"Naisterahva juuresolek andis meeste naudingule kõlvatu kõrvalmaigu, tema nõrkus ja ahastus lõbustasid neid."
Kahe või enama tunni pikkune teekond rannikule oli kui õudusunenägu; jõhkra kohtlemise tõttu sinikates ning vapustatud Mary lebas kurnatult tõllanurgas ega hoolinud eriti, mis temast saab. Harjusk Harry ja veel kaks meest olid tädimehe kõrvale tõlda istunud ja õhk muutus tubaka, kolkunud alkoholi ja meeste ihuleha tõttu otsekohe jälgiks.
Peremees oli iseenda ja oma kaaslased pöörase erutuse seisundisse viinud ja naisterahva juuresolek andis meeste naudingule kõlvatu kõrvalmaigu, tema nõrkus ja ahastus lõbustasid neid.
Alguses rääkisid mehed temast ja tema eest, naersid ja laulsid, et tema tähelepanu endale tõmmata, harjusk Harry üürgas oma nilbeid laule, mis kõlasid nii lähedalt liiga jõuliselt, tõid kaasa publiku heakskiidukisa ja suurendasid meeste erutust.
Mehed uurisid Mary nägu, et teada saada, kuidas see mõjub, lootes, et ta ilmutab mõnd häbi või ebamugavustunde märki, kuid Mary oli nüüd liiga väsinud, et mingi sõna või laul oleks temani jõudnud. Ta kuulis meeste hääli läbi kurnatusehägu; ta tajus tädimehe küünarnukki, mis oli tema külje sisse surutud, tekitades teistele hädadele lisaks veel ühe tuima valu, ning tuikava pea ja kipitavate silmadega nägi ta läbi suitsu irvitavate nägude merd. See, mida mehed tegid või ütlesid, ei läinud talle enam suuremat korda ning igatsus une ja unustuse järele muutus piinavaks.
Nähes, kui elutu ja tuim ta on, kaotas Mary juuresolek meeste silmis oma maigu; isegi lauludel polnud enam teravust ning Joss Merlyn soris taskutes ja tõi lagedale kaardipaki. Mehed pöörasid otsemaid pilgu Marylt uuele huviobjektile ja hetkelises soikumuses, mis oli talle kui õnnistus, tõmbus Mary sügavamale nurka, tädimehe kuumast loomalehast eemale, pani silmad kinni ja andis end õõtsuva-rappuva tõlla meelevalda. Mary oli nii väsinud, et polnud enam täiesti teadvusel; ta kiikus uneuima maal üle maakonna piiri. Ta tajus valu ja tõllarataste õõtsumist ning kuulis kaugusest häälesuminat, kuid kõik see liikus temast eemale, mitte koos temaga; ta ei suutnud neid omaenda eksistentsiga seostada. Pimedus laskus Maryle otsekui taeva õnnistus ja ta tundis, kuidas ta sellesse vajub ning kaob. Ajal polnud siis temaga mingit pistmist. Liikumise lõppemine oli see, mis ta tagasi maailma tõmbas; ootamatu vaikus ja külm niiske tuul, mis lahtisest tõllaaknast talle näkku puhus.
Ta oli oma nurgas üksi. Mehed olid läinud ja laterna kaasa võtnud. Mary istus algul liikumatult, kuna kartis, et mehed tulevad tagasi; ta ei teadnud, mis oli temaga juhtunud; ja kui ta akna poole kummardus, olid valu ja jäikus tema kehas talumatud. Valuviirg jooksis läbi õlgade seal, kus külm oli tema keha tuimaks teinud, ja tema pihik oli ikka veel niiske vihmast, mis oli ta õhtupoolikul läbi leotanud. Mary ootas hetke ja kummardus taas akna poole. Ikka veel puhus vali tuul, kuid hoovihm oli lakanud ja vaid hõredat külma uduvihma rabistas vastu akent. Tõld oli jäetud kitsasse nõvasse, kummalgi pool kõrged kaldad, ja hobune oli trengist lahti võetud. Näis, et nõva laskub järsult, rada muutus konarlikuks ja viitaseks. Mary ei näinud mõnest jardist kaugemale. Pimedus oli palju tihedam ja nõvas oli kottpime. Nüüd polnud taevas ühtegi tähte ja rabade vingest tuulest oli saanud lärmakas ja tormitsev maru, mille järel lohises kaasa niiske udu. Mary sirutas käe aknast välja ning puudutas kallast. Sõrmed tabasid vihmast läbi ligunenud lahtist liiva ja rohukõrsi. Ta katsus tõllaukse linki, aga uks oli lukus. Siis jäi ta pingsalt kuulatama. Ta pingutas silmi, et tungida läbi pimedusest enda ees, näha nõva järsku langust, ja tuul kandis temani ühtaegu sünget ja tuttavlikku heli, heli, mida ta esimest korda elus ei suutnud tervitada, vaid pidi selle ära tundma südamevärinal ja halba aimates.
See oli mere müha. Nõva oli tee, mis viis randa.
