Naisteka lugejad meenutavad ebamaised hetki, mil nad tundsid surma lähedust: ema rääkis, et teda hirmutas kõige rohkem see, et ma olevat nutnud ja soovinud naasta sinna ilusasse kohta
“Olen tundnud kehavälist kogemust. Oli kümmekond aastat tagasi, kui suvel sõitsin pika maa rattaga maha ja samal ajal sadas kõvasti vihma. Koju jõudes oli tõusnud kehatemperatuur. Heitsin voodisse väsinuna pikali. See, mis mind pikali olles valdas, oli midagi kummalist. Ma tõusin oma füüsilise keha kohale ja nägin, et laman voodis. See polnud kindlasti uni, sest tundus liiga reaalne. Hakkasin tõusma järjest kõrgemale, kui üks hetk ärkasin ülesse ja sain aru, mis oli toimunud.”
“Olin eile opi laual kunstlikus koomas. Enne ärkamist jäi meelde,et olin justkui džungli sarnase põõsastiku juures, millel olid suured rohelised südame kujulised lehed, millede vahel oli üks suur ahv , kes tahtis mind haarata. Kohe kuulsin oma nime nimetamist ja virgusin tasapisi.”
“Mina olen olnud surmale väga lähedal. Üritasin tol korral endalt ise elu võtta, aga elektroonika otsustas “õigel hetkel” läbi kärsata. Tagantjärgi mõeldes oli äärmiselt kummaline ainult see, et miks muidu toimiv asi just sel hetkel üles ütles. Midagi ebaharilikku ma ise küll ei tajunudnud — ei enne ega pärast nupule vajutamist.”
“Väikese lapsena mängisin meres, komistasin ja vajusin vee alla. Isa nägi seda kaldalt ja jooksis mind päästma, aga enne kui ta mind kätte sai tundsin kõige imelisemat tunnet. Suvel saab sellest 50 aastat, siiani mäletan imelist muusikat ja kuldset valgust enda ümber. Ma tundsin end nii rahuliku ja õnnelikuna hõljudes selles imeilusas maailmas. Ja siis tuli valu, kui ma uuesti hingama pidin hakkama. Ema rääkis, et teda hirmutas kõige rohkem see, et ma olevat nutnud, et laske mind tagasi minna sinna ilusasse kohta.”
“Ära surnud ma ilmselt pole, aga olen kaks korda järjest sisuliselt koomasse sattunud täiesti teadmata põhjustel tööpausi ajal lamavas asendis. Mingeid hilisemaid päikesepiste sümptome polnud, mida võiks oletada, aga sõna otseses mõttes lendas ere valguskuma pähe ja olin täiesti liikumisvõimetu- ja seda täielikult. Iseennast kõrvalt küll ei näinud, kõik oli ümberringi avar ja lõputu. Ühtegi ihuliiget liigutada ei saanud ja kontsentreerusin ühele sõrme liigutamisele ja see õnnestus. Momentaalselt oli kõik kadunud. Tõusin istukile ja vaatasin ümberringi — teised ka pidasid lõunapausi rahulikult. Viskasin uuesti pikali ja tuli sama jama uuesti, millest vabanemine toimus juba kiiremini. Kolmandat korda ei tulnud, kuigi ma seda ootasin juba teadlikult ja lõunapaus sai ka läbi."
"Unes olek vist arvesse ei lähe ja surmaga pole sel pistmist, aga noorena, tõenäoliselt mitmete aastate jooksul, oli mul alati nii, et kui muusikat (välismaist) kuulates magama jäin, siis mingi täiesti selge hääl tõlkis kogu laulu teksti mu peas eesti keelde. Veider oli see, et mu enda üpriski kesist keelepruuki arvestades oli (tundus) “ümber tõlgitud tekst” laitmatult sorav ja väljendusrikas, mida võis ainult raadiost või telest kuulda. Mingi aeg tekkis mõte kontrollida tõlgitu vastavust tegelikkusele. Mäletan, et kord mul õnnestuski meelde jätta mingi lõiguke laulu tekstist koos sellele pakutud eestikeelse tõlkega. Kontrollides jõudsin tol korral arusaamisele, et kokku need omavahel siiski (vist) ei läinud, aga igatahes äärmiselt müstilise ja absurdsena tundus asi küll."
"Olen aastaid tagasi ka mõned minutid surnud olnud. Tundsin, kuidas hing hakkas kehast lahkuma, tõusis operatsioonisaali lae alla (nägin arste ülevalt) ja siis mööda pikka tunnelit, mille lõpus oli hele valgus, spiraalselt edasi liikuma. Siis järsku peatusin ja tundsin, et mind tõmmati tagasi (suudeti elule päästa)."
Lugeja, mida sina kogenud oled?
