ka tohutult intensiivne ja kärarikas maa. Eriti, kui satud valesse piirkonda. Rishikesh on justkui selle kummalise planeedi nimega India eeskoda, kus on kõik tehtud nii, et meil, "valgetel", oleks seal eriti mugav, eriti puhas ja eriti rahulik. Nii rahulik kui India saab üldse olla, jättes alles siiski India tõelise ilu ja kultuuri. Rishikesh on vaimsetest praktikatest pakatav turistisõbralik väikelinn Gangese jõe kaldal, New Delhist kuus tundi põhjapool. See on linn, kus asub kurikuulus, nüüdseks džunglisse kasvanud biitlite aašram. Siin on näiteks Lilleoru kogukonna vaimse isa Baba J aašram. Just Rishikeshi lähedal käis väidetavalt Jeesus mediteerimas, kui ta kadunud aastatel Indias viibis. See on linn, kus lehmad on pühad, liha ja alkohol on salakaup, kus ahvid varastavad ära su puuviljad ning kus on kõike parasjagu ja parajalt liiga palju.
Rishikesh on veidi läänestunud India, mis on just paras uudistavale turistile, mugav ja ohutu isegi naistele. Ainsaks veidruseks on see, et jõkke peab naine endiselt minema ujuma täisriietes, et kohalikke mitte solvata. Paljalt ega isegi bikiinides päevitamine ei tule kõne alla. Võib-olla see väike ebamugavus on talutav, arvestades, et siin on maailma kõige soodsamad ja kvaliteetsemad jooga-, meditatsiooni-, ajurveda- ja astroloogiakursused. Siin on imelised vaated orgudele, kõrge toidukvaliteet ja Gangese jõgi on nii puhas, et saab karmauhti sisse hüpata.
See pole India, kus peab magama muldpõrandaga onnides ja sööma lehmakoogil küpsetatud pirukaid. Siin elad soodsas hotellis vaatega Gangese jõele ja võid külastada ägedaid noortepäraseid söögikohti, kontserte hotellide katustel ja vuristada motorolleriga koskesid külastama. Ilmselt saad ka tunda seda kummalist naudingut, kui võtad õhtusel Rishikeshi tänaval ühe mõnusa chai koos samosa’ga ja puhud juttu kohaliku baba’ga, kes poetab sulle selliseid tarkuseteri, et suu läheb ammuli.
Rishikeshist teevad Rishikeshi siiski kohalikud sõbralikud inimesed ja maailmarändurid, kellest on linn pakatamas. Siin võid suvalise inimesega juttu alustada ja leida kohe uue sõbra. Kõik on nii avatud, et oled justkui oma kodukülas, kus sa kõiki teretad. Jaanuaris-veebruaris viibib seal tavaliselt Jamaicalt pärit maailmakuulus vaimne õpetaja Mooji, kelle loengutele koguneb iga päev mitu tuhat inimest. Soovitan kindlasti läbi astuda ja tunnetada seda kummalist ülevat meeleolu ja ülevat muusikat. Tegu on tõelise uue ajastu vaimse show’ga, mis laeb energiaga ka neid, kes sinna kogemata sattusid.
Rishikesh on eelkõige minu esimene soovitus neile, kel rahakott pole puuga seljas. Piletid New Delhise ja sealt edasi bussisõit Rishikeshi kergendavad rahakotti edasi-tagasi umbes 400-500 euro võrra. Kohapeal elamine paarsada eurot kuus ja söök nii soodne, et ajab vahepeal isegi naerma. Parim aeg oktoober-november ja veebruar-märts! Suvi on liiga kuum, detsember ja jaanuar veidi liiga külmad. Märts Rishikeshis on meie sõpruskonna loosungiks ja mitmel aastal, ka aastal 2020 plaanime sinna jälle minna.
