Päev vanglas: viis naist pakiti autosse, igaüks eraldi puuri, mis omakorda riivistati

 (3)
Päev vanglas: viis naist pakiti autosse, igaüks eraldi puuri, mis omakorda riivistati
Pilt on illustreerivFoto: Panthermedia/Scanpix

Katkend Leila Eeritsa raamatust "Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse".

29. september 2015. Teisipäev

Lugesin rahulikult raamatut. Nii rahulikult, kui mul viimastel päevadel seda teha õnnestus. Järsku avanes uks ja valvur teatas, et paari tunni pärast viiakse mind üle Tallinna vanglasse.

Süda vajus saapasäärde, käed hakkasid värisema ja higistama. Südame rütmihäired, mis olid juba vahepeal hakanud kaduma, olid taas platsis ja veel ägedamalt kui enne. Nii palju tuldi vastu, et enne ärasõitu lubati duši all käia. Polnud teada, millal järgmisel korral ennast pesta õnnestub.

Enne arestimajast väljumist oli järjekordne läbiotsimine.

Viis naist pakiti autosse, igaüks eraldi puuri, mis omakorda riivistati. Puurid olid väikesed, nende vaheseinad tugevast pleksiklaasist, milles kuus pudelikorgisuurust õhuauku, ning uksed metallrestiga. Kahel naisel oli omavahel mingi kana kitkuda. Vanem, vene keeles vanduv naine lubas noore, umbes 20aastase tüdruku esimesel võimalusel maha lüüa. Õhk autos oli täis viha ja raevu. Kui poleks olnud neid kinniseid puure, siis oleks kindlasti läinud kähmluseks ja julmaks arveteklaarimiseks. Sain aru, milleks oli selline isoleeritus vajalik.

Mind paigutati kahe naisterahva vahele. Ees istus umbes minuvanune brünett elavate silmadega vilgas ja energiline naine. Ta vaatas selja taha ja mind märgates naeratas viivuks vaid silmadega. Hiljem sain teada, et ta nimi on Inna. Ülejäänud aja tegeles ta oma kambrikaaslase rahustamisega.

Seotud lood:

Jõudsime vanglasse. Sain uue, veel suurema šoki. See oli kohutav! Need vanad, ajast ja arust, laguneva krohviga külmad seinad ning rõske, vihkamist ja julmust täis õhk haarasid mind kohe endasse. Suure remonti vajava maja koridoris sattusin esimese asjana ninapidi kokku tavalises vanglariietuses vahialusega, kes jälgis mind suure huviga. Tundsin läheneva põrgu hingeõhku. Meid nelja suleti kohe esimesse vabasse vahekambrisse, mis pidi olema meie ajutine peatus. Noor tüdruk viidi ta enda ohutuse huvides kõrvalkambrisse.

Õudne nõukogudeaegse saunaruumi pilt tuli silme ette. Seina ääres olid pikad puidust pingid, mida vanasti võis kohata mõne väiksema alevi jaanituleplatsil. Ühel pingil seisid viis plastkaussi mingisuguse jubeda väljanägemisega vedela söögi ja viie plasttopsis piimaga. Piimas ujusid kärbsed ja mustad karvad. Seda nähes hakkas mul paha. Oleksin tahtnud oksendada, kuid hirm oli liiga suur.

Seinad, mis kunagi olid roheliseks värvitud, olid nüüd pooleldi värvi ja krohvita. Veel säilinud siledatel kohtadel leidus hulgaliselt lektüüri ja autogramme nendelt, kes olid samuti siin oma vahepeatust tegemas ning kes otsustasid oma sisemise põlemise ja raevu seintele jäädvustada. Kongi nurgas seisis sajandivanune kraanikauss ja niinimetatud tualettruumi etendasid augud põrandal.

Umbes kümme minutit hiljem avanes taas suure kolinaga raske rauduks ja järgemööda viidi meid vanglavarustust kätte saama. Laos võttis mind vastu teine vang. Sain madratsi, teki, padja, kaks lina, padjapüüri ja kaks käterätikut. Kõike seda üle andes tervitas mind see vang häbitu naeratuse saatel sõnadega „Tere tulemast põrgusse!“.

Ma polnud võimeline midagi vastama. Mingi tohutu tuimus võttis võimust, nagu kõik see ei toimuks üldse minuga. Nagu oleks kõik unenägu ja kohe ärkan oma voodis ja lähen kööki, kus Mark koos pojaga pannkooke küpsetab. Kahjuks ma ei ärganud ja see jube uni ei saanud otsa.

Tekid-padjad käes, oli järgmine käik läbiotsimistuppa. Kõigepealt läbisin suure metallidetektori — nagu lennujaamades. Peale seda tuli korraldus lahti riietuda. Täielikult. Seal ma siis seisin, alasti nagu peale sündi, mustal, rõvedal põrandal paljajalu. Naisvalvur kontrollis üle terve mu keha, kaasa arvatud kehaõõnsused, otsides keelatud esemeid. Samuti registreeriti tätoveeringute olemasolu. See oli väga alandav, kuid pidasin vastu.