"Mees ujumisbasseinis minu akna all oli kahtlemata maailma kõige ilusam mees ja kõik märgid näitasid, et ta on minust huvitatud."

 (8)
"Mees ujumisbasseinis minu akna all oli kahtlemata maailma kõige ilusam mees ja kõik märgid näitasid, et ta on minust huvitatud."
Foto: Shutterstock

Katkend Rosie Walshi kaasahaaravast raamatust "Päev, mil me kadusime", kus on ettearvamatu lugu kahest noorest naisest, kes mineviku eest põgenevad.

Õhtusööki serveeriti siis, kui viimsedki lillakad valguslaigud taevalaotuselt kadunud olid. Sõime viljapuude otsa riputatud aialaternatest imekauni kupli all; tärgeldatud laudlina, läikivate söögiriistade ja põllulilli täis vaasidega õhtusöögilaud oli täiuslik. Ja muidugi suures koguses veini, mille pudel oli ilmselt kallim kui minu kuu üür.

Kõikjal minu ümber toppisid Stepheni meeskonna liikmed endale suhu suuri mahlakaid loomalihatükke nagu nuiaga vehkivad koopaelanikud. Ja mina suutsin vaevu mõne suutäie süüa. Pea kohal kahisesid laisalt puud, söögiriistad kõlksusid vastu portselani ja mu ümber sumises vestlus, aga mina kuulsin vaid Stepheni häält.

See oligi see süstitav narkootikum, millest Tim rääkis. Olin aistingu tugevusest hämmingus. Minust paremal istus finantsdirektor Patrick, kes üha korrutas pehme keelega, kuidas talle meeldib, et ma tema pinges lihastele surudes ja vajutades nii palju oma keharaskust kasutan. Kõik rääkisid mulle massaažist. Ilmselt ei suutnud nad ette kujutada, et suudaksin ka millestki muust rääkida. Vahet polnud. Ma ei kuulanud nagunii.

Stephen vestles vanemadvokaadi Janique’iga, aga mina kuulsin vaid tema häält.

Mu pika seeliku taskus pinises telefon.

Seotud lood:

MA NÕUAN, ET SA KOJU TULEKSID, kirjutas Claudine. Me peame rääkima. See on suur viga, et sa üritad oma bossiga magada. Sellest ei tule midagi head, olen selles kindel.

Kustutasin sõnumi ära ja libistasin telefoni taskusse tagasi. Aitab. Olin püüdnud olla mõistev, sain ju aru, et see oli Claudine’i viis mind võimalike probleemide eest kaitsta — aga need olid minu, mitte tema võimalikud probleemid. Olin patroneerimisest väsinud. Väike inimene olemisest. Kas polnud ma juba küllalt kaua väike olnud? Peitu pugenud?

Eelmisel nädalavahetusel korraldas Claudine suisa erakorralise teejoomise, et veenda mind Prantsusmaale mitte minema ja Stepheniga mitte mingit tegemist tegema. „Ta ei ole sinu jaoks õige,“ oli ta vastuvaidlemist mittesallival toonil lausunud, olemata ise Stephenit kunagi näinud ega temaga rääkinud. „Ma soovitan seksuaalvahekorda mitte astuda, Annie. Tegelikult ma keelan selle ära.“

Esimest korda elus — suuresti sellepärast, et mul polnud mingit kontrolli oma tunnete üle Stepheni vastu — ei kuuletunud ma Claudine’ile.

