Neljakümneselt ei ole miski enam eriti tähtis: sul ei ole päris tundeid, sest sa oled end oma neljakümneaastase memme ellu turvaliselt sisse seadnud
Kuus kuud enne viktoriiniõhtut
Nelikümmend. Madeline Martha Mackenzie sai täna neljakümneseks.
„Ma olen nelikümmend,“ ütles ta autot juhtides valjusti. Ta lausus seda sõna aeglaselt nagu heli moonutades. „Neeeelikümmmmend.“
Ta tabas tahavaatepeeglis tütre pilgu. Chloe naeratas laialt ja matkis ema. „Ma olen viiene. Viiiiieneee.“
„Nelikümmend!“ trillerdas Madeline nagu ooperilaulja. „Trallallaa!“
„Viiene!“ trillerdas Chloe.
Madeline püüdis seda öelda räppides, trummeldades roolil rütmi kaasa. „Ma olen nelikümmend, jee, nelikümmend …“
„Aitab nüüd, emme,“ ütles Chloe rangelt.
„Vabandust,“ ütles Madeline.
Ta viis Chloe kooli tutvumishommikule „Laps kooliks valmis!“. Mitte et Chloel oleks vaja kooliga tutvuda enne seda, kui eelkool jaanuaris algab. Ta oli Pirriwee kooliga juba väga hästi tuttav. Täna hommikul oli Chloe olnud ametis sellega, et kantseldada oma venda Fredi, kes oli temast kaks aastat vanem, kuid tundus sageli noorem olevat. „Fred, sa unustasid oma ranitsa korvi panna! Just nii. Sinna. Tubli poiss.“
Fred oli kuulekalt oma ranitsa õigesse korvi pannud, enne kui jooksis Jacksonit nupuvõttesse haarama. Madeline oli teeselnud, et ei näe seda. Jackson oli selle arvatavasti ära teeninud. Jacksoni ema Renata ei olnud toimuvat samuti näinud, sest ta oli süvenenud vestlusesse Harperiga, mõlemad tõsimeeli oma andekate laste harimisest tingitud stressist kulmu kortsutamas. Renata ja Harper käisid koos iganädalases andekate laste vanematele loodud tugigrupis. Madeline kujutas ette, kuidas nad kõik istuvad ringis ja väänavad murest käsi, samal ajal kui nende silmad salamisi uhkusest säravad.
Samal ajal kui Chloe on tutvumishommikul ametis teiste laste kamandamisega (tema anne oli kamandamine, ühel päeval saab temast veel suurfirma juht), kavatses Madeline koos oma sõbranna Celeste’iga ühe kohvi ja koogi võtta. Celeste’i kaksikutest pojad pidid ka järgmisel aastal kooli minema, nii et ka nemad jooksevad tutvumishommikul amokki. (Nende anne oli karjumine. Madeline’il hakkas nende seltskonnas viie minutiga pea valutama.) Celeste ostis alati oivalisi ja väga kalleid sünnipäevakinke, nii et see tõotas tore olla. Hiljem kavatses Madeline Chloe oma ämma juurde viia ja siis mõne sõbraga lõunat süüa, enne kui nad kõik kooli lastele järele tormavad. Päike paistis. Tal olid jalas hunnitud uued Dolce & Gabbana tikk-kontsaga kingad (internetist kolmekümneprotsendilise allahindlusega saadud). Tõotas tulla imekaunis päev.
„Madeline’i pidustused alaku!“ oli tema abikaasa Ed hommikul talle kohvi voodisse tuues öelnud. Madeline oli tuntud selle poolest, et talle meeldisid sünnipäevad ja kõiksugu tähistamised. Iga ettekääne šampanja joomiseks sobis.
Ikkagi. Nelikümmend.
Tuttavat teed mööda kooli sõites mõtiskles Madeline oma uhke uue vanuse üle. Nelikümmend. Ta mõtles neljakümneseks olemisest endiselt samamoodi nagu siis, kui oli viisteist. Nii ilmetu iga. Elu keskpaik. Neljakümneselt ei ole miski enam eriti tähtis. Neljakümneselt ei ole sul päris tundeid, sest sa oled end oma neljakümneaastase memme ellu turvaliselt sisse seadnud.
