Minu Tšehhi: mehed võivad siinses ühiskonnas küll avalikult näida matšo ja perekonnapeana, aga tegelikuks otsustajaks on naine

 (4)
Minu Tšehhi: mehed võivad siinses ühiskonnas küll avalikult näida matšo ja perekonnapeana, aga tegelikuks otsustajaks on naine
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Avaldame katkendi Kristel Halmani raamatust "Minu Tšehhi. Parajad Švejkid".

Olles söödava-joodava ära tellinud, vaatan kõrtsis ringi. Nähtavasti on siin koos suur osa selle küla meessoost — juba lõuna paiku on lauad täis rahvast pikajuukselistest kaheksakümnendate aastate heavy metal’i stiilis noortest kuni kodustes dressipükstes eakamateni. Samas õrnemat sugu nagu ei märkagi, peale ühe tugeva kehaehitusega maanaise. Mitte et tšehhi naistele õlu ei maitseks, lausa vastupidi, aga ju pole neil siia külakõrtsi robustsemasse meestemaailma lihtsalt väga asja. Küllap on nii mõnelgi külanaisel salamisi hea meel, kui saab mehe paariks tunnist jalust ära, et siis oma käe järgi ja arvamuse kohaselt majapidamises mõnusalt toimetada. Nagu olen vaikselt igapäevaelu situatsioone tunnistades taipama hakanud, võivad mehed siinses ühiskonnas küll avalikult näida matšo ja perekonnapeana, aga tegelikuks otsustajaks, majapidamise halliks kardinaliks on tihti naine. „Las need mehed seal kõrtsilaua taga vaidlevad, mis on parim kohalik õlu, mis on parim jalkameeskond või mis marki auto oleks hea osta, meie aga otsustame, kas nad õlut jooma, jalgpalli vaatama või autot ostma üldse lähevadki!“ See kõik aga toimib peenelt ja oskuslikult malbelt ja nii ongi välja kujunenud justkui käsi-peseb-kätt-olukord, kus naised suhtuvad rahulikult ja tolerantselt meeste kõrtsis napsitamisse ja nood omakorda naiste tüürihoidmisse kodustes asjades.

Seotud lood:

Siinse kõrtsi vähest kokkupuudet õrnema sooga näitab omapärane seik tualettruumiga. Seda otsima minnes jõuan väikesesse hämarasse koridori, kus märkan kohe meeste-WCd, mille uks on pärani lahti. Näen külamehi ontlikult üksteise järel sisse-välja tammumas. Aga kuskilt ei hakka silma ust naistele. Vaatan otsivalt ringi — kas pean viimaks ka ise sellest pärani uksest sisse astuma?

„Kui te daamide väljakäiku tahate, siis peate võtme küsima kõrtsmiku käest,“ aitab mind olukorrast välja keegi just kehakergenduselt tulev mehike ja viitab käega koridori pimedama otsa poole.

Märkan seinas tõepoolest midagi uksesarnast. Huvitav, mis seal naisteruumis siis nii teistmoodi on, et sinna vaid võtmega saab? Lähen tagasi baarileti äärde ja küsin turjakalt kõrtsmikult tualeti võtit. Sellega annab kõrtsmik mulle kaasa aga lausa terve ukselingi! Olen veidi hämmeldunud ja ta seletab mulle midagi kiiresti tšehhi keeles.

„Hea küll, ma tulen teiega kaasa,“ päästab ta mind segadusest ja putitab vetsuukse kallal nii kaua, kuni link on ees ja ust võimalik avada. Ukse eest ära käiva lingi lugu jääbki mulle mõistatuseks.

Tualettruum on külm, seinad ja põrand heledate ja kohati pragunevate vanade kahhelplaatidega kaetud. Kuidagi hämar on ka, sest laelamp ei tööta ja sombuse päeva hägusat valgust imbub sisse vaid uduklaasiga aknast. Nurgas on hoiul mingi ebamäärane tume kola. Selline tualettruum, või õigemini kolikamber, paneb tavaliselt iga keskmise naisterahva nina kirtsutama. Kujutan muiates ette, et arvatavasti on tualetipottidelegi ämblikuvõrgud peale kootud ja jooksva vee asemel kukub kraanist dramaatiliselt vaid paar viimast veetilka nagu filmis. Nii hull asi õnneks pole ja kuigi ei ole paberit, seepi ega käte kuivatamise võimalust, saan põhimure siiski aetud ning viin võtme kõrtsmikule tagasi.