„Ma kuulen, mida sa räägid, Claudie, ja sul võib isegi õigus olla … aga kardetavasti sa mind peatada ei suuda. Isegi ma ise ei suuda end peatada.“

„Tänapäeval naised oma ülemustega ei maga!“

„Oh, jumala pärast, Claudie! Muidugi magavad! Ja miks ka mitte? Me oleme ainult inimesed. Kelle asi see on, et ta mulle palka maksab? Ära ürita teha sellest mingit feministlikku teemat, mida see ei ole. Asi on lihtsalt kahes inimeses, kes paistavad teineteisele meeldivat. Ja muud ei midagi, sa küüniline vanamutt!“

Claudine ahmis õhku. Hetke vältel jõllitas ta mind mõrtsukaliku pilguga ja surus siis oma noa otsustavalt mu koogi sisse. „Ma keelan selle ära,“ kuulutas ta. „Sa pead lähenema potentsiaalsele suhtele tasakaalukalt ja ettevaatlikult. Situatsioonis selle libekalaga ei ole midagi tasakaalukat ega ettevaatlikku. Ma keelan selle ära — saad aru? Keelan ära!“

Vaatasin talle otse silma. Aitab sellest lollist suhtejutust. Aitab sellest, et ta arvab, et suudab mind oma hoolika korraldamisega kuidagi mu mineviku käest päästa. Ja aitab sellest, et ta räägib Stephenist nagu mingist järjekordsest stereotüüpsest suurfirmamölakast, kellele meeldib naisi rajalt maha võtta, kuigi tegelikkus on hoopis vastupidine.

„Kahju küll, Claude. Ma lähen Prantsusmaale. Ja kui seksi pakutakse, võtan vastu.“

Sirutasin käe ja näppasin ta küpsise ära.

Stephen vaatas mind. Ta jätkas jutuajamist Janique’iga ja mina Patrickuga, aga kogu selle aja vaatas ta mulle silma.

Ma ei saanud üldse aru, mida ma teen. Jõin liiga palju bordood ja võtsin kingad ära, et varvaste vahel rohuliblesid tunda. Hoia ühendust maaga, meenutasin endale. Tunneta maad.

See rahustas natuke. Aga mitte palju.

Ärkasin varakult, pohmellis, kuid tulvil rahutut energiat. Koidik sirutas päikesekiiri läbi mu magamistoa igivana aknakatte ja luksuslik tekk, mille olin endale öösel peale tõmmanud, tundus nüüd lämmatav. Voodist välja ronides tänasin õnne jaheda kivipõranda eest oma jalge all ja tegin aknaluugid lahti. Mu magamistoa akna all paistis pikergune selge sinise veega bassein, kus ujus üks mees. Ta libises läbi vee nagu nuga läbi või: sirgelt, täpselt ja takistusteta. Vesi vaevalt väreles ta ümber. Kuskil kires uimaselt kukk, võib-olla oli temagi pealetungivast kuumusest uimane.

Mees jõudis basseini lõppu ja pööras täiusliku kukerpalliga ümber.

Stephen. Ujub koidu ajal, kuigi oli vähemalt kolmeni öösel üleval. Vaatasin ta seljalihaste värelust ja pingutust, ta saledaid lihaselisi käsivarsi. Ma polnud sugugi hulluks läinud. Mees ujumisbasseinis minu akna all oli kahtlemata maailma kõige ilusam mees ja kõik märgid näitasid, et ta on minust huvitatud. Mul oli täiesti õigus tunda end naisena, keda peaks kuskil turvalises kohas kinni hoidma.

Ma olen väga mõistlik ja täie aruga, vastasin Claudine’ile. Ja marssisin siis trepist alla uues siidpidžaamas ja vanas Põhja-Argentiinast toodud sallis, mille kaasavõtmisest ma ei suutnud loobuda. Köögist kostis nõude kolinat, lobisemist ja plekist muusikat, aga muidu oli maja inimtühi. Kell polnud ilmselt palju rohkem kui kuus.

Naeratasin omaette mööda ebatasaseid kiviplaate Roland Penrose’i kollaažiga toast möödudes. Stephenil ja minul on tohutult palju ühist. Keda see huvitab, et ta on multimiljonär ja minu ülemus?

