Mu koju tood sa: kui naisel on juba mitu last, siis ei tohi ta siit peaaegu viimast vallalist meest ära varastada!
2. Ettevaatust suupruukijate eest
“Tere õhtust,” tervitab mind trepikoja ees harjaga lund pühkiv Hilda.
“Tere-tere, aga no mis õhtust? Lõuna ju alles,” vastan sõbralikult. “Kell alles kolm!”
“Kell võib olla palju tahab, aga tunni aja pärast on täitsa pime, nii et järelikult on õhtu käes. Minu sisemine kell ütleb nii,” selgitab vanaproua tarmukalt. “Mina lähen vara magama ja tõusen vara. Ikka nii, nagu päikegi käib. Minul vahet pole, kuidas teised mingi tiksuva seieritega asjanduse järgi püüavad joonduda.”
Vanaproua protestimeelsus ajab muigama. Samas meenub kohe, kuidas ma ise ei tahtnud isegi aastat koos teistega vahetada ja nüüd julgen siin Hilda ajamääramise üle naerda? Tundub, et tema näol on tegemist sama kõva teisitimõtlejaga, millisena ma ka ennast armastan näha.
Hilda lõpetab harjaga vehkimise ja toetab ennast selle najale. Selge märk, et ülekuulamine algab.
“No kuidas siis ministriproua esimene tööpäev meie väikeses koolikeses möödus?”
Mul oligi õigus!
“Ei mingit ministrit enam. Ja proua pole ma kunagi olnud. Ikka preili! Ja nüüd siis õpetaja-preili. Koolipäev läks hästi. Kõik on uus ja paljuga pean harjuma, aga kõik olid väga sõbralikud.”
“Siis on hästi, aga,” Hilda vaatab kahtlustavalt ringi, “ole nende teiste õpetajate ja muude jutupaunikutega ikka ettevaatlik. Tead küll, väikese koha asi. Kipuvad teised siin suud pruukima.”
Noogutan mõistvalt.
“Saan aru, olen ennegi selliseid inimesi kohanud. Võtan arvesse!”
Vanaproua mure on armas, kuid võttes arvesse, et…
“Noh, vaata sa nüüd teda! Kõnnib siin niiviisi ringi,” vaatan Hilda peaga viibatud suunas. Kiriku poolt tuleb mööda teed noor naine lapsevankriga. Ta peatub hetkeks ristmikul ning pöörab siis paremale, lasteaia poole.
“Olen pikalt Pärnu-Jaagupist ära olnud ja ei tunne enam kõiki siinseid elanikke,” ei saa ma aru, mida Hilda püüab öelda.
“Sa ei saagi teda tunda. Tead, see on… oot-oot, ma kohe ütlen,” sügab Hilda pead. Tundub, nagu kuuleksin mõtteid ta peas ragisemas. Ega vanainimeste puhul poleks selles vist midagi imelikku, sest neil pidavat luud ja kondid hõrenema. Nii ma võiksin ju küll läbi hõrenenud kolju Hilda mõtteid ragisemas kuulda. “Anne-Mari! Jah, täpselt! See on Anne-Mari! Tead, ta oma mees võttis uue naise ja viskas Anne-Mari koos kolme lapsega tänavale. Nüüd sündis neljas ka, aga kes seda teab, kust naine selle endale korjas…”
Hilda hääl läheb üha valjemaks ja kõne emotsionaalsemaks. Jah, seda ma enne tahtsingi öelda — väga liigutav, et ta muretseb sellepärast, kas ma ikka suud pruukivate inimestega oskan arvestada, kui tema ise on läbi aastate jutumooride esirinnas olnud. Mäletan oma lapsepõlvest, et Hilda oli üks selle ringi eestvedajaid, kus info alati väga kiiresti liikus. Tänapäeval on selleks küll internet, aga tol ajal piisas vähemalt Pärnu-Jaagupis Hildast ja tema sõbrannadest. Jalutasid paar korda nädalas koos poodi ja nii need uudised liikusid. Ilmselgelt pole midagi muutunud. Muigan omaette. Mõnikord on ju hea näha ja kogeda, et on asju, mis on pikalt muutumatuna seisnud. Olgu selleks isegi Hilda uudistelembus. Või õigemini — uudiste edastamise lembus. Ta on nagu kohalik ajaleht. Pildi ja häälega. Ja ülikiire.
