"Pesuruumi uks avaneb ja Martin seisab ihualasti ukse lävel, silmis uhke kotkapilk ja nägu täis rahulolu. See on õudu tekitav vaatepilt."

 (1)
"Pesuruumi uks avaneb ja Martin seisab ihualasti ukse lävel, silmis uhke kotkapilk ja nägu täis rahulolu. See on õudu tekitav vaatepilt."
Foto: Unsplash

Katkend kirjastuse Petrone Print raamatust "Minu Küpros".

„Võtame tööle inglise keelt kõneleva personaalse assistendi. Kui oled energiast pakatav, abivalmis ja mitmekülgsete huvid ega, saada meile oma CV koos hiljutise fotoga. Palk motiveeriv.“

Loen seda kuulutust ikka ja jälle ning otsustan proovida. Kaotada pole ju midagi.

Paar päeva peale kandideerimist kutsutakse mind intervjuule, mis mulle üllatusena toimub ühes elurajoonis, kortermajas. Jätan Vladimirose turvalisuse mõttes alla trepikoja ette ootama, kuna usun, et parem karta, kui kahetseda.

Ukse avab nooruke vietnamlanna, kes kutsub mu lahkelt sisse diivanile istuma. Seal ootab mind ees umbes 80aastane prillidega šikilt riides vanahärra. Ta ulatab mulle tervituseks käe.

„Mina olen Martin. Palun kutsuge mind edaspidi doktor Martiniks. Ma palun vabandust, miss Käty, ma ei saa tõusta. Ma liigun väga kehvasti, jalad on läbi. Kasutan jalutuskepi ja oma armsa Rosy abi,“ vabandab mees ja vaatab naeratades oma asiaadist abilise poole.

„Räägi mulle, mis su huvid on ja millest sulle meeldib rääkida. Millest sa kõige rohkem tead?“ esitab doktor Martin mulle üllatava küsimuse.

„Mulle meeldib väga kunst, ma tean palju kunstiajaloost ning ka moodsast kunstist. Veel huvitab mind religioon. Olen piibliga väga hästi kursis.“

„Ohoo, huvitavad eelistused noore neiu kohta. See on hea. Need asjad pakuvad ka mulle huvi. Ma olen juba ammu pensionil, kuid mul on vaja abi oma väikese firma paberimajanduse korraldamisel. Kas sa arvutiga oled sina peal?“

Seotud lood:

„Jah, ikka olen. Teil on vaja sekretäri, kas ma sain õigesti aru?“

„Nojah, midagi sellist. Aga ma tahaksin, et sa töötaksid õhtul kella neljast kümneni, neli päeva nädalas. Kas sulle sobib selline graafik? Vabandage, pean korra ära käima,“ sõnab mister Martin äkitselt ja ajab end vaevaliselt diivani pealt püsti. Juba tõttab Rosy talle appi. See kõik tundub veidike kahtlane, seega kui neid silmapiiril pole, pildistan kiiresti seinal olevaid diplomeid ja saadan härra Martini ees- ja perekonnanime sõnumiga Vladimirosele. Pistan mobiili siis kiiresti oma käekotti tagasi. Ma ei tea, kas seda on vaja teha, aga ma igaks juhuks siiski teen. Olen vist liiga palju detektiivifilme vaadanud. Ka vett, mida mulle pakuti, ei julge ma juua.

Härra Martin tuleb lühikeste ettevaatlike sammudega tagasi elutuppa. „Nii. Kuhu me jäime. Aa, nii et palun mõtelge selle peale ja kui soovite, tulge homme kell 16 tööle. Palk on 1500 eurot puhtalt kätte,“ lausub härra. Palk on 24 töötunni eest nädalas muidugi isegi väga hea, kuigi hinges on siiski ka väike kripeldus, justkui poleks see väga hea mõte.

Arutame tol õhtul Vladimirosega pikalt, kas mul tasub töö vastu võtta, ning otsustame, et teeme proovi.
Olen järgmisel päeval viis minutit enne nelja kohal ja ütlen enne sisenemist kiire palve, et minuga midagi ei juhtuks.