Hiilisin vanast terrassiuksest välja ja kõndisin mööda vaikselt tuules õõtsuvate niinepuude alleed tagumisele terrassile, kus asus bassein. Ta oli endiselt basseinis, kündis vett. Basseini ääres seisis paar vanu armsaid susse koos Stepheni kellaga, mille rihm kaardus, nagu püüaks omaniku randmekuju meenutada. Oleksin tahtnud seda oma käele panna. Jalad vanadesse sussidesse torgata. Selle asemel istusin marmorpingile ja ootasin, et ta pöörduks ja minu poole ujuks.

„BONJOUR!“ hüüatas Stephen ja tegi täpselt seda. „Comment çava, ma jolie?“

Muhelesin. Ma polnud vaevunud isegi peeglisse vaatama, lihtsalt marssisin toast välja, vana sall ümber, ja ikkagi kutsus ta mind oma jolie’ks. Loomulikult. Kas mitte kõik armunud naised pole ilusad?

Rahu, kutsusin end korrale. Pole vaja seda A-tähega sõna nimetada.

„Hästi,“ vastasin. „Kui imeline hommik!“

„Imekaunis, kas pole?“ Stephen vinnas end basseinist välja, vesi voolas alla mööda ta tugevat pruuni keha, mida ma juba hästi tundma olin õppinud. Vaatasin kõrvale. See polnud õige. Polnud sünnis. Anna mulle andeks, Isa, sest mul on tõsine soov pattu teha …

„Oota hetk ja ma näitan sulle veel imelisi asju. See on mu lemmikloss kogu Prantsusmaal!“

Hakkasin naerma.

„Nojah, tunda kõiki Prantsusmaa losse …“

„Ah, muidugi, töll.“ Stepheni ilme oli uje. „Las ma siis vähemalt viin su sisse ulakale hommikusöögile.“

„Ulakale?“

„Tule kaasa.“ Ta tõmbas selga triibulise puuvillase särgi ja vanad lühikesed kargopüksid, mis olid puu otsas rippunud. Ma polnud teda kunagi lühikestes pükstes näinud. Loomulikult nägi ta täiuslik välja.

Jalutasime sundimatult vesteldes. Peagi juhatas Stephen mu külguksest sisse ja avastasin end köögist. See oli hiiglaslik. Suure osa ruumist olid vallutanud läikivad metallist tööpinnad ja igavad pannirestid, aga see ots, kust meie sisenesime, paistis nagu saja aasta vanune: jalaga pumbatav kraan ja puidust vanad täketega tööpinnad, siin-seal mõni portselannõu ja pooltühi kohvitass ning plaadil sarvesaiad ahjuminekut ootamas. Köögipersonal naeratas, kuid jätkas chocolatine’ide valmistamist ja pontsakate kuldsete apelsinide mahlaks pressimist.

„Tere hommikust, härra Flint,“ lausus naine, kes paistis köögi eest vastutavat. „Loodan, et magasite hästi. Kas toon teile tavalise?“

„Palun, Sylvie,“ vastas Stephen. „See meeldib mulle kõige rohkem,“ sosistas ta konspiratiivselt. Ta nägi välja nagu poiss.

„Sooh,“ ütles Sylvie, nügides meid akna alla iidvana leti äärde. Võtsin istet paari sidrunikasti ja köögikäterätikul kuivavate värskete mündilehtede kõrval. Enne kui arugi sain, oli Sylvie asetanud meie ette kaks omavahel mittesobivat kruusi kuuma kakaoga, korraliku, paksu, koorese Prantsuse kakaoga, mille juurde kuulus brioche sissekastmiseks. Ta lisas juurde mõne saia ja taldrikud poolkasutatud moosi ja võiga ning jättis meid omapäi. „Bon appétit,“ pomises ta vaikselt eemaldudes.

„Aah,“ ohkasin sametist kakaod rüübates.

„Proovi seda,“ sosistas Stephen lugupidavalt, ulatades mulle moosi. „Viigimari siinsest puuviljaaiast. Uskumatu.“

Oligi. Kõik oli uskumatu. Eriti asjaolu, et see oli Stepheni ulakas saladus.

