Küll aga on võimalik saada selle kohta vihjeid inimestelt, kes on surmaga vastamisi seisnud.

Näiteks üks inimene, kes oli mõned minutid operatsioonilaual surnud, jagab oma kogemust, mis tundus täpselt nagu sirviksid hästi rahulikult raamatut. “Ma ärkasin üles kohas, mis nägi välja nagu kosmos, aga seal polnud mitte ühtegi tähte ega valgust,” räägib ta. “Ma lihtsalt hõljusin seal. Mul polnud ei soe ega külm, ma polnud näljane ega väsinud — lihtsalt olin seal rahulikult. Ma teadsin, et kuskil mu lähedal on valgus ja armastus, aga mul polnud mingit kiiret seda kohe otsima minna. Mäletan, et ma mõtlesin oma elu üle järele, aga see polnud nagu mingi kollaaž. Pigem oli see nagu raamatu sirvimine ning siin ja seal olid mõned eredamad kohad. Mis iganes see ka ei olnud, see muutis mu nägemust mõnest asjast. Ma kardan jätkuvalt surra, aga ma ei muretse enam, mis pärast seda juhtub.”

Teine inimene koges surma allergilise reaktsiooni tõttu, mis seiskas tema südame ja ta leidis end aknast aeda vaatamas. Ta ütles: “Mäletan, et miski imes mind hästi aeglaselt tagasi, täpselt nagu keegi tiriks mind vees ning pimedus tuli ja kadus. Ühel hetkel tuli see taas ja ma vaatasin aknast aeda. Seal polnud lilli, vaid tolm ja ebaühtlane muru. Seal oli mänguväljak, mille keskel oli karusell ja kaks last — poiss ja tüdruk — jooksid selle ümber. Seda on keeruline selgitada, aga mul tekkis tunne, et ma võin valida, kas ma tahan jääda elama või lahkuda, aga iga kord, kui üritasin tagasi tulla, olin ma kinni. Pidin mõtlema läbi kõik põhjused, miks ma tahan elada ja kui ütlesin oma alateadvusele, et ma ei taha oma ema üksi jätta, pääsesin tagasi oma kehasse. Mu süda oli selleks hetkeks seisnud kuus minutit.”

Kolmas inimene oli mitmeid kuid pidanud taluma kemoteraapiat, kui ta ninast hakkas verd jooksma ja tema seisund muutus ohtlikuks, mille tõttu ta sattus surmasuhu. Tema jaoks oli see täpselt nagu äratuskella edasi lükkamine. “Kõige hullem osa sellest oli täna tagasi vaadates just see, kui rahulik see kõik tundus,” meenutab ta. “Mul tekkis täpselt selline tunne nagu oleksin kell seitse hommikul äratuskella edasi lükanud.”

Lugeja, kas sina oled midagi sama ebamaist kogenud? Või mis sa arvad, mis sinuga pärast suremist juhtub?

Allikas: LadBible