"Mirt värises üle kogu keha ega suutnud paigal püsida. Ta oleks tahtnud möirata ja ulguda nagu metsloom, aga selle asemel tuias lihtsalt arutult mööda tuba."


"Mirt värises üle kogu keha ega suutnud paigal püsida. Ta oleks tahtnud möirata ja ulguda nagu metsloom, aga selle asemel tuias lihtsalt arutult mööda tuba."
Foto: Shutterstock

Katkend Triin Sinissaare raamatust "Mäe tippu ja tagasi", mis on lugu armastusest, hirmust ja lahtilaskmisest.

Mirt loobus hommikusöögist. Selle asemel lahustas ta endale veeklaasis ühe valuvaigisti, jõi vedeliku ära, viis kaamera vastuvõtulaua seifi, võttis kaasa üksnes väikese õlakoti, tõmbas ümber oma kaitsva rätiku ja lahkus võimalikult märkamatult hotellist. Lootus, et tal õnnestub Johanit või Luukast kohtamata välja lipsata, täitus ning peagi leidis ta end tolmuselt tänavalt, kus koiduaegne jahedus hakkas asenduma keskhommikuse palavusega. Mirt soovis olla nähtamatu ja mitte kellegagi rääkida ning kummalisel kombel pakkus just Bodhgaya rahvarohke kesklinn selleks küllaldaselt võimalusi.

Ta lasi jalgadel end mööda tänavaid kanda või haakis end aeg-ajalt sappa mõnele turistide salgale, keda leidus kõikjal. Kõrvus kohises ja silmad tundusid kuidagi kuivad, liivased, aga sellest hoolimata oli ta teinud õigesti, kui otsustas välja kõndima minna. Klomp kurgus hakkas sulama ja pitsitus rinnus andis järele. Kuid häbi ja segadus ei kadunud hingest siiski kuhugi.

Rahvavooluga kaasa minnes pööras Mirt ümber nurga ning jõudis väikesele aiaga piiratud väljakule, kus ta seisis äkki silmitsi hiiglasuure, nelja- või viiekorruselise maja kõrguse Buddha kujuga. Ta oleks kuju kindlasti juba eemalt märganud, kui tema pilk poleks olnud klammerdunud eeskõndijate kandadele. Suur liivakivist Buddha ei naeratanud, ta lihtsalt istus ristijalu, käed süles, ja vaatas poolavatud laugude vahelt tüünelt alla inimeste peale.

Seotud lood:

Teiste eeskujul hakkas Mirt päripäeva ümber kuju käima. Kuid leevendust, mida ta alateadlikult ootas, ei tulnud. Selle asemel tundis ta iga ringiga üha põletavamat igatsust Johani järele. See oli peaaegu füüsiline aisting, ta keha ja kogu ta olemus lausa valutas lahusolekupiinast. Mida see mees on minuga teinud, mõtles Mirt, jahmunud omaenda emotsioonide ägedusest. Ta ei olnud juba kaua aega lubanud endal midagi tunda. Ja nüüd oli miski justkui paisu tagant valla pääsenud, miski, mida ta enam valitseda ei suutnud. Ühtlane hall kurbus, millesse ta oli ennast surunud ja milles hakanud end turvaliselt tundma, oli lõhutud ja asendunud ette­arvamatu mägiraudteega, mis hirmutas teda ja millel ta käituda ei osanud.

Mirt lahkus Buddha juurest. Rahvarohkele jalakäijate tänavale tagasi jõudnud, märkas ta inimeste seas äkki sama noort naist, keda oli kohanud rongis. Karma pööras väikesesse kõrval­tänavasse. Kiiresti puges Mirt inimeste vahelt läbi, et naise juurde pääseda, kuid selleks ajaks, kui ta nurgani jõudis, oli kõrvaltänav tühi. Mirt jalutas sillutamata teed mööda edasi. Paar kitse turnisid otse elumaja kõrvale kuhjatud prügikuhjal ning sõid kilekottidest hernekaunu ja muid toidujäätmeid. Sealsamas olid lamedale kiviplaadile kuivama laotud looma­sõnnikust pätsikesed, vaesema rahva küttematerjal.