Nüüd ta teadis, miks oli õhku sugenenud mahedust ja miks uduvihm langes tema käele kergelt, soolalõhnaselt. Kõrged kaldad tekitasid vastukaaluks rabade kõledale kõnnule võltsi kaitstusetunde, kuid nende petlikust varjust väljaspool pidi illusioon purunema ja vinge tormituul uluma valjemini kui enne. Rünklikul kaldal, kus lained murdusid, ei saanud vaikust olla. Nüüd kuulis Mary seda uuesti ja pidevalt: üminat ja müha, kui väsinud vesi end rannale loovutas ja vastumeelselt taandus, seejärel paus — üürike ajakild –, kui meri end uueks jõupingutuseks kogus, ning seejärel taas rahulolev kõmin ja raksatus, murdlainete möirgamine veerkividel ja kriisates laiali puistuvad kivid, mis järgnesid mere tõmbejõule. Mary judises; kusagil all valitsevas pimeduses ootas tema tädimees oma semudega tõusu. Kui nad oleksid mingitki heli kuuldavale toonud, oleks ootamine tühjas tõllas talutavam olnud. Metsik karjumine, naer ja laul, millega nad olid end teekonna eel julgustanud, olnuks kergendus, ehkki tülgas; aga see surmavaikus oli võigas. Töö oli mehed kaineks teinud ja nad olid oma kätele tegevust leidnud. Nüüd, kus tema meeled olid jälle teravad ja esimene väsimus möödas, leidis Mary, et tegevusetus on talumatu. Ta uuris akna suurust. Uks oli lukus, nagu ta teadis, kuid pingutades ja vääneldes võis ta siiski proovida end kitsast aknaraamist välja pressida.
Katse oli riski väärt. Mis täna öösel ka ei juhtuks, polnud Mary enda elul suuremat väärtust; tädimees ja tema kaaslased võivad ta üles leida ja tappa, kui soovivad. See kant oli neile tuttav, Maryle mitte. Nad võisid talle hetkega jälile saada, kui tahtsid — otsekui kari hagijaid. Mary nägi akna juures vaeva ja pingutas, ronis seljale toetudes läbi avause ning ponnistus oli kange õla ja selja tõttu veelgi raskem. Tõlla katus oli libe ja märg ega pakkunud sõrmedele vähimatki pidet, kuid Mary rabeles ja surus ülakeha läbi ava, ning siis, keha iiveldama ajavalt kokku surudes ja pigistades, pressis ta puusad läbi, nii et aknaraam tema ihu kriipis, ja ta nõrkes. Ta kaotas jalgealuse ja tasakaalu ning kukkus tagurpidi läbi akna maapinnale.
Kõrgus oli tühine, kuid kukkumine vapustas Maryt ja ta tundis, kuidas väike verenire voolas mööda külge, mida aknaraam oli kriipinud. Ta võttis hetke toibumiseks, ajas end siis jalule ja hakkas kalda tumedas varjus ebakindlalt mööda rada astuma. Ta polnud veel tegevuskava välja mõelnud, aga, selg nõva ja mere poole, tahtis ta oma äsjastest kaaslastest kaugemale pääseda. Polnud erilist kahtlust, et nad olid alla rannale läinud. Rada, mis suundus loogeldes ülespoole ja vasakule, viis ta vähemasti kõrgemale kaljurüngaste vahele, kus ta võis pimedusest hoolimata ümbruskonnast aimu saada. Kusagil seal pidi olema tee — tõld pidi ju teed mööda tulema; ja seal, kus on tee, näeb peagi ka maju; seal on ausaid mehi ja naisi, kellele Mary saab oma loo rääkida ja kes seda kuuldes terve paikkonna jalgele ajavad.
Ta otsis ikka ja jälle kividele komistades kitsas nõvas käsikaudu teed; tuul puhus juuksed silmisse ja häiris Maryt; ühtäkki järsu kaldakäänu taha jõudnud, tõstis ta käed, et lahtised juuksesalgud silmist lükata, ning seetõttu ei näinud ta kühmus mehekogu, kes põlvitas kraavis, selg tema poole, valvas pilk ees looklevale rajale suunatud. Mary komistas mehele otsa, nii et tal hing kinni jäi, ja ootamatult tabatud mees kukkus koos temaga, hüüatas hirmu ja raevu ajel ning virutas Maryle rusikaga.
Nad võitlesid maas, Mary püüdis mehest eemale saada, tema küüned kraapisid mehe nägu, kuid mees oli tema jaoks liiga tugev ning hetkega keeras ta neiu külili ja pistis käed tema juustesse, rebis juuri, kuni valu Mary paigale sundis. Mees viskus Maryle peale raskelt hingeldades, sest kukkumine oli ta hingetuks teinud, ning siis uuris ta Maryt hoolikalt, katkised kollased hambad ammuli suust paistmas.
See oli harjusk Harry. Mary lebas liikumatult; mees pidi tegema esimese liigutuse; ja samal ajal kirus Mary ennast selle pärast, et ta oli nii loll ja koperdas mööda teed, nagu oli seda teinud, mõtlemata kordagi eelpostile, mille isegi mängiv laps oleks harjuski kohale asetanud.
Mees ootas, et Mary karjuks või rabeleks, aga kuna ta kumbagi ei teinud, kergitas mees end küünarnukkidele ja muigas talle kavalalt, peaga ranna poole nõksates. „Ei oodanud, et mind näed, mis?” ütles ta. „Arvasid, et ma olen rannal koos peremehe ja teistega ja panen sööta välja. Ja niisiis ärkasid oma iluunest ja võtsid ette jalutuskäigu mööda rada. Ja nüüd, kus sa oled siin, saad väga lahke vastuvõtu osaliseks.” Mees irvitas Maryle näkku ning puudutas räpase küünega tema põske. „Kraavis oli külm ja niiske,” ütles ta, „aga see pole nüüd enam tähtis. Teised on rannal veel mitu tundi. Ma näen sellest, kuidas sa temaga täna õhtul rääkisid, et sa pöördusid Jossi vastu. Tal pole mingit õigust hoida sind Jamaicas nagu lindu puuris, ilma et sul midagi ilusat selga panna oleks. Ma kahtlen, kas ta on sulle pihiku tarvis prossigi kinkinud, mis? Ära selle pärast muretse. Mina kingin sulle kaela ümber panemiseks pitsi ja randmete ehtimiseks käevõrusid ja pehmet siidi su ihule. Vaatame nüüd …”