„Neljakümneaastane naine leiti surnuna.“ Oh heldus.
„Kahekümneaastane naine leiti surnuna.“ Tragöödia! Kurbus! Otsige mõrtsukas üles!
Madeline oli hiljuti sunnitud oma mõtteviisi pisut muutma, kui kuulis uudistes midagi naisest, kes oli surnud neljakümnendates eluaastates. Aga oot, see võin niisama hästi mina olla! See oleks kurb! Inimesed kurvastaksid, kui ma sureksin! Oleksid lausa leinast laastatud. Säh siis teile, vanust tähtsustav maailm. Ma võin ju nelikümmend olla, aga mind peetakse kalliks.
Teisest küljest oli tõenäoliselt täiesti loomulik, et kahekümneaastase surm kurvastab rohkem kui neljakümneaastase oma. Neljakümneaastane on saanud kakskümmend aastat rohkem elu nautida. Just sellepärast tunneks Madeline ringi lippava tulistajaga kokku sattudes kohustust oma keskealise kerega kahekümneaastase ette viskuda. Noore asemel kuuli saada. See oleks õiglane.
Noh, ta teeks seda, kui saaks olla kindel, et tegemist on toreda noore inimesega. Mitte mõnega neist talumatutest tüüpidest nagu see lapsuke, kes praegu Madeline’i ees väikest sinist Mitsubishit juhtis. Ta ei vaevunud isegi varjama tõsiasja, et kasutab sõidu ajal mobiiltelefoni tõenäoliselt sõnumi saatmiseks või Facebooki staatuse uuendamiseks.
Näete! See noor ei oleks isegi ringi lippavat tulistajat märganud! Ta oleks tühja pilguga oma telefoni vahtinud, samal ajal kui Madeline oleks tema pärast elu ohverdanud! See ajas raevu.
Väike auto, mille tagumisele aknale oli lustakalt viltu kleebitud algaja juhi kleebis, paistis noori täis tuubitud olevat. Taga istus neid vähemalt kolm: nad nokutasid päid, vehkisid kätega. Kas seal liikus kellegi jalg? Sõit võis vabalt tragöödiaga lõppeda. Nad kõik peaksid keskenduma. Alles eelmisel nädalal oli Madeline pärast sõudmistrenni kiirelt ühe kohvi võtnud ja lugenud ajalehest lugu sellest, kuidas noored end tapavad, saates sõidu ajal sõnumeid. Olen teel. Peaaegu kohal! Sellised olid nende viimased rumalad (sageli valesti kirjutatud) sõnad. Madeline oli nutnud, nähes pilti ühe teismelise leinast murtud emast, kes jaburalt näitas fotoaparaadile lugejate hoiatamiseks tütre mobiili.
„Nõmedad noored idioodid,“ ütles ta valjusti, kui auto teisele sõidurajale ohtlikult lähedale kaldus.
„Kes on idioot?“ küsis Chloe tagaistmelt.
„See tüdruk, kes minu ees sõidab, on idioot, sest ta juhib autot ja kasutab samal ajal mobiili.“
„Nagu sina, kui sa pead issile helistama ja ütlema, et jääme hiljaks,“ ütles Chloe.
„Tegin seda ainult üks kord!“ protesteeris Madeline. „Ja ma olin väga ettevaatlik ja nobe! Ja mina olen nelikümnend!“
„Täna,“ ütles Chloe teadjalt. „Sa said neljakümneaastaseks täna.“
„Jah! Lisaks oli see kiire kõne, ma ei saatnud sõnumit! Sõnumi saatmiseks tuleb teelt mujale vaadata. Sõnumite saatmine on ebaseaduslik ja ulakas ja sa pead lubama, et sina seda teismelisena mitte iialgi ei tee.“
Tema hääl värises mõttest, et Chloe on teismeline ja juhib autot.
„Aga kiiret telefonikõnet tohib teha?“ küsis Chloe üle.