Siis silmas ta tänaval veel üht hinge, kuid see ei olnud Karma. Keset teed istus väike värvilises kleidis hindu tüdruk ja keerutas oksaraoga roopast tolmu üles. Kui Mirt lähemale tuli, vaatas tüdruk üles ja naeratas täie suuga. Pikad kaardus ripsmed raamisid sügava pilguga musti silmi ja tumedad kiharad tõmbusid kuklas lokki. Tüdruk oli umbes kolmeaastane. Tema paljad kõhnad jalad olid tolmused ja rõivad üsnagi räbaldunud, kuid sellest hoolimata nägi ta välja nagu pisike, veidi räpane ingel, kelle säravalt lustakas ilme tõi ka Mirdi suule sel päeval esimest korda midagi naeratuse­taolist. Mirt peatus, talle meenusid mõned karamellid, mis ta oli hommikul taskusse pistnud. Ta ulatas kommid tüdrukule, kes võttis need vastu, keeras ahvikiirusel paberist lahti ning pistis kõik ühekorraga suhu. Küllap kõneles temas kogemus, sest hetk hiljem pudenes tema selja tagant väravast välja veel viis-kuus eri vanuses jõnglast. Ootamatult oli Mirt ümber piiratud ning kõikjalt sirutusid tema poole ahnitsevad käed: „Give me ten rupees! Give me a dollar, lady! You have chocolate? You give me chocolate, lady? Ten rupees! Give me ten rupees!”

Mirdi segadus näis lastele hoogu juurde andvat. Keegi sikutas julgelt tema kotti, keegi teine klammerdus seeliku külge. Naise selgitused, et tal ei ole rohkem midagi anda, kõlasid ebaveenvalt isegi talle endale. Mirt tundis, kuidas teda haarab paanika. Kogu maailm näis ringi käivat, ümbrus tiirles ta silme ees, laste käratsemine kõlas kõrvulukustavalt. Lõpuks murdis Mirt end jõuga lastesummast välja ja hakkas suurele teele tagasi jooksma. Tee tundus lõputult pikk, ta süda peksis meeletus hirmus. Lapsed püsisid ta kannul ja loobusid tagaajamisest alles siis, kui Mirt peatänavale jõudis. Väikesed mangujad pöörasid itsitades ringi ja vantsisid üksteist togides koju tagasi. Mirt kiirustas hingetuna hotelli poole, leidis õnnekombel õige tee kätte ega seisatanud hetkekski, enne kui oli oma toas ukse enda järel kinni tõmmanud.

Mirt värises üle kogu keha ega suutnud paigal püsida. Ta oleks tahtnud möirata ja ulguda nagu metsloom, aga selle asemel tuias lihtsalt arutult mööda tuba. Aknast ukseni, uksest vannitoa ukseni, sealt jälle aknani … Alles mõne aja pärast sai ta aru, et pea jälle valutab, oli vist tuiganud juba tükk aega ning viimaks plahvatas täiemõõduline puuriv migreen.

Ta ei suutnud arvutada, kui palju aega oli möödas eelmisest valuvaigistist, mille ta sisse oli võtnud. Kindlasti liiga vähe, isegi tema standardeid arvestades, kuid praegu ei hoolinud ta sellest. Ainus, millele ta suutis mõelda, oli see, et valu ära läheks. Ta valas klaasi vett, lahustas selles tableti, jõi segu ära. Enesetunne ei paranenud. Ta segas endale veel ühe klaasi. Võttis igaks juhuks peale ka ibuprofeeni. Siis veel ühe. Ja veel ühe. Ta ei teadnud enam, mitu tabletti ta oli võtnud.

Äkki tekkis tal kohutav hirm, et ta on võtnud liiga palju. Paaniline, kõikevaldav surmahirm. Süda kloppis, ta tundis, et pulss on väga kiire. Järelejäänud ravimid veeresid lahtisest purgist voodile laiali. Ta püüdis rahulikult hingata, aga see ei aidanud. Järsku torkas talle pähe, et ravimikotis on ka rahustid. Päästev Xanax, igaks juhuks alati kaasas! Miks ta varem selle peale ei mõelnud, miks ta juba hommikul selle peale ei tulnud? Võib-olla oleks tänane päev olnud hoopis teistsugune. Värisevate kätega otsis ta pooliku lehe Xanaxit välja. Viis tabletti. Miks ta reisile rohkem kaasa ei võtnud? Oleks ju võinud paluda perearstil juurde kirjutada. Nii mõtlematu. Viis, seda on väga vähe. Ta võtab praegu pool. Ei, ta võtab terve.