Koh Phangan, pidutsejate ja eneseotsijate sümbioos
Koh Phangan on Hiiumaa-suurune saar Tai lääneranniku lähedal, kus on minu arvates maailma suvituspaikadest parim hinna ja kvaliteedi suhe. Eriti sobib see, kui huvitab mõnus chill-elu, soodne elamine, motorolleriga ringi vuristamine, imeline toit ja värsked eksootilised puuviljad. Siin toimuvad igapäevaselt jooga- ja tantsukursused, kontserdid elava muusikaga, trummiringid, mantralauludeõhtud, ekstaatilise tantsu peod, minifestivalid ja palju muud. Võimalik surfata lohega, snorgeldada ja kihutada lainetel skuutriga.
Kui India on soodne, aga seal on raske leida mugavat paika, ja Bali jälle luksuslik, aga suhteliselt kallis, siis Koh Phangan on ideaalne kesktee, kus veeta paar nädalat või paar kuud aastas, kui meeldib mõnus päike, ilusad rannad ja seltskonnaks sajad noored eneseotsijad.
Naljaga pooleks on Koh Phangan just see koht, kus iga eneseotsija pakub oma väljamõeldud praktikat: võib käia inglikaartide lugeja juures, didžeriduu-raviseansil, pidada makrobiootilist dieeti, mediteerida pimekambris või võtta kogeda eriskummalisi massaže.
Saart külastavad inimesed jagunevad peamiselt kolmeks. Esiteks turistid, kes tulevad peredega või ilma ja lesivad päevad läbi rannas otse oma hotelli kõrval. Neid on ümber saare igal pool. Teiseks pidutsejad, kes käivad kurikuulsatel täiskuupidudel (full moon party) ja joovad end seal kännuämblikuks. Nemad veedavad saarel umbes nädala ja on saare lõunatipus linnakeses nimega Haad Rin. Kolmas grupp siis joogatajad, mediteerijad ja enesearenguga tegelevad inimesed, kes veedavad saarel tavaliselt mitu kuud jutti. Kummalisel kombel on saar nii tolerantne, et need kolm erinevat gruppi omavahel ei rivaalitse. Kõik tšillivad rahus oma piirkonnas ja ajavad oma asja.
Elamiseks soovitan valida kahe piirkonna vahel, mis on totaalselt erinevad. Esiteks päikesetõusumaa Sanctuary Koh Phangani läänerannikul, kus on pisut joogat ja rohkem peomelu. Kaks korda nädalas on seal terve öö kestvad peod, kuhu sõidetakse kohale kogu saarelt. Selle saareosa teeb huvitavaks see, et pidudel tarvitatakse vähe alkoholi, mis loob sõbraliku keskkonna, kus põhirõhk on tantsimisel. Kuigi paadisõit Sanctuarysse võib suurte lainetega olla hirmuäratav, on kohale jõudmine seda väärt.
Teiseks elupaigavõimaluseks on päikeseloojangumaa ehk saare ida- ja kagurannik. Majutust soovitan otsida Sri Thanu külas ja sealt põhjapool, sest Sri Thanus asub kõige rohkem erinevaid joogakoole. Isegi kui pole soovi süvitsi vaimsusesse ja joogasse sukelduda, on siinne seltskond täis värvikirevaid ja inspireerivaid noori, kes teevad iga päev joogat ja muid vaimseid praktikaid. Sri Thanu lähedusse on viimastel aastatel tekkinud kümneid tervislike toite pakkuvaid söögikohti, nagu näiteks Macrobiotic, Soma, Ananda, Big Mountain ja Orion. Viimases on lisaks restoranile joogastuudio.
Parim hooaeg külastada jaanuarist aprillini. Detsembris lõpeb vihmaperiood ja aprillis läheb liiga kuumaks. Jaanuar on turistirohke, aga põnev. Söök on soodne, kuni 4 eurot toidukord, ja hea majutuse leiab 300-500 euro eest.
Ubud Bali saarel, luksuslik pidu keset riisipõlde
Olen nüüdseks käinud Balil juba seitse korda ja aina paremaks läheb. See saar võtab tasapisi omaks ja võib pakkuda naudinguid ja enesearengut väga erinevatel viisidel. Eks seepärast järjest rohkem eestlasi Balit ka külastab. Väereise Balile teevad nii tõeline Eesti mees Jesper Parve kui ka ekstaatiliste tantsupidude korraldaja Tiit Trofimov.
