Minu Küpros: Haaran silmadega siinset ümbrust, seda niivõrd teistmoodi eksootilist keskkonda, millest saab minu uus kodu

 (2)
Minu Küpros: Haaran silmadega siinset ümbrust, seda niivõrd teistmoodi eksootilist keskkonda, millest saab minu uus kodu
Foto on illustreerivUnsplash.com

"On septembri lõpp ja õues on 30 kraadi sooja. Taevas on helesinine nagu lasteraamatus ja pole ühtegi pilve," kirjutab Käty Gavriilidis enda värskes teoses "Minu Küpros".

Katkend raamatust:

Kõnnime mööda pikka Eptanisou tänavat, mis on tihedalt madalaid eramaju täis ehitatud. Huvitav on vaadata, kui väga erinevad need hooned üksteisest oma stiili, värvi ja materjali poolest. Mõni maja on väga vana ja punase viilkatusega, teised aga uhiuued kastitaolised, lihtsa modernse stiiliga. Kodude uksed ja aknad on pärani lahti, inimesed istuvad verandal ja joovad kohvi. Nad on isegi televiisori verandale tassinud, et saaks tuuletõmbuse käes mõnuleda. Õues on täna tõesti kuum ja iga väiksemgi tuuleiil on nagu paradiisi puudutus. Nende elamised on kõigile vaatamiseks avatud: uksest paistavad seinale riputatud perekonnafotod, laste võidetud karikad ja kirjude paelte otsas rippuvad medalid, keegi triigib teleka ees pesu, paarike kudrutab diivanil, üleni musta riietatud vanaema loeb luubiga lehte. Igast majapidamisest kõlab erinev tele- või raadiosaade, kuid keegi ei sega kedagi.

“Kalimera!” hõikab mu abikaasa ühele vanahärrale, kes joob uksepaku peale veetud kiiktoolis hommikukohvi.

“Kas sa tunned teda?” küsin üllatunult.

“Ei. Aga nii on siin viisakas. No kui keegi sind kaua vaatab, siis ütle lihtsalt tere.”

Seotud lood:

“Kalimera, kalimera,” vastab härra naeratades ja lehvitab, nagu oleksime vanad sõbrad.

“Lahe, peaksin seda Tallinnas ühistranspordis proovima,” mõtlen endamisi.

Meile sõidab väga aeglaselt vastu punane kastiga, rataste juurest veidi roostetama läinud auto.

“Freskes patates! Freskes patates!” hüüab hõredajuukseline vanamees ruuporisse, pea autoaknast väljas ja ise samal ajal aeglaselt tänavatel tiirutades. See hääl meenutab mulle kirikupalvust.

“See on kohalik talumees. Nad müüvad niimoodi oma tooteid. Selleks pole luba vaja ega midagi. Mõni müüb nii koguni madratseid ja laualampe, kõike. Isegi sõnnikut müüakse nii,” seletab Vladimiros. Väga huvitav ja mugav, mõtlen ma endamisi. Saaksin osta puu- ja juurvilju kodust välja minemata. Praktiline.

Üks üleni musta riietatud vanem proua peatabki käega vehkides selle ratastel juurviljapoe ning ostab kartuleid, porgandeid, ühe hiigelsuure kapsapea ja purgi mett. Need kaupmehed müüvad oma tooteid muidugi veidi kallimalt kui poes, kuid see-eest hoiavad kliendid kokku aega ja energiat.

Jalutame edasi ja ma haaran silmadega siinset ümbrust, seda niivõrd teistmoodi eksootilist keskkonda, millest saab minu uus kodu. Kõik on nii uus ja huvitav. Tänava lõpus näen tihedalt läikivaid oranže vilju täis puud.

“Apelsinid! Nii palju apelsine!” hõikan õhinal. See puu seisab täpselt keset kõnniteed ja ei ole kellegi oma. Viljad on maha kukkunud, mõnele on peale astutud ja mõnest üle sõidetud. Vaatan seda kurbusega ja kuidagi kahju hakkab.

“Need ei kõlba süüa. Kui puu niivõrd täis on, siis ei ole viljad maitsvad, mõrud on,” selgitab Vladimiros.

“Mis mõttes? Kuidas see võimalik on? Ja kui ongi mõrud, siis on nad nagu greibid ja kõlbavad ikkagi süüa,” vaidlen ma vastu ning korjan paar apelsini kotti, et kodus proovida.

“Ja pealegi ei ole nad päris valmis. Apelsinihooaeg algab umbes oktoobri keskel. Aga võta kaasa ja proovi ära,” utsitab Vladimiros.

Ma võtan ja proovingi. Kahjuks pean tõdema, et tal on õigus. See vili ei kõlba tõesti süüa ja on mõru. Mitte selline meeldivalt mõru nagu greip, vaid teeb suu tuimaks ja halvab. Jätan apelsinid siiski ilu pärast lauale puuviljavaagnale.

Küpros on puuviljade poolest väga rikas. Aasta ringi on siin mõni puuvili söömiseks valmis. Näiteks on talveperioodil võimalik nautida tõeliselt mahlaseid ja magusaid tsitruselisi: apelsine, mandariine, klementiine, tangeriine. Viimased kaks on tegelikult samuti mandariinisordid ja erinevad harilikust mandariinist väga vähe. Siiski müüakse neid puuviljapoodides erineva nime all. Ma loodan, et ühel päeval teen minagi neil sortidel silmaga vahet.

Suve lõpus ja varasügisel valmivad suussulavad viigimarjad. Viigimari on vaieldamatult üks mu lemmikmaitseid Küprosel.