„Igal formaalsusel on piir,“ seletas ta brioche’i suhu toppides.

Lõpuks nõjatusime täissöönud ja rahulolevatena toolileenile ja vaatasime töötavat köögipersonali.

„Oled ilmselt uhke,“ mõtisklesin, „vaadates kõiki neid inimesi, kes palehigis rabavad, et sinu hiigelsuurele tähtsale firmale meele järele olla.“

Stephen kibrutas laupa.

„Vist küll. Loodan ainult, et nad mind rikkaks idioodiks ei pea.“

„Seda sa muudkui korrutad,“ vastasin. „Aga mina ei mõtle sinust niimoodi ja kahtlen sügavalt, et need inimesedki seda teevad. Ausalt öeldes on sind su ametikohaga päris raske samastada. Sa tundud nii …“ vakatasin piinlikkuses.

„Nii missugune?“

„Päris,“ pomisesin punastades. „Ja normaalne.“ Oled nagu võitükkidega moos, mõtlesin, aga ei öelnud. Ja see meeldib mulle väga.

Tekkis pikk vaikus, mille vältel Stephen vaatas mind ja mina oma saia. Sõin natuke sellest ära.

„Mul on hea meel, et sa nii arvad,“ sõnas ta. „Oleksin väga kurb, kui mind mingi vana läppunud vilistlasklubi liikmeks peaksid.“

Sõin edasi.

„Ega sinagi selline ole, nagu välja paistad.“ Stephen naeratas. „Käid nende hilpudega ringi, oled nii maalähedane ja eetiline ja puha, samas õgid nagu pöörane ja joogiklaasi ei sülita. Sa oled oma toitumisnõustaja häbiplekk.“

„Ei ole!“

Stephen hakkas naerma. „Oh, Annie, ole nüüd!“

Vaatasin kohta, kus mu sai ja või, moos, kakao ja terve hunnik brioche’e olid olnud, ja mõtlesin juustust, mida pärastpoole süüa kavatsesin.

„Ma olin korralik,“ porisesin. „Aga libastusin. See on kohutav.“

Stephen ei suutnud naermist lõpetada. „Aga mis mõte elul ilma juustu ja veinita üldse on? Ja koogi? Ja saiata? Flat white’ist rääkimata?“

„Ametlikult ma sinuga nõustuda ei saa. Mitteametlikult aga olen täiesti nõus.“

Köögipersonal tõstis tempot. „Hakkame parem minema,“ ütles Stephen. „Aga mul on hea meel, et hommikust sõime.“

„Miks sa mind kutsusid?“ küsisin otsekoheselt.

„Sest tahtsin, et sa näeksid, kes ma päriselt olen.“

„Lähen parem duši alla,“ pomisesin. „Esimene massaaž on kell kaheksa.“

„Ilusat hommikut,“ soovis Stephen. „Pärast näeme. Mul on õhtuks sinu juurde aeg pandud.“

Sel hommikul tegin ma kolm massaaži ja pärastlõunal läksin Dordogne’isse jalutama. Stephen ja tema kamp olid kuskile St. Émilioni kanti viinamarjaistandusse läinud, Tash koos nendega, et autot juhtida, seega olime majas vaid mina ja Sylvie oma meeskonnaga. Sylvie andis mulle kena väikese pikniku jaoks saucisson’i, leiba, lehtsalatit ja paksu kleepuvat chèvre’i, pakitud toredasse ruudulisse kangasse nagu muinasjutus.

Pärastlõuna oli täiuslik. Lonkisin jõe kaldal pikas küünis, vanade raamatute poes ja ostsin vana Vogue’i Lee Milleriga esikaanel.

Vaatasin enda ees kõndivat paarikest, kes ikka ja jälle suudlemiseks seisma jäi, ja istusin jõekaldal pingile, üleni sisimas pulbitsevast erutusest haaratud.