"Mida lähemale me inimtühjale džungliteele jõuame, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et me teeme midagi keelatut."


"Mida lähemale me inimtühjale džungliteele jõuame, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et me teeme midagi keelatut."
Pilt on illustreeriv.Foto: Shutterstock

Katkend Liis Lassi raamatust "Minu Singapur."

Singapuri seaduskuulekus ja reeglid on vähemalt meie perele jätnud küll jälje. Näiteks avastan ma ennast üsna tihti juurdlemas, kas mõni tegu on ikka õige või mitte. Just sellistes pooltobedates olukordades, kus ma lausa ärritun mõtte peale, et miski võib olla keelatud ja et ma pean oma pead sellega üldse vaevama.

Ühe näitena võin tuua… mulla! Mõtlen, et võtan Sofia ja tema väikesed ämbrid ja kühvlid oma golfibagi peale ning läheme koos ja toome siitsamast kodu kõrval asuva džunglitee äärest kaks totsikutäit mulda — et selline väike õhtune seiklus või nii. Hakkab hämarduma. Mida lähemale me inimtühjale džungliteele jõuame, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et me teeme midagi keelatut.

Aeglustan oma missioonil tiba sammu ja hakkan vaatama, ega tänavalampidel kaameraid ei ole. No aga mida ma neist otsin — kas ma tõesti ei või tavalisest metsast võtta väikese roosa plastämbri jagu mulda…?

Aga kaameraid ei tundu olevat. Jalutame edasi. Sofia on valmis kühvli maasse lööma, kui vaid ema selleks käskluse annab. Otsin silmadega head kohta, kus võiks seda teha. Kükitame ühe suure palmi alla ja ma patsutan oma kühvli tagaküljega mulda — üsna tihe ja liivane.

Samal ajal käib peast läbi dialoog. Mida öelda turvamehele, kes meie golfibagi äkki kinni peab?

Seotud lood:

„Kas ma tõesti ei või väikese ämbriga mulda võtta? See on ju kõigest pool kilo metsasodi!“

„Ei, see pole lubatud. Mulda peate poest ostma. Džunglist seda võtta ei või. See on riigimets.“

„Oeh, ma kolin siit minema! Tehke mulle trahvi, mul ükskõik.“

Olen oma väljamõeldud dialoogiga juba lõpukorral, kui Sofia oma heleda häälega mind reaalsusesse tagasi raputab: „Noh, emme?“

Sofia kükitab mu kõrval. Ta põrnitseb palmi latva ja siis selle juuri, vaatab tänavale ja lõpuks mulle otsa. „Mommy, kuule, oled kindel, et siit võib mulda võtta? Äkki on see nagu stealing või nii?“

Kurat küll, ma ütlen! Laps on ka ajupestud! Ja kõige hullem on see, et ma ei tea ju!

„Tibu, ma vaatan, et see on jube liivane muld. Mis arvad, kui tellime hoopis RedMartist suure koti korralikku musta mulda otse koju? Meil oleks nii vist lihtsam, on ju?“

Ja nii me metsast koju sõidame. Nagu kaks ebaõnnestunud varast, kes ei tea siiani, kas sellest, kui me oleksime sinna augu kaevanud, oleks keegi mingi probleemi tekitanud, või oli see vaid meie endi Esimese Maailma ülemõtlemisest tingitud meeltesegadus. Kokkuvõttes võib öelda, et kuller toob meile järgmisel päeval 40 liitrit ilusat süsimusta mulda, millest jätkub kõigi meie palmide jaoks. Kui selle mulla potti panen, tundun endale igati ausam ja parem inimene kui tol õhtul seal laterna all kükitades.