Naeratav Rosy teeb taas ukse lahti ning toob mulle kohvi ja komme. „Tere, mu kullatükk! Istu, vaatame uudised ära,“ lausub doktor Martin. „Rosy, too siis õhtusöök lauale!“ hüüab ta valjult köögis askeldavale vietnamlannale. Rosy oskab taevalikult toitu valmistada. Me sööme õhtust ja ajame juttu. Doktor Martin räägib mulle oma poegadest ja abielust, ärist ja sellest, kui nõutud noormees ta omal ajal naiste seas oli.

„Mul tegelikult praegu pole firma asjades abi vaja. Kui asjad hakkavad liikuma, siis ma näitan sulle, mis mul seal arvutis on vaja teha. Senikaua aga vaatame uudiseid ja ajame juttu. Ja ma tahaks, et sa mulle pärast ajalehte ette loeks. Mulle nii meeldib su aktsent. Sobib sulle selline plaan?“ küsib ta kavalalt naeratades.

„No sobib ikka,“ nõustun veidi üllatunult.

„Kuule, lähme jalutama, nii ilus ilm on,“ pakub doktorihärra varsti välja ning me läheme.

„Kas ma võtan teie jalutuskepi ka?“ küsin, märgates, kuidas ta ilma selle abimeheta samme lifti poole seab.

„Milleks mulle see, mul oled ju sina,“ hüüab ta rõõmsalt.

Kõnnime väga aeglasel sammul mööda mereäärt ning Martin, kes on minust kaks pead lühem, hoiab mu käe alt kramplikult kinni ja toetub mu küljele, mind justkui tugevalt emmates.

„Mul on homme õhtul kell viis kesklinnas arstiaeg. Sa tuled kaasa. Mu autojuht viib meid kohale,“ teadustab ta edasi.

„Hea küll, pole probleemi." Kuid ükskõik, kui väga ma ka ei proovi, ei leevenda miski seda ebameeldivustunnet, mille tekitab tema nõjatumine vastu mu paremat külge.

Nii mööduvad päevad, nädalad ja terve esimene kuu – vaatame koos televiisorist maailma uudiseid, jalutame mööda naabruskonna tänavaid, sööme koos õhtust, kuulan tema nooruspõlve memuaare ja ma räägin talle oma lemmikkunstivooludest ja piiblist, kuigi see viimane ei paku talle teps mitte huvi. Mulle tundub, et töötan pigem geiša kui sekretärina, ning see tunne ei meeldi mulle. Absoluutselt ei meeldi. Jah, mul on doktor Martinist kahju, et ta on vana ja väeti ning siin niimoodi üksi elab. Samuti mõistan, et tal on igav, kuid minu arvates on ta ise oma elu nii elanud.

...Istun Martini elutoa diivanil ja tunnen iga oma keharakuga, et ei taha enam selle rikka vanahärra meelelahutajana töötada. Täna oli palgapäev, mul on raha taskus ning mu peas kerkib plaan öelda sel õhtul doktor Martinile viisakalt, et ma tahan töölt lahkuda, midagi muud otsida. Vaatan valgel nahkdiivanil üksinda hiigelsuurelt ekraanilt uudiseid ja ootan, millal Rosy tema vannitamisega valmis saab. Pesuruumi uks avaneb ja Martin seisab ihualasti ukse lävel, silmis uhke kotkapilk ja nägu täis rahulolu. See on õudu tekitav vaatepilt. Keeran ruttu pea kõrvale ja üritan rahulikuks jääda. „Palun pange riidesse, mul on teile midagi tähtsat öelda,“ ütlen väriseva häälega enda ette maha vaadates.
„Ei pane. Mulle meeldib niimoodi peale vannis käimist olla. Alasti. Vaba,“ lausub ta nagu muuseas ja läheb kööki teed jooma.

Tõusen püsti, avan korteriukse, jooksen hingeldades elu eest trepist alla, hüppan esimese bussi peale ja sõidan koju.