Äkki tekkis tal kohutav hirm, et ta on võtnud liiga palju. Paaniline, kõikevaldav surmahirm. Süda kloppis, ta tundis, et pulss on väga kiire. Järelejäänud ravimid veeresid lahtisest purgist voodile laiali. Ta püüdis rahulikult hingata, aga see ei aidanud. Järsku torkas talle pähe, et ravimikotis on ka rahustid. Päästev Xanax, igaks juhuks alati kaasas! Miks ta varem selle peale ei mõelnud, miks ta juba hommikul selle peale ei tulnud? Võib-olla oleks tänane päev olnud hoopis teistsugune. Värisevate kätega otsis ta pooliku lehe Xanaxit välja. Viis tabletti. Miks ta reisile rohkem kaasa ei võtnud? Oleks ju võinud paluda perearstil juurde kirjutada. Nii mõtlematu. Viis, seda on väga vähe. Ta võtab praegu pool. Ei, ta võtab terve.
Ta neelas ühe tableti alla. Siis teise. Kolmanda. Neljanda. Viienda. Tühja tabletilehte vaadates sai ta äkki aru, mida ta teinud on. Ma hakkan hulluks minema, mõtles Mirt. Ei, ma olengi juba hull!
Nutt, mida ta oli kaua aega alla surunud, pääses äkki temast välja nagu maruhoog. See oli peaaegu pisarateta karje, haavatud elaja ulg, mida ei olnud võimalik tagasi hoida, isegi kui ta oleks seda tahtnud või püüdnud. Valged tabletid vedelesid voodil. Ta kuulis läbi hämu, justkui kõrvalt iseenda loomalikku häält, siis kloppimist uksele, ukse avanemist ja Johani karjumist: „Mida sa võtsid? Mirt, kas sa kuuled mind? Vaata mulle otsa. Mitu sa võtsid?”
Keegi haaras temast kinni ja tiris ta vannituppa, surus ta ilma tseremooniata tualetipoti kohale, toppis talle sõrmed kurku ja ta oksendas, oksendas, oksendas, nagu oleks tahtnud välja oksendada kogu maailma, kogu valu, kogu solvumise, kogu ebaõigluse, kõik süüdistused, tõrjutuse ja viha.
Hiljem istus ta tekki mähituna hotellitoa põrandal. Johan istus tema vastas ja sundis teda vett jooma. Mirt ei olnud kindel, kas Johan uskus tema kinnitust, et kõik oli juhtunud kogemata. Seepärast rääkis ta edasi, püüdes meest veenda. Võib-olla ka ennast.