"Need mehed, kes mulle meeldivad, ongi harilikult abielus. Need mehed, kes teavad, kuidas lõbutseda."

 (11)
"Need mehed, kes mulle meeldivad, ongi harilikult abielus. Need mehed, kes teavad, kuidas lõbutseda."
Foto: Shutterstock

Katkend J. P. Delaney raamatust "Usu mind".

Minu sõber ei ole veel välja ilmunud.

Just nimelt niiviisi te võiksite arvata, kui näeksite mind passimas selle suurfirmalikult vinge New Yorgi hotelli baaripukil ja püüdmas oma Neitsi Maarjaks nimetatud kokteiliga õhtu lõpuni läbi ajada. Kõigest veel üks kallimat ootav noor peenema töö tegija. Vahest ehk pisut stiilsemalt riides kui mõned teised naised siin. Ma ei näe välja nii, nagu ma oleksin äsja kontorist tulnud.

Baari teises otsas joob ja naljatleb oma mõtete rõhutamiseks üksteisele käega õlale patsutades salk noormehi. Üks nendest – nägus, elegantselt rõivastatud ja sportlik – püüab kinni minu pilgu. Ta naeratab. Ma pööran silmad ära.

Varsti pärast seda vabaneb baari tagumise seina lähedal üks laud ning ma viin oma joogi sinna ja võtan istet. Seal leiab ootamatult aset järgnev stseenike.

SISEVÕTE, HOTELLI DELTON BAAR, LÄÄNE 44. TÄNAV,
NEW YORK – ÕHTU

Mees (sõjakalt): Vabandust?

Minu ees seisab keegi. Ligikaudu neljakümne viiene ärimees, kelle kallis argiülikond annab mõista, et ta on midagi enamat kui tavaline kabinetitüütus, ja kelle kraele langevad Wall Streeti jaoks pisut liiga pikad juuksed.

Ta on vihane. Väga vihane.

Mina: Jah?

Mees: See on minu laud. Ma käisin kõigest tualettruumis.

Seotud lood:

Ta osutab sülearvutile, joogiklaasile ja ajakirjale, mis on mul kuidagi­viisi kahe silma vahele jäänud.

Mees: See on minu jook. Need on minu asjad. Peaks olema üsna selge, et selles lauas istub keegi.

Ümberringi pöörduvad pead meie suunas. Aga vastandumist ei tule ja keegi ei hakka oma New Yorgi stressi välja elama. Ma juba tõusengi ja tõmban koti õlale. Lasen draamast õhu
välja.

Mina: Palun vabandust, ma ei saanud aru. Ma otsin endale teise koha.

Astun sammu võrra eemale ja vaatan abitult ringi, kuid baar on täis ja minu varasem istekoht on läinud. Seda teist kohta ei ole kusagil.

Ma märkan silmanurgast, et mees võtab minust mõõtu, lastes pilgul libiseda üle Jessile kuuluva Donna Karani jaki – see on kallis jakk, mida Jess hoiab esinemisproovide jaoks – ning pehme tumeda kašmiirvillast kampsuni, mis tõstab esile minu kahvatut nahka ja tõmmusid juukseid. Ja taipab, kui tobeda vea oleks ta äärepealt teinud.

Mees: Oodake … me vist mahume mõlemad siia.

Ta näitab lauale.

Mees: Ruumi jätkub meile mõlemale – ma püüdsin kõigest ühe tööga järjele jõuda.

Mina (tänulikult naeratades): Oh, aitäh teile.

Panen koti käest ja võtan istet. Mõnda aega kestab vaikus, mida ma püüan hoolikalt mitte purustada. See peab jääma tema teha.

Kui ta kõnelema hakkab, ongi tema hääl pisut muutunud – see on kähedam ja ebaselgem. Kas ka naiste hääl muutub samamoodi? Ma peaksin kunagi selles asjas mõne katse läbi viima.

Mees: Kas te ootate kedagi? Vean kihla, et lumesadu peab teda kinni. Just nimelt seepärast jään ka mina veel üheks ööks linna – LaGuardias on kaos.

Ja ma muigan endamisi, sest tegelikult püüab ta üsna osavalt välja selgitada, kas see inimene, kellega ma kohtuma tulin, on mees või naine, ja ühtaegu anda mulle teada, et tema on siin üksinda.