„Ei! See on ka ebaseaduslik.“
„See siis tähendab, et sa rikkusid seadust,“ ütles Chloe rahulolevalt. „Nagu röövel.“
Chloe oli hetkel vaimustatud röövlitest. Ta hakkab kindlasti ühel päeval pahade poistega käima. Mootorratastel pahade poistega.
„Vali endale mõni korralik poiss, Chloe!“ ütles Madeline hetke pärast. „Nagu issi. Pahad poisid ei too sulle kohvi voodisse, seda võin ma sulle küll öelda.“
„Millest sa vatrad, naine?“ ohkas Chloe. Ta oli selle väljendi õppinud isalt ning matkis tema tülpinud hääletooni täiuslikult. Nad olid teinud vea ja naernud, kui ta seda esimest korda ütles, nii et Chloe oli selle ütlemist jätkanud ning seda piisavalt sageli ja täiusliku ajastusega teinud, nii et neil ei jäänud muud üle kui edasi naerda.
Sel korral õnnestus Madeline’il mitte naerda. Chloe kõndis hetkel nunnu ja ninaka käitumise õhkõrnal piiril. Madeline tegi tõenäoliselt samamoodi.
Madeline jäi punase fooritule taga väikese sinise Mitsubishi järel seisma. Noor juht vaatas endiselt oma mobiiltelefoni. Madeline törtsutas signaali. Ta nägi, et juht vaatas tahavaatepeeglist tema poole, samal ajal kui kõik tema kaassõitjad ajasid taha vaadates kaela õieli.
„Pane telefon ära!“ karjus ta. Ta matkis sõrmega peopessa toksides sõnumi kirjutamist. „See on ebaseaduslik! See on ohtlik!
Tüdruk tõstis sõrme püsti, et teda klassikalisel moel pikalt saata.
„No nüüd aitab!“ Madeline tõmbas käsipiduri peale ja lülitas ohutuled sisse.
„Mida sa teed?“ küsis Chloe.
Madeline tegi turvavöö lahti ja lükkas autoukse pärani.
„Aga me peame tutvumishommikule minema!“ ütles Chloe paanitsedes. „Me jääme hiljaks! Oh häda!“
„Oh häda“ oli fraas lasteraamatust, mida nad olid Fredile ette lugenud, kui too väike oli. Nüüd kasutas seda väljendit kogu pere. Isegi Madeline’i vanematele oli see külge jäänud ja osale Madeline’i sõpradest. See oli väga nakatav ütlus.
„Pole hullu,“ ütles Madeline. „Lähen ainult korraks. Päästan noorte elu.“
Ta marssis oma uute tikk-kontsadega tüdruku auto juurde ja tagus aknale.
Aknaklaas vajus alla ning juht muutus tumedast siluetist valge naha, sätendava ninarõnga ja kehvasti peale kantud, tükkis ripsmetušiga päris nooreks neiuks.
Ta vaatas üles Madeline’i poole ühteaegu agressiivselt ja hirmunult. „Mis sul viga on?“ Ta hoidis mobiiltelefoni endiselt nagu muuseas vasakus käes.
„Pane telefon ära! Sa võid enda ja oma sõbrad ära tappa!“ Madeline kasutas täpselt sama hääletooni nagu Chloega, kui too eriti üleannetu oli. Ta pistis käe autosse, haaras telefoni ja viskas selle ammuli suuga tüdrukule kõrvalistmel. „Selge? Lihtsalt lõpeta ära!“
Ta kuulis nende naerupahvakuid, kui auto juurde tagasi kõndis. Tal oli ükskõik. Ta tundis end meeldivalt erksana. Tema auto taha jäi teine sõiduk seisma. Madeline tõstis vabandavalt käe ja kiirustas tagasi, enne kui foorituli roheliseks läheb.
Ta väänas pahkluu välja. Ühel hetkel tegi see seda, mida pahkluu tegema pidi, aga järgmisel tungis iiveldama ajavalt vale nurga alt välja. Ta räntsatas külili. Oh häda.
*
Peaaegu kindlasti sai kogu see lugu alguse just tol hetkel.
Pahkluu kohmakast välja väänamisest.