“Kujutad sa ette — siis ta kolis sisse ja võttiski poisi ära! Kristjan oli üks viimastest kohalikest vabadest ja vallalistest meestest. Kujutad sa ette, milline kaotus see kohalikele naistele on. Mõtle, oleks mõni nende seast endale ilusa mehe saanud.” Vanaproua raputab nõutult pead. “Tead, ta on tõesti ilus! Ah, küll sa koolis varsti näed!”
“Koolis?”
“Ja-jah. Ta töötab seal kehalise kasvatuse õpetajana,” selgitab Hilda innustunult. Jääb mulje, et vanaproual pole viimasel ajal väga tihti võimalust oma teadmistega hiilata ning nüüd võtab ta minu valgustamisest maksimaalse naudingu. “Aga Anne-Mari lasi ennast niiviisi tänavale tõsta ja nüüd tuli siia teise mehe kulule elama. Hea mehe võttis ära. Nüüd peavad kohalikud noored naised veel rohkem endale koerakesi ja muid pudulojuseid võtma, et lapsi ja meest asendada. Mingisugune võõras naine aga lendas niimoodi jaole. Oli siis vaja neid lapsi nii palju saada, kui sa ei suuda meest enda juures hoida,” viibutab Hilda kurjalt näppu suunas, kuhu Anne-Mariks kutsutu mõne aja eest beebikäru lükates kadunud oli.
“Ega me alati ei näe teiste eludesse, ega tea, mis seal päriselt juhtus või kes süüdi on,” püüan vanaprouat veidi rahustada.
“Seda tean mina küll, et kui naisel on juba mitu last olemas, siis ei tule ta sellisesse väikesesse kohta, et siit peaaegu viimane vallaline mees ära varastada!” teatab Hilda enesekindlalt. Jääb mulje, nagu oleks ta ise praegu võimalikust elukaaslasest ilma jäänud.
“Nii et nüüd on siinse valikuga siis kõik?” teesklen nukrat nõutust.
“Ei-ei, ära muretse,” ehmatab mind Hilda siiralt lootusrikas nägu, “mõni on meil ikka veel jagada. Siin on näiteks Tanel! Tema oli ka mõned aastad kadunud, aga nüüd on juba ammu tagasi ja aitab vanematel firmat juhtida.”
Tanel… mingi imelik tuksatus käib millegipärast mu seest läbi.
“Firmat juhtida?” küsin uurivalt.
“Ja-jah, ” kinnitab vanaproua. “Nad teevad seal mingeid jubinaid ja saadavad neid mingile maale,” jagab ta täpsustavat infot. Muigan märkamatult.
Me pole Taneliga ammu suhelnud. Kas on reaalne, et ta elab tõesti ikka veel siin kandis? Viimaste nädalate jooksul olen veendunud, et mitte keegi mu endistest tuttavatest ei ela enam kodukohas. Või noh, endised õpetajad ja muud püsikohalikud elavad, aga mitte keegi inimestest, kellega ma ka vabal ajal midagi teha saaks.
Tunnen ka endal süüd, et viimastel aastatel… tähendab viimase kümne… paarikümne aasta jooksul olen ise nii kiiret elu elanud, et pole endiste klassikaaslaste eludega üldse kursis.
“Nii et Tanel siis… pole abielus, ega midagi…?” püüan võimalikult ükskõikselt kõlada.
“Ei ole. Mina usun, et isa laseb tal seal firmas nii palju tööd teha, et poisil polegi mingiks eraeluks aega,” tõreleb Hilda nähtamatu vaenlase poole taaskord sõrme viibutades. “Kogu aeg käib poiss mingites komteeringutes … ”
“Komandeeringutes?”
“Heh, vist küll. No nii see poiss igatahes üksikuks jääbki,” pahandab Hilda edasi.
“Sul võib täitsa õigus olla,” noogutan mõistvalt ning kihutan trepist üles oma korteri poole mingil seletamatul põhjusel rõõmsalt naeratades.
Edasi saad lugeda juba raamatust - ja kui veab, võidad selle meie varsti toimuvas auhinnamängus!