Mina: Arvatavasti jään ma siis veel veidikeseks siia.

Ta osutab peaga minu nüüd juba tühjale klaasile.

Mees: Kas ma tohin sellisel juhul tuua teile veel ühe sama­suguse? Muuseas, minu nimi on Rick.

Et maailma kõikide linnade kõikidest džinniurgastest just nimelt siin …

Mina: Ma tänan sind, Rick. Mulle meeldiks üks martiini. Ja minu nimi on Claire.

Rick: Rõõm sinuga tutvuda, Claire. Ja … mm, palun vabandust selle eest, mis äsja juhtus.

Mina: Ei, tegelikult oli see minu viga.

Ma ütlen seda niisuguse spontaanse muretuse ja tänulikkusega, et isegi mina ise oleksin üllatunud, kui saaksin teada, et see on vale.

Kuid teisest küljest see ei olegi ju valetamine. See on aus käitumine kujuteldavas olukorras. Nagu te edaspidi avastate, on see midagi sootuks muud.

Ettekandja võtab meilt tellimused. Kui ta minema hakkab, kallutab naaberlaua mees ennast talle lähemale ning laseb tal toomata joogi pärast kuulda head ja paremat. Ma vaatan, kuidas ettekandja tõmbab tusaselt kõrva tagant sulepea, ja see näeb välja peaaegu nii, nagu saaks ta kliendi sõnad kõrvast välja tõmmata ja põrandale nipsutada.

Seda saaksin ma kasutada, mõtlen ma. Ma panen selle kuhugi sügavale oma andmetalletussüsteemi hoiule ning koondan taas tähele­panu enda vastas istuvale mehele.

Mina: Rick, mis sind New Yorki toob?

Rick: Tööasjad. Ma olen advokaat.

Mina: Ma ei usu sind.

Rick teeb hämmeldunud näo.

Rick: Miks ei usu?

Mina: Need advokaadid, kellega mina kokku olen juhtunud, on kõik inetud ja tüütud.

Ta muheleb minuga kaasa.

Rick: Noh, minu eriala on muusikaäri. Seal põhja pool, Seattle’is. Meile meeldib arvata, et me oleme keskmisest kriminaal­advokaadist pisut põnevamad. Aga sina?

Mina: Millega mina endale elatist teenin? Või kas ma pean ennast põnevaks?

Meie mõlema üllatuseks me flirdime nüüd kergelt.

Rick: Nii seda kui ka teist.

Ma noogutan ettekandja eemalduva selja suunas.

Mina: Noh, enne tegin ma sedasama asja, mida teeb tema.

Rick: Enne mida?

Mina: Enne kui ma taipasin, et üüriraha teenimiseks on ka huvitavamaid viise.

See on alati silmades – see pilgu põgus, peaaegu tajumatu liikumatus, kui nende taga võtab kuju üks mõte. Ta pööritab peas võimalusi, mis kaasnevad sellega, mida ma äsja ütlesin. Ja jõuab otsusele, et loeb sellest välja liiga palju.

Rick: Ja kust sa, Claire, pärit oled? Ma püüan seda aktsenti paika panna.

Kurat võtku, Virginiast ju. Seepärast ongi advo minu advokaadis hoopiski advu.

Mina: Ma olen pärit … sealt, kust sa tahad, et ma pärit oleksin.

Ta muigab. See on innustunud hundimuie, mis ütleb: „Nii et mul oligi õigus.”

Rick: Ma ei ole kordagi varem kohtunud ühegi sealt tulnud neiuga.

Mina: Ja sa kohtud paljude neidudega, eks ole ju?

Rick: Ma ühendan oma tööreise ka teatava mõnuga.

Mina: Enne kui Seattle’isse oma naise ja laste juurde tagasi lendad.

Rick kortsutab kulmu.

Rick: Miks sa arvad, et ma olen abielus?

Mina (lohutavalt): Need mehed, kes mulle meeldivad, ongi harilikult abielus. Need mehed, kes teavad, kuidas lõbutseda.