Bali saar tervikuna on Indoneesia maasikas, sest karmikäelise islami asemel valitseb usundina mänguline hinduism, mis on segatud kohalike maagiliste praktikatega. See tähendab, et inimesed on supersõbralikud ja kannatlikud ning tõepoolest elavad moto „Kui sa oled hea, on kõik su vastu head!“ järgi.
Kohalik rahvas on väga looduslähedane. Olen veendunud, et mitte kuskil maailmas ei tee külaelanikud igapäevaselt nii palju palveid ja pühitsusi kui siin. Igal perel on hoovis tempel, mis on sama suur kui maja ja kogu elu on üks tänupalve täis värvilisi lilli ja viirukilõhna.
Ubud asub saare keskel, keset maismaad ja on minu lemmikpaik Bali saarel mitmel põhjusel. Seal pole populaarne lausjoomine ja lõppematu pidu, nagu on lõunas Kuta Beachil. Seal pole ka rikkad turistid, kes pelgalt paar päeva rannas peesitavad ja siis jälle koju sõidavad. Seal on edukad noored kunstnikud, muusikud ja joogatajad, kes oskavad nautida luksust, aga korraldada imelisi kontserte, seminare ja festivale, nagu näiteks Bali Spiriti festival. Viimane on Kagu-Aasia kõige populaarsem jooga- ja maailmamuusikafestival, mis toimub märtsi lõpul.
Ubud tähendab kohalikus keeles „ravimit“, sest oli algselt looduslike taimede ja ravimite keskus. Ka praegu on Ubud ja selle ümbrus tuntud kohalike nõidade ja ravitsejate poolest. Ubudi ümbruses on ka imeilusad riisiterrassid ja palju soodsat käsitööd. Mitmes kohas saab kiikuda kuristiku kohal, proovida kurikuulsat haisvat puuvilja nimega durian ja juua kassikakakohvi nimega kopi luwak. Jah, see on maailma kõige kallim kohv ja seda tehakse ubadest, mida on üks luwak’inimeline kärpkaslaseliiki loom ära söönud ja välja kakanud.
Ubudis on niiske ja palav, aga mõnus! Jaanuarist aprillini on vähem vihma, kuigi vahel sajab ikkagi täiega. Luksuslikke tervislikke söögikohti ja peokohti on jalaga segada. Igal õhtul toimub nii mitu sündmust, et tahaks end lausa kloonida, et igale poole jõuda. Ainsaks miinuseks on liiklus. Ubudi kitsad tänavad ja turiste täis bussid tekitavad korralikult stressi ja tossupilve. Kui rendid motororolleri, siis tasub kanda tolmumaski. Ubud on kallim kui Rishikesh ja kallim ka kui Koh Phangan, aga mille eest maksad, seda ka saad. Toidud on veel peenemad, teenindus veel parem ja kõik veel luksuslikum.
Peruu, Cusco, Pisac ja Püha org, inkade ja šamaanide kodumaa
Selleks, et jõuda Pisaci, on vaja sõita Cuscosse, mis asub Peruus Kesk-Andides. Tere tulemast inkade impeeriumi pealinna! See oli kunagi maailma naba ja keskpunkt, muu hulgas linn, mille inkad kujundasid püha looma puuma kujuliseks! Huvitav, et eestlased selle peale ei tulnud, et Tallinn suitsupääsukese- või siilikujuliseks teha.
Maailmas peetakse Cuscot arhitektuuriliseks imeks, sest on säilinud nii inkade kui ka koloniaalarhitektuur. Mina nimetan Cuscot väikeseks Barcelonaks, sest hispaanialikud majakesed, idüllilised kohvikud, fantastilised söögikohad, õhtune soojades tuledes linnamelu meenutas mulle just aegu, mil kunagi Barcelonas hispaania keelt õppisin.