Ta neelas ühe tableti alla. Siis teise. Kolmanda. Neljanda. Viienda. Tühja tabletilehte vaadates sai ta äkki aru, mida ta teinud on. Ma hakkan hulluks minema, mõtles Mirt. Ei, ma olengi juba hull!
Nutt, mida ta oli kaua aega alla surunud, pääses äkki temast välja nagu maruhoog. See oli peaaegu pisarateta karje, haavatud elaja ulg, mida ei olnud võimalik tagasi hoida, isegi kui ta oleks seda tahtnud või püüdnud. Valged tabletid vedelesid voodil. Ta kuulis läbi hämu, justkui kõrvalt iseenda loomalikku häält, siis kloppimist uksele, ukse avanemist ja Johani karjumist: „Mida sa võtsid? Mirt, kas sa kuuled mind? Vaata mulle otsa. Mitu sa võtsid?”

Keegi haaras temast kinni ja tiris ta vannituppa, surus ta ilma tseremooniata tualetipoti kohale, toppis talle sõrmed kurku ja ta oksendas, oksendas, oksendas, nagu oleks tahtnud välja oksendada kogu maailma, kogu valu, kogu solvumise, kogu ebaõigluse, kõik süüdistused, tõrjutuse ja viha.
Hiljem istus ta tekki mähituna hotellitoa põrandal. Johan istus tema vastas ja sundis teda vett jooma. Mirt ei olnud kindel, kas Johan uskus tema kinnitust, et kõik oli juhtunud kogemata. Seepärast rääkis ta edasi, püüdes meest veenda. Võib-olla ka ennast.

„Mul on peavalud. Sageli. Vahel nädalate kaupa iga päev. Aga kui sul on sageli peavalud, siis sa harjud ära, et kui sul on halb, siis sa võtad rohtu. Ja mingil hetkel sa saad aru, et võib-olla sa võtad rohtu ka siis, kui sul pea väga ei valutagi. Sa lihtsalt kardad … ja ennetad valu. Tõrjud valu. Tablettide võtmine muutub sulle nii igapäevaseks, nii tavaliseks, et sa muutud ettevaatamatuks. Enam ei ole sellist asja nagu liiga suur annus. Kui sul on valus, siis järelikult sa oled lihtsalt võtnud liiga vähe.”

Mirt tundis ennast kohutavalt väsinuna. „Ma ei tea, kas sellest on võimalik aru saada …”

Läks veidi aega, enne kui Johan rääkima hakkas. „Mina kolisin Berliini, kui mu naine liiklusõnnetuses surma sai.”

Johani sõnad tabasid Mirti nagu rusikahoop pähe ja ta jäi mehele otsa vaatama.

„Ma arvasin, et seal on vähem valus.”

„Kas oli?”

„Ei olnud.”

Mirt ootas, et Johan jätkaks, aga mees ei öelnud enam midagi.

„Millal see juhtus?” küsis Mirt.

„Kaheksa aastat tagasi.”

Johan pööras pilgu kõrvale. Nad vaikisid pikalt ja miskipärast pani see vaikus avameelsetele jututeemadele punkti. Edasi rääkisid nad üksnes igapäevastest asjadest, kuigi Johan lahkus Mirdi juurest alles mitme tunni pärast, kui nad olid vaadanud telekast ära pika Bollywoodi filmi ja söönud tuppa tellitud võileibu ja mees oli viimaks kindel, et Mirdiga on kõik korras.

Kui Johan oli läinud, heitis Mirt voodisse ja puges kurguni teki alla. Ta ei jaksanud enam millelegi mõelda. Miski­pärast muutis teda rahulikuks teadmine, et Johan usaldas talle kübekese oma saladusest. Kuid ta ise polnud ennast mehele siiski päris lõpuni avanud. Pea valutas endiselt.