Vastlapäeval oli sünnis juukseid lõigata ja habet kärpida. “Vastlapäeval lõigatud juuksed kasvavad ilusti ja ei katke mitte,” usuti Tori kandis.

Üle maa tuntud vastlakomme on liulaskmine. Liulaskjatel olid linapeod põues või ümber kere seotud, takud reel või kelgul. Linaluudest tehti mäejalamile tuld ja lasti liugu läbi tule.

NAISED lasid mäest all, linaseemnekott istme all. Oli veekogu lähedal, rammiti jäässe post ja tehti karusselli. Kus mägesid polnud, pandi hobune ette ja mindi sõitma. Sõit lõppes tavaliselt kõrtsis, kus siis torupilli saatel tantsiti.

MEHED viisid vastlapäeval põllule kolm koormat sõnnikut. Arvati, et noore kuuga veetud sõnnik mädaneb hästi ja teeb põllud viljakaks.

Vastlapäeval pidi toit terve päev laual seisma. Hea viljasaagi saamiseks tuli vastlapäeval 9 korda süüa. Hommikul söödi tavaliselt tanguputru, lõunaks ja õhtuks keedeti seajalgu ubade või hernestega.

Seajalgade söömine pidi sead suveks kärmeks tegema. Üldse tuli vastlapäeval süüa hästi rasvaseid toite.

Enne õhtusööki soovitati saunas käia. Eriti pidid kiirustama naised, sest kes esimesena sauna jõudis, seda ootas helde pereõnn.

Süües ei tohtinud sõrmi lakkuda, et suvel mitte noaga sõrme lõigata. Pärast söömist ei tohtinud enam mingit tööd teha.

TÜDRUKUTEL oli oma vastlarituaal. Nad asetasid puhtaksnäritud kondid põrandale ritta. Seejärel kutsuti koer. Kelle näritud kondi koer kõigepealt hambusse võttis, pidi esimesena mehele saama. Lastele tehti seajalast vurre.

Vastlapäev on Eesti rahvakalendris nn. liikuv püha, mida alati peetakse esimese noorkuu esimesel teisipäeval ajavahemikus 8. veebruarist 7. märtsini.

Sõna “vastlapäev” tuleb ilmselt saksa fasten või rootsi keelest fastlag — katoliiklikes maades algas vastlapäeval 40-päevane, lihavõtteni kestev paast.

Allikas Rahvakalender