Naine pahandab: miks parkimiskontrolörid peavad nii kurjad olema ja inimesi hurjutama, kas heaga ei või?
Oma varasemas elus olen nendega vähe kokku puutunud, aga nüüd, mil mu töö, kodu ja lapse lasteaia trajektoorile jääb mitu uut tasulise parkimise ala, põrkan kontrollidega pidevalt kokku ning alati imestan, kas neid inimesi valitakse eriliste kriteeriumite järgi. Näiteks selle järgi, et nad oleksid võimalikult paindumatud, kivinäolised, viisakusetud. Eelise konkursil saab see, kelle näolihased ei paindugi millessegi naeratusesarnasesse, vaid püsivad tigeda põrnitsemise režiimil? Võib-olla on parkimiskontrolörid samasugune eriliik nagu bussijuhid, kelle hulgast paar rõõmsameelset eksemplari saavad rahva suure hämmingu ja firmale saadetud kiituskirjade osaliseks. On harv juhus ja suur asi, kui ilmub mõni artikkel teemal „kohtasin rõõmsameelset bussijuhti!“, sest me oleme nii harjunud sellega, et ametiga käib kaasas ülbe peatustest möödasõit ja inimeste nägude täissõimamine, kui nad julgevad midagi küsida, maksta liiga suure rahatähega või vastupidi — vaid sentides. Aga ühtki lugu meeldivast kohtumisest parkimiskontrolöriga pole ma veel kuulnud. Palun vabandust nende ees, kes tõesti oma tööd rõõmsameelselt ja sõbralikult teevad! Ma pole teiega lihtsalt kohtunud.
Ma saan aru, et see on raske töö. Kes meist ikka nii väga tahaks teistele halba teha, mis siis, et seadust järgides ja õigusega? Aga oma töö tegemine seab kontrolörid olukorda, mis sunnib neid pidevalt kokku ennast õigustavate, vihaste ja lihtsalt rumalate inimestega. Kui sinu peale pidevalt karjutakse ja sind töö tegemise pärast sõimatakse, võib juhtuda, et muutudki inimvaenulikuks ja käidki vihase näoga ringi, et keegi ei julgeks midagi öelda. Kaitsemehhanism ilmselt. Aga see ei tähenda, et mulle kui tavakodanikule peaks see meeldima. Meile kellelegi ei meeldi, kui meid poes turvamehe poolt koheldakse kui potentsiaalset varast. Saame aru küll, et see on nende töö ja vargaid ongi palju, aga ikka tunned end häirituna, sest pole elus midagi varastanud ja ei kavatse seda ka edaspidi teha. Samamoodi on vastik, kui sind koheldakse kui pahatahtlikku parkimishuligaani, kui puhtalt teadmatusest või hajameelsusest oled parkimiskella panna unustanud.
Pole inimest, pole probleemi — hea lihtne on parkimistrahv välja kirjutada, kui auto on nõutekohaselt märgistamata ja kedagi pole juures. Aga tegelikult on jube ebaviisakas, kui sulle kraesse hüpatakse. Näiteks hiljuti juhtusin nägema, kuidas minu lapse lasteaia juures tasulises parkimisalas oli parkinud üks ema, kes tavaliselt ei sõiduta last autoga ja oli ilmselt kas unustanud või polnud märganud, et tänav on nüüd tasulise parkimise ala. Ta käis vaid hetkeks sees lapse järel ja juba oli kontrolör platsis ning nähes küll, et tuldi lasteaiast ja last autosse pannakse, pistis kisama, et mis mõttes ja kaua te nüüd niimoodi siin parkinud olete ja kas te siis ei näe, et sildid on väljas ja kuidas te ei tea jne. Õnneks päädis asi hoiatusega pärast pikemat hurjutamist, aga ma ei saa aru, miks üldse peab niimoodi pahatahtlikult lähenema. Saaks ju ilusasti ja sõbralikult hoiatada, et jajaa, võtke edaspidi teadmiseks, et siin peab ikka kella panema. Ema naerataks ja tänaks ning läheks ära hea tujuga ning oleks edaspidi hoolikam. Selle asemel peab ta nüüd käima ringi hirmu ja kibedusega hinges ning iga kontrolöri vaatama kui potentsiaalset vaenlast. Olen ka ise (küll mitte samas kohas) saanud samamoodi hurjutada ja pärast seda märkangi neid tigedate nägudega kontrolöre ja hinges on solvumistunne. Miks peab kõik nii ebameeldivaks tehtama?