Ta on nüüd küll kindel, ent ei hakka asja tagant kiirustama. Me rüüpame lonkshaaval oma jooke ja ta jutustab mulle mõnest oma kliendist seal Seattle’is – ta nimetab kuulsat teismeliste iidolit, kellele meeldivad alaealised tüdrukud, ja macho’st heavy-metal’i tähte, kes on homo, kuid ei julge seda üles tunnistada. Ta räägib mulle seda asjaolu õige pisut rõhutades, kui palju raha on võimalik teenida tema ametit pidades ehk koostades lepinguid nende jaoks, kes tõenäoliselt ei olegi oma meelelaadi tõttu võimelised lepingutest kinni pidama ja vajavad temataoliste inimeste teeneid mõlemal juhul – nii lepingu sõlmimisel kui ka viimaks selle tühistamisel. Ja kui lõpuks näib, et see kõik on mulle kohasel viisil muljet avaldanud ja minu sõber ilmselgelt ei ilmugi platsi, paneb ta ette liikuda edasi kuhugi mujale – mõnda restorani või klubisse, kumba ma aga eelistan …

Rick (leebelt): Või me võime ka lihtsalt toateeninduse kaudu endale midagi tellida. Ma peatun siinsamas üleval.

Mina: Toateenindus võib kalliks minna.

Rick: Telli, mida tahad. Valik on sinu. Pudel Cristalit, kalamarja …

Mina: Ma pidasin silmas seda, et toateenindus võib kalliks minna, kui … teenindaja olen mina.

No nii. Nüüd on asi avalikuks tehtud. Aga ära reageeri kuidagi­viisi sellele, mida sa äsja ütlesid, ära naerata ega pööra pilku teisale. See on ju tühiasi. Sa teed seda kogu aeg.

Sa lihtsalt ära tee välja sellest vasardamisest rinnas ja iiveldusest kõhus.

Rick noogutab rahulolevalt.

Rick: Ma ei ole järelikult ainus, kes on siin tööasjus?

Mina: Ära tabasid, Rick.

Rick: Claire, kui sa pahaks ei pane, et ma niiviisi ütlen, siis sa ei näe säärase tegelase moodi välja.

On aeg pihtida.

Mina: Ei näe seepärast, et … ma ei olegi säärane.

Rick: Nii et milline tegelane sa siis oled?

Mina: Selline tegelane, kes tuli siia näitlemist õppima ja kipub õppemaksu tasumisega hätta jääma. Ma lähen iga paari kuu järel kuhugi välja, lõbutsen veidi ja … see mure ongi murtud.

Fuajee teises ääres registreerib ennast hotelli sisse üks perekond. Umbkaudu kuue aasta vanune tüdrukuke, kes on suurlinna sõitmiseks kenasti mantlisse, kootud mütsi ja salli rõivastatud, tahab näha, mis seal leti taga sünnib. Isa tõstab tüdruku üles ja seab ta jalad suurele kohvrile ning laps kõhutab erutatult letil, administraator aga annab neile sellal kätte võtmekaardid ja ulatab ühe muheldes ka tüdrukule. Isa hoiab kätt kaitsvalt tema seljal, kandes hoolt selle eest, et laps kohvrilt maha ei pudeneks. Ma tunnen tuttavat kadeduse ja valu pitsitust.

Tõrjun selle peast ja naasen jutuajamise juurde ennast ettepoole kallutanud Rickiga, kelle hääl on nüüd vaiksem ja silmad kiiskavad …

Rick: Ja kui palju lõbu sa, Claire, tänasest ööst ootad?

Mina: Ma oletan, et selle üle on võimalik läbi rääkida.

Ta naeratab. Ta on advokaat. Läbirääkimised kuuluvad mängu juurde.

Rick: Ütleme näiteks, et kolmsada?

Mina: Kas Seattle’is on niisugune honorar?

Rick: Usu mind, Seattle’is saab selle raha eest nii mõndagi.

Mina: Rick, kui suur on kõige suurem summa, mille sa oled mõnele naisele maksnud?

Rick: Viissada. Kuid see oli …

Mina (vahele segades): Korruta kahega.

Rick (rabatult): Kas sa räägid tõsiselt?

