"Mihklile näis, nagu oleks terve tema elu äkki kirjutatud arveraamatusse. Ühel pool olid võlad ja teisel pool kahanev krediit."
Mihkel ärkas kõrist kostnud luriseva norsatuse peale ja turtsatas. Ta ehmus istukile. „Emmi!” Aga sai siis kohe aru, et lamas üksi ülestegemata voodil ja norsatus oli tulnud temast endast. Tähendab ka tema on hakanud norskama, või tuli see lihtsalt sellest, et ta oli eelmisel õhtul liiga palju joonud ja jäänud seliliasendis magama.
„Õige mul asi!” Hea seegi, et keegi ei kuulnud.
Ta veeretas end voodiservale, sai kuidagi püsti ja märkas alles siis, et tal on üleriided seljas. Mõni asi seegi! Ei olnud vaja enam kellelegi seletada, miks ta oli maganud pool päeva täies riides, kui paksude kardinate vahelt paistis juba varajase pealelõuna tinahall vine.
Ta oli maganud ühtejutti vähemalt neliteist tundi.
Kui Mihkel vannitoa peegli ette jõudis, sattus ta vastamisi justkui ühe karvase metslase või talveunest äratatud vihase karuga. Karu mõmises põlglikult ja tatsas edasi.
Köögis oli kõik kuhjas ja kraamimata. Ta laskis kraanist vett. Et klaasitäit vett juua, selleks pidi ta puhtaks pesema ühe kleepuva veiniklaasi. Köögilaud oli täis taldrikuid ja toidujäätmeid. Ta kooris tükikese kuivanud lõhet ühelt pooleldi näritud võileivalt ja paar vorstitükki taldrikult. Kõik maitses uskumatult hästi.
Astudes pimedasse eestuppa, komistas ta otsekohe kellegi jalgade otsa. Hermani jalad muidugi. Ta astus neist üle ja tõmbas kardinad laiali. Hall Inglismaa keskpäev, alati hallim esmaspäeval, pärast pidu. Kõnniteel lendlesid tuules puulehed ja peatänavalt oli kuulda liiklusmüra. Mihkel avas akna. Sügistuul puhus värskendavalt näkku. See lõi pea klaariks. Ta tõmbas paar sõõmu tuult kopsudesse ja pöördus uuesti toa poole. Eestuba meenutas Berliini pärast pommirünnakut. Ta püüdis eelmisel õhtul toimunust meenutada mõningaid tähtsamaid detaile, aga meelde ei tulnud suurt midagi peale Viktori provotseeriva sõnavõtu, milles oli olnud tõde rohkem kui tera jagu. Ingliskeelse bestselleri kirjutamist võis võtta naljana, aga eestikeelsete raamatute kahanev lugejaskond välismaal oli fakt. Nagu ka tema enda majanduslik olukord, mis tänu Emmile ei olnud küll veel päriselt ohus, aga sellega pidi siiski arvestama.
Kõigepealt aga oli vaja ennast tagasi pinnale rabelda.
Esmalt tuli äratada Herman ja vana sõber koduteele juhatada. Ta vaatas ringi ja avastas, et Herman oli juba ise vahepeal lahkunud ja sama vaikselt välisukse enda taga kinni pannud. Imelik, kuidas nad kõik olid aja jooksul kohanenud tohutute muutustega ja olid nüüd nagu paigale jäänud kameeleonid, kellel pole enam vaja oma värvi muuta. Ta oli, kes ta oli, kuigi pidi vahel kahtlema – kelle elu ta oli õieti elanud? Ühte sammu küll Emmiga, ühiskonnaga, sõpradega, kuid tegelikult mitte kellegagi. See oli põhjus, miks nad olid Emmiga nii hästi sobinud. Kaks erinevate huvidega inimest olid sõlminud ideaalse abielu – koos, aga eraldi, nagu oli soovitanud ka kuulus Liibanoni poeet Kahlil Gibran: „Ja seiske kõrvuti, ometi mitte liig tihedalt koos; sest templisambadki seisavad eraldi, ja tammepuu ning küpress ei kasva mitte teineteise varjus.”
Liiva- ja kruusaklibuses kõrbes ei leia keegi varju. Kõrbed on halastamatud ja petlikud. Eemalt meenutavad igavikku, ometi ei jää ükski liivatera paigale kauemaks kui paariks sekundiks ja iga liivaluide muudab pidevalt kuju. Nii on elugi pidevalt ja vaikselt märkamatu tormi pillutada, kuni mõni suur sündmus tekitab tõsise keerise ja kõik lendab õhku. Mõnikord oli ta imestanud, nähes televiisorist, kuidas Ameerika tornaadod viisid ära terve maja koos sisustusega ja jätsid alles ainult vundamendi. Talle meenus uuesti Viktori soovitus ehitada oma hävinenud hingele uus vundament. Alustada nullist, sest oma elumaja oli siiski tarvis korda seada.