Hoiatus! Oled nüüd 3400 meetri kõrgusel merepinnast ja ainuke asi, mis kõrguse vastu aitab, on kokalehtede närimine ja see pole nali. Hotelli saabudes pakutakse tõenäoliselt esimese asjana kokalehtedeteed, millel pole mõjuliselt midagi pistmist kurjakuulutava kokaiiniga. Kokalehed annavad jõudu, aitavad kõrgushaiguse vastu ja on omamoodi tassi kohvi eest.
Cusco ja Machu Picchu vahel jookseb Urubamba jõgi ning oru põhja jäävad külakesed Pisac, Calca, Urubamba, Ollantaytambo jt. Pisac on neist kõige rändurisõbralikum, kus leidub üsna suur läänlastest sisserännanute kogukond, kellest paljud on muusikud, kunstnikud ja šamanistlike tseremooniate praktiseerijad. Pisac on vaid poole tunni kaugusel Cuscost, aga 2500 meetri kõrgusel. Kuna see asub tuhat meetrit madalamal, on siin kehal kergem olla ja soovitan aklimatiseeruda hoopis Pisacis.
Pisac on koht, mille väärtuseks on šamanistlikud higitelgi- ja laulutseremooniad, aga ka tseremooniad ravimtaimedega. Põhimenüüs ayahuasca-taimetee ja San Pedro kaktus, mis siin on kõik legaalne. Kui šamanism ei huvita, saad nautida retki hobustega mägedeveerel, soolavannidekaevandusi, imelisi koski ja loomulikult päevast trip’pi inkadelinna Machu Picchusse. Juba pelgalt nii kõrgel ja nii puhtas looduses olemine teeb korraliku restart’i.
Püha org pole koht, kuhu minna nautima luksuslike mõnusid ja pidusid. See on koht, kus saab viibida ehedas looduses vägevate mägede vahel ja vaadata enda sisse. Ilm võib olla soe, aga mitte kuum, nagu Eesti kevad-suvi. Eesti talvel on seal suveperiood, seega tasub minna kindlasti oktoobrist märtsini! Hinnad soodsad: söögid 2-5 eurot ja majutuse leiab kuuks 300-500 euroga.
Guatemala, Atitlani järv, San Marcos La Laguna külake vulkaanide keskel
Guatemala on minu viimane suur leid ja paljudele veel täiesti tundmatu paik. Atitlani järv on vulkaanidest ümbritsetud Võrtsjärve-suurune veekogu Põhja-Guatemalas. Järve põhjas magab iidne maiade linn. Eepilise vaatega järvel on mitmeid pisemaid ja suuremaid külasid Panajachel, San Pedro, Santa Cruz, San Pablo ja San Marcos. Viimane on pakatamas joogakoolidest, maailmaränduritest, muusikutest ja kunstnikest, aga on veel piisavalt väike ja armas, liigsetest turistivoogudest rikkumata.
Siin väikeses umbes 2000 elanikuga San Marcose külas on hommikusi joogatunde ja meditatsioone jalaga segada. Sekka veel iganädalased trummiringid ja lauluringid, spontaansed kontserdid ja maailma kõige eepilisema vaatega ekstaatilise tantsu pidu Eagles Nest ritriidikeskuses, kus saab tantsida sõna otseses mõttes pilvepiiril 150 imelise inimesega.
Kõige rohkem köidab mind aga värskendav vaade kristallselgele järvele, sest hämmastavad vaated annavad elujõudu ja inspiratsiooni. See on üks ainus minu jaoks parim paik maailmas, kus ma saan istuda terve päeva võrkkiiges, kaeda imelisi vulkaane ja sillerdavat järve ning teha tööd. Laulude, artiklite ja raamatute kirjutamine toimub tohutu naudingu ja ilma igasuguse pingutuseta. See hämmastav vaade kutsub vara ärkama, et kogeda varahommikust rahu, väikest meditatsiooni ja suplust kristallselges järvevees.
San Marcos muudab laisklejate päevagraafikut; enamik inimesi avastab peagi, et nad lähevad magama kümne paiku õhtul ja ärkavad kell kuus. Nagu laulusalmis kirjutan: "Mulle meeldib magada kaua, aga hommikud meeldivad rohkemgi veel."
