Naudingud paradiisisaarel: kaks nädalat täis hellitusi, mis lennujaama lahkuvate lendude väravas lõppevad fraasiga „Oota mind ära!“

 (1)
Naudingud paradiisisaarel: kaks nädalat täis hellitusi, mis lennujaama lahkuvate lendude väravas lõppevad fraasiga „Oota mind ära!“
Foto: Oliver Sjöström/Unsplash

Katkend kirjastuse Petrone Print raamatust “Minu Fidži”.

Catherine on inglanna, kes astus mõne aja eest oma tavaelust välja ja tuli Fidžile „maja hoidma“. See on tänapäevane reisimise vorm, kus reisi eesmärk on sihtkohas kellegi majapidamise, aia või loomade eest ajutiselt hoolitseda, kuni omanikud on ise ära. Catherine’i reisi isiklikum plaan on avastada kunstnik endas ning inspireerituna džungli ja ookeani häältest luua elektroonilist muusikat.

Catherine oskab elu nautida. Teadliku valikuna tuli ta just siia — elunautlejate juurde. Et võtta aeg maha tõsiselt töölainelt, et olla üle ühendkuningriigi kuninglikust kitsarinnalisusest, et olla vaba. Vaba kompleksidest, mis igaühe oma kodukohas ämblikuvõrguna mineviku ja tuleviku ootuste vahel kinni püüavad. Vaba ühiskonna ootustest. Vaba valimaks rolle ses klaaspärlimängus. Ma usun, et pole paremat teraapiavormi, kui minna üksi kuhugi kaugele. Tagada endale piisav turvalisus näiteks elukoha poolest ja seejärel avastada oma soove, teostada unistusi, kuulata sisemist häält, nii et ükski tuttav mõttemuster vahele ei sega. Tervendav elujaatus.

Catherine’i puhul tähendab see armumist igasse talle kingitud naeratusse. Kaunite šokolaadikarva lihaseliste kehade ahvatlus, mis annab elule vürtsi. Naudingute Fidži, mis uinutab meeled mõnudesse. See on Catherine’i teraapia.

Seotud lood:

Tegelikult võib ka üldistada, et see on lausa tööstusharu. Austraaliast ja Uus-Meremaalt tuleb siia igal aastal korduvalt ja korduvalt üksikuid naisterahvaid. Nad tulevad siia selleks, et naasta varem leitud kaaslaste juurde, kes oskavad olla õrnad, lausuda meelitavaid sõnu ja hellitada. Nad ei lase end häirida tõsiasjast, et noil džentelmenidel on tõenäoliselt kusagil siin olemas abikaasa ja perekond, kellega nad pühapäeviti koos kirikusse lähevad. Ometi süsteem töötab. Fidži noormehele on viisatempliga aegumistähtajaga valge pruut nagu trofee, kellega eputada. Kaks nädalat luksuslikku elu on garanteeritud. Hotellid, restoranid, alkohol ja ööklubid, asjad, millel muidu ei ole mingit mõtet ja jääksid kahtlemata kättesaamatuks. Valgele pruudile on nende kulutuste eest omakorda tagatud kaaslane, armuke, teejuht, tõlk ja kõik muu, mida meeldivaks ajaveetmiseks ja mõnusaks reisiks tarvis. Kaks nädalat täis hellitusi, mis lennujaama lahkuvate lendude väravas lõppevad fraasiga „Oota mind ära!“.

Sellel armastusel on „kõlblik kuni“ kuupäev, see on mõneti ehk ausamgi kui muidu nii tavapärane enesepettus, et armumine võiks igavesti kesta.