Metamorfoos pidi algama tema enda köögist.
Mihkel oli harjunud rutiiniga. Rutiin andis päevale struktuuri, ei lubanud asjata logelda, mõtteid mõlgutada ega ennast haletseda.
Normaalsel hommikul oli ta tavaliselt tõusnud varem, joonud tassi kohvi, söönud hommikusööki, mis juba valminuna ootas köögis laual. Ta oli kirjutanud kaks või kolm tundi. Siis sirutanud jalgu, söönud omatehtud võileiva või läinud paariks tunniks linna, ajalehe toimetusse, Viktoriga sõnu loopima. Või oli jalutanud pargis, käinud raamatukogus, lugenud, pöördunud koju tagasi, kirjutanud veel paar tundi, kuni Emmi tuli töölt koju ja hakkas õhtusööki valmistama.
Kui õhtusöök oli söödud, jäid nad lauda istuma ja arutasid Emmi seltskondlikku päevakava, mis vahel eeldas Mihkli kaasasolekut ja tuli leida sobiv vabandus sealt puudumiseks. Hiljem õhtul vaadati koos televiisorit, kuni mindi magama.
Nad liikusid samas eluruumis ja Emmi oli alati tagaplaanil. Aga alati tuli temaga arvestada, sest just tema oli see, kelle tegevus andis päevadele raami. Kui Emmi oli kodust ära, oma sõbrannadega, läks Mihkel tihti läheduses asuvasse kõrtsi, kus harjutas inglise keelt inglastest tüüpidega, kelle nimed olid kas John või Bill. Või midagi sarnast. Tema oli Michael. Rahulikumat elu ei saanud ta ette kujutada ka pärast surma.
Mihkel läks tagasi vannituppa, ja seisis uuesti vastamisi metslasega.
„Uskumatu! Olen vist hakanud norskama. Aga kes seda tõendaks?” Seda küsis ta peeglilt, siludes samal ajal oma sorakil juukseid ja märgates, et metslase habemesse oli kasvamas rohkem halli kui juustesse.
Murjan ainult jõllitas vastu.
Mihkel hakkas hambaid pesema.
Karvane peeglis ahvis tema tegevust.
Kuna ei olnud enam õieti kellegagi rääkida, polnud vaja valida sõnu ja seega puudus ka enesetsensuur, võis sõbrale peeglis veel pihtida üht või teist, sest rong oli rööpaist väljas nagunii. Esiteks, ta oli viimasel ajal hakanud paremini magama, sest Emmi enam ei norsanud. Nüüd oleks olnud hea teada, kas tema norskamine oli seganud ka Emmi und? Häbi sedasi mõeldagi, ja veel hullem sõnastada, aga nii see vist oli! Ja juba kord sellisel teel, võis lisada ka Emmi öösärgi. Too flanellist hõlst ja selle juurde kuulunud juuksevõrk ja kummist kuumaveepudel olid sundinud teda juba aastaid end voodiservale hoidma. Nüüd äkki oli voodi parajalt suur! Seal võis isegi laiutada. Viimastel aastatel Emmi kõrval magades oli Mihklile jäänud mulje, nagu magaks ta siiliga. Emmi vabandas, aga pidas oma magamisvahendeid vajalikeks. Rullid ja tanu olid selleks, et soeng säiliks. Näokreemid, õlid, vahetevahel ka kamprisalv olid saanud tema tervislikeks vajadusteks. Suguelu oli ammu katkenud, see tähendab, et puudus nauding selles, mida Mihkel oli vahepeal isegi nõudnud ja naine siis puiselt toimuda lasknud.
Mihklile näis, nagu oleks terve tema elu äkki kirjutatud arveraamatusse. Ühel pool olid võlad ja teisel pool kahanev krediit mitte päris korda läinud saatuse arvel. Ta leidis, et oli teinud liiga palju vigu, kustutanud ja muutnud üht-teist omaenese kasuks, siis tundnud häbi ja muutnud tagasi, jättes igale leheküljele määrdunud kustutuskummiplekid. Mõned vead olid tekkinud tähelepanematusest või hajameelsusest, või oli ta lihtsalt valesti arvestanud. Lõpuks olid need siiski ainult kritseldused, millest ükski audiitor aru ei saaks, kui talle ka seletataks. Revisjoni oli vaja teha nüüd nii kiiresti kui võimalik.
Mihkel uuris oma käsi. Käed rippusid kõrval; süütud loomad olid jäänud süütuks. Käed ei olnud tänapäevaelu enam ammu ligemalt puudutanud. Nüüd tõstis ta käed üles, nagu seisaks püssitoru ees ja alistuks peeglist vastu jõllitavale karvikule.
„Näed, mul ei ole midagi peidetud, ei ühtegi salataskut. Ka mitte midagi varuks tuleviku tarbeks.”
Ta vajas elult laenu.