Siin ei kutsu sa mitte taksot, et poodi minna, vaid lihtsalt lähed purdele ja hääletad paadi. Just siit said alguse uue aja kakaotseremooniad, mida korraldatakse kontsertide ja ekstaatiliste tantsupidudega ümber maailma. See päris maiadestiilis kakao on tõeliselt kange, liigutab energiaid ja paneb tihti osalejad nii naerma kui ka nutma. Tunded hakkavad lihtsalt voolama. Paljud nimetavad San Marcose küla müstiliseks energiakeeriseks, kus inimeste elud ja veendumused muutuvad. Paljud külastajad kirjeldavad elumuutvaid tutvusi, olulisi mugandusi elustiilis, värskeid mõtteid ja julgust viia elus läbi suuri muutusi. Kättesaadavad on kõikvõimalikud tervendamistehnikad, kohalikud ravitsejad ja erinevad väepraktikad.
Atitlani järve kutsutakse üle maailma igavese kevade maaks, sest siin on ilm kogu aeg imeline. Eestlase jaoks on see pigem suvi. Jah, siin on ideaalne Eesti suvepäev igal päeval oktoobrist kuni maikuuni. Maist septembrini on aga vihmaperiood, kus temperatuur on sama, aga lihtsalt sajab tihedamini. Elu on siin soodsam kui Eestis, aga kindlasti tsipake kallim kui Tais või Indias. Majutust kehvades onnides leiab 6–10 euroga öö eest, aga soovitatav on rentida kuuks korter või majake vaatega järvele 550–800 euroga kuus. See koht on nii äge, et korraldan 2020 jaanuaris kahenädalase väereisi Atitlani järve äärde, kus saame väikese grupiga kogeda kõike imelist, mida sellel paigal on pakkuda.
Mida vajad lõõgastumiseks?
Maailm on täis imelisi paiku ja reisimine on inimesele kindlasti arendav ja ka lõõgastav. Teiste kultuuridega tutvumine, looduse ilu kogemine ja uute asjade proovimine on inimlooma alati inspireerinud. Mõtle enne puhkuse plaanimist, miks sa puhkusele lähed ja mida sa soovid sealt kaasa võtta. Mis tunne see on, mida sina enda lõõgastamiseks ja inspireerimiseks vajad? Kui oskad täpsemalt väljendada, mida reisilt soovid, siis saad täpsemalt sihtpaika valida ja jääd tulemusega ka tõenäolisemalt rahule.
Mitmed minu tuttavad on kirjeldanud nädalasi pakettreise Egiptusesse, kust naastakse kolm kilo raskemana, sest toimus igapäevane ülesöömisralli hotelli puhvetlauas, ja pealegi on veidi pohmakas ka, sest pisut liiga palju sai pidu pandud. Nii võib puhkuselt naasta hoopis veel rohkem kurnatuna, kui piiri ei oska pidada.
Mõtle läbi, mida sa tegelikult tahad ja vali puhkuseks koht, kus saad teha neid tegevusi, mis sind tõeliselt inspireerivad ja arendavad. Kus sa saad tõeliselt mõtteid puhata, terveneda, rahuneda, elu üle järele mõelda ja ehk isegi alla võtta? Kus ümbritsevad sind inimesed, kelle mõtted ja elu on nii inspireerivad, et ka sina nakatud selle inspiratsioonipisikuga?
Söögi ja luksuse nautimine, rannas lesimine ja D-vitamiini saamine on kindlasti tervistav. Ka mina naudin kõike seda igal võimalusel. Aga äkki saab kõik selle kombineerida millegi arendavaga? Äkki võiks panna end vahepeal pisut proovile ja astuda tundmatusse? Millal sa käisid tantsukursusel? Aga joogakursusel? Millal sa ratsutasid mööda orge või matkasid vulkaani tippu? Millal sa mõtlesid tõsiselt küsimusele „miks ma teen seda, mida ma teen“? Mis on minu anne ja kingitus? Ja kas ma ikka elan täiel rinnal oma unistuste elu?
Soovitusi reisimise kohta leiad ka Tom Valsbergi raamatust "Kuidas rännata ilma hirmuta".
