Ilmselt ta hilineb.

Olen kokkulepitud ajal Nõmme sõõrikukohvikus, aga Lennat ei paista. Mis siis ikka, tüürin oma kandikuga einesaali.

Ja nüüd märkan – aknaaluses lauas ta istub, seljas lai kodune kampsun, ees ümmargused prillid nagu maailmakuulsal võluripoisil Harryl, laual juba tühjakssöödud taldrik ning kuldsete kaantega kapsaksloetud raamat. Hoopis mina olin viimane.

Lehvitan ja üle tema näo valgub rõõmus naeratus, kuigi me teineteist ei tunne.

“Tere, mina olen Lenna!”

Väikese käe pigistus on tugev. Nägu klaar, ainsagi meigiraasuta. Ta on 32 ja kahe lapse ema, aga võiks filmis vabalt mängida koolilõpetajat.

Sa tead ka, mis lugusid sinust viimasel ajal kirjutatakse?

Vastuseks kõlab kume ja nakkav naer.

“Ma ei loe neid internetti pandud lugusid. Mis seal siis on?”

Maarjamaa vallaliste kaunitaride edetabel, Tanel Padari võimalike pruutide esikolmik, Eesti kuulsad kokku-lahku paarid, “Lenna Kuurmaa ja Juss Haasma on teineteist leidnud?”…