Mina: Ei, ei räägi. Ma olen tavaline tüdruk, kes on tulnud linna peale, et lõbutseda – ja just nimelt seepärast olengi ma tuhat dollarit väärt. Aga kui sa oled ümber mõelnud …

Ma hakkan teadliku hooletusega kotti haarama, lootes seal­juures, et ta ei näe, kui tugevasti mu käsi väriseb.

Rick: Ei, oota. Tuhat … sobib.

Mina: Mis on su toa number?

Rick: Kaheksasada neliteist.

Mina: Viie minuti pärast ma koputan sellele uksele. Ära korruse­korrapidajale otsa vaata.

Ta tõuseb püsti.

Rick (imetlevalt): See trikk lauaga oli päris osav. Sa korjasid mu üles otse baari töötajate nina all.

Mina: Need asjad õpitakse selgeks. Kui tahetakse lõbutseda.

Liftini jõudes vaatab Rick tagasi. Ma kostitan teda noogutuse ja ühisele saladusele viitava kerge naeratusega.

Naeratus kustub niipea, kui sulgunud uksed mu tema pilgu eest varjavad. Ma võtan koti ja hakkan välisukse poole minema.

Kaon siit märkamatult.

Väljas on sadu viimaks ometi lõppenud ja tuletõrjehüdrandid kõnnitee ääres kannavad kõik valget lumeparukat. Veidi maad edasi ootab tänaval must kustutatud tulede ja töötava mootoriga väikeauto. Ma tõmban tagumise ukse lahti ja istun sisse.

Ricki abikaasa on ligikaudu neljakümne viiene ja tema üksjagu väsinud, kuid kallist raha maksnud väljanägemine annab mõista, et arvatavasti kuulus ka tema muusikamaailma, enne kui hakkas täitma Ricki äriõhtusöökide emanda ülesandeid ja talle lapsi sünnitama. Ta istub taga Henry kõrval ja väriseb hoolimata soojast õhust, mida küttesüsteem salongi puhub.

„Kas kõik läks hästi?” küsib Henry vaikselt.

„Suurepäraselt,” ütlen ma ja võtan kotist väikese video­kaamera. Virginia aktsendist olen ma nüüd loobunud. Ma räägin abikaasale oma tavalise briti häälega: „Kuulge, ma ütlen teile üht asja, mida ma niisuguses olukorras alati ütlen, ehk seda, et tegelikult te ei pea salvestust vaatama. Te võite lihtsalt koju minna ja proovida mingisugusele kokkuleppele jõuda.”

Ja tema ütleb seda, mida nad alati ütlevad: „Ma tahan teada saada.”

Ma annan kaamera tema kätte. „Lühikokkuvõte on niisugune, et ta kasutab prostituute korrapäraselt. Ja ka mitte üksnes siis, kui on kodust ära. Ta rääkis, et on maksnud Seattle’is kuni viissada dollarit. Ja mulle pakkus ta äsja tuhat.”

Naise silmad täituvad pisaratega. „Jumala eest. Jumala eest.”

„Mul on tõesti kahju,” lausun ma piinlikkust tundes. „Kui te tahate minna ja temaga kõnelda, siis ta ootab mind kaheksasaja neljateistkümnendas numbris.”

Tema silmad võivad küll olla pisarais, kuid ühtlasi lõõmavad need ka vihast. Jäta see meelde. „Ojaa, muidugi kõnelen ma advokaadiga. Aga see on lahutusadvokaat. Mitte tema.”

Ta pöördub Henry poole. „Ma tahaksin nüüd minema hakata.”

„Muidugi,” kostab too rahulikult. Kui me autost välja astume – Henry selleks, et istuda rooli taha, ja mina selleks, et minna oma teed –, ulatab Henry mulle diskreetselt ümbriku.

Nelisada dollarit. Ühe õhtu töö eest ei ole see paha.

Ja lõppude lõpuks see Rick oligi ju lontrus. Ta ajas mulle kananaha ihule. Ta oli ülbe ja pealetükkiv ning ühtaegu ka suli. Ta väärib kõiki neid asju, mida naine õige pea tema pihta pilduma hakkab.

Nii et miks see, mida ma äsja tegin, mul sellal, kui too väikeauto määrdunudhallis lumes eemaldub, südame pahaks ajab ja minus tülgastust tekitab?

Inglite aeg