Odessa kohutav katkuepideemia: inimesed sunniti kodudesse ja kaks korda päevas toodi igasse majja joogivett, leiba ja natuke liha

 (24)
Katkend raamatust "Minu Odessa"
Odessa kohutav katkuepideemia: inimesed sunniti kodudesse ja kaks korda päevas toodi igasse majja joogivett, leiba ja natuke liha
Foto: Hussan Amir/Unsplash

Katkend Loone Otsa raamatust "Minu Odessa".

KARANTIINISADAMAST JA MERESURMADEST

Ševtšenko park peidab endas üht päris hirmsat saladust.

See pole küll seotud piinatud poeedi, vaid hoopis surnud meremeestega. Nimelt rajasid venelased pärast Türgi kindluse Hadžibei vallutamist ja türklaste minema kihutamist 1794 pargi ette uue kindluse. Hiljem muutis linn selle karantiinisadamaks. Iga Odessasse saabunud laev pidi veetma teatud aja karantiinis, vältimaks nakkushaiguste jõudmist linna. Ettevaatusabinõudest hoolimata vaevles Odessa kogu 19. sajandi koolera, tüüfuse ja osa andmete järgi ka vana kurja musta katku küüsis. (Muide, üks koolerapuhang oli Odessas isegi veel aastal 1970.)

Kui Mustast Surmast rääkida, siis Napoléoni aastal 1812 puhkes Odessas kohutav katkuepideemia, uusaja üks suuremaid ja vist ka viimne suur puhang Euroopa aladel. Suri umbes 40 inimest päevas. Hertsog Richelieu töötas palehigis, et nakkus ei hukkaks kõiki vast rajatud linna asukaid. Inimesed sunniti väevõimul oma kodudesse, kust nad ei tohtinud väljuda. Kaks korda päevas tõid ametivõimud igasse majja joogivett, leiba ja natuke liha. Kui majas oli surnukeha, võeti see kaasa. Kui mõnes majas enam elavaid ei olnud, pandi see hertsogi käsul põlema.

Seotud lood:

Kõik laevad jäeti mõistagi karantiini. Et meremehed olid rahutu rahvas ja mõned laevatäied igatsenud kuiva maad lausa kuude kaupa, käskis Richelieu moodustada sadama ümber mitmerealise pidevas valmisolekus püssimeeste ahela. Iga tulnukas, kes proovis rivist läbi murda, lasti hoiatamata maha.

Richelieu kindlameelsus päästis Odessa. Katk märatses 66 päeva. Selle ajaga suri 2656 inimest Odessa 32 000 elanikust. Iga kaheteistkümnes. Leebemate meetmete korral nõudnuks tõbi kindlasti rohkem ohvreid. Rääkimata sellest, et kui meremehed saanuks linnas vabalt liikuda, nakatunuks ka nemad ja kandnuks nakkuse järgmistesse sadamatesse üle maailma.

Igatahes oli praeguse Ševtšenko pargi ees ja all karantiinikalmistu. Sinna maeti laevades surnud haiged, aga ka need, kelle Richelieu valvurid korra nimel tapsid.

Aastal 1875 väisas Odessat tsaar Aleksander II. Keiser andis armulikult loa luua karantiinialale park, istutas selle esimese puu ja oli nõus, et park saab tema nime.

Nõukogude ajal rikastus park staadioniga, pärast teist maailmasõda püstitati obelisk Odessa tundmatule madrusele, kes kaitses linna vapralt 1941. aasta suvelahingute ajal. Punasest graniidist obeliski ees põleb igavene tuli. See monument on kena oma aja laps.

Aga kohe kõrval on veel üks, palju sisendusjõulisem monument Odessa hukkunud meremeestele ja uppunud laevadele. Selle ilu ja omapära on kõige kõrgemat klassi. Ühelt poolt kõrge laevavöör. Laev nagu laev ikka. Teisalt on trümm lahti: mürsk või pomm on laeva lõhki rebinud, asjata sirutavad meeleheites inimesed käsi päästva õhu poole. Kõige tipus on väike rist. Kõigil, kel Estonia hukkumine meeles, tõuseb seda mälestusmärki nähes klomp kurku.

Ševtšenko pargis on teisigi monumente, suure Tarassi oma kõigepealt. Kummaline, et park sai tema nime alles nii hilja kui 1954, pärast Stalini surma. Kas kardeti liigset rahvusluse tõusu? Võimalik. Ukrainas on alati olnud neid, kes on väga kindlalt ja selgelt tahtnud käia omaenda Ukraina teed, Venemaast sõltumatut teed.

Veel on pargiservas kaartekogum ehk arkaad, märkimaks kohta, kus karmil keskajal toimetas kaupmeeste kogukond. Arkaadi kõrval on valgest liivakivist püssirohutorn, omal ajal oli siin ka kaupade tolli- ja kargopunkt. Nüüd jääb teisele poole Genua aja kultuuri keskus. Seal võib end keskaja kostüümi rõivastada, õppida käsitsema ambu ja teha muud rüütlivärki.

Mina aga nõjatun arkaadikaarele, mille ette on kasvanud noored puud. Meri on seetõttu pigem aimatav kui näha. Ent mina näen. Näen hirmsat päeva oktoobris 1941, kui Rumeenia ja Saksa ühendväed tõid Odessast karantiinisadamasse 19 000 arreteeritud juuti. Ükski neist ei pääsenud eluga, üheainsa päevaga hukkus siin rohkem kui Viljandi linna täis rahvast. Sellega holokaust Odessas ei piirdunud, aga ma ei taha sellest rohkem mõelda ega kirjutada. Ütlen ainult, et ei saa olla õigustust neile, kes liigitavad inimesi silmavärvi või ninakuju järgi ülikuteks, orjadeks ja nendeks, kes tuleb maa pealt hävitada.