Harryle ja Williamile ei antudki võimalust oma ema täiel määral leinata. Nende kohuseks on teenida monarhiat kui institutsiooni ja pidada alamate pärast vastu. Selle loogika järgi tähendab see, et kui kuningliku perekonna liikmeid nähakse nutmas, võib juhtuda, et ka inimesed kaotavad kuulsa Briti tahte „jääda rahulikuks ja edasi minna“. Nagu Harry ütles siis, kui tema ema surmast oli möödunud kümme aastat ja kõikjal meedias olid ta pildid, et temal polnud mingit võimalust sellest tervislikult edasi minna. Ja kuna ta isa keskendus Camillale ning palkas vanemlikke kohustusi täitma kaitsemeeskonna töötajad, polnud mingi ime, et 12-aastane poiss kaotas pinna jalge alt. Harry pidi oma mure alla suruma ja tema metsikud teod, ala­ealisena alkoholi ning uimastite tarbimine ja paparatsode löömine, kes kehastasid ta ema „mõrvareid“ ... Kuigi toona polnud Harry sellest teadlik, olid kõik need ennasthävitavad teod tegelikult tema viis tulla toime igapäevase valuga.

Oktoobris 2017 asusid Harry ja William koostööle mittetulundusühinguga Heads Together, mille eesmärgiks on aidata vabaneda vaimse tervise probleemidega seotud stigmadest. Aprillis oli Harry rääkinud The Telegraphile, et kahekümne kaheksa aastasena otsustas ta rääkida vaimse tervise nõustajaga. Peale ema surma oli ta „kõik oma emotsioonid alla surunud“ ja püüdis pea kakskümmend põrgulikku aastat „vältida tema surmale mõtlemist“, millele järgnes „kaks aastat kaost“.

Eelmise aasta aprillis oli Harry andnud üsna otsekohese intervjuu Bryony Gordoni podcast’ile „Hull maailm“. Kuigi Harry tunnistas, et ta oli alguses pisut närvis, rääkis ta avameelselt ligi pool tundi oma tumedast eluperioodist, lootuses, et kuna tema sai pärast professionaalset nõustamist nii emotsionaalselt kui ka psühholoogiliselt tervemaks, aitab see eemaldada vaimse tervise probleemidelt stigmasid ning inspireerib ka teisi abi otsima. Ta rääkis ka sellest, et hakkas isegi poksimisega tegelema, et agressiivsust endast elutervemal moel vabastada. „Ja see tõesti päästis mu, sest ma sain lüüa kedagi, kes samuti kandis kindaid.“

Ema kaotus mõjutas sügavalt Harry isiklikku ja tööalast elu. Pidev avaliku tähelepanu all olemine viis ta sageli närvivapustuse äärele, „kui su elus on palju muret ja iga nurga alt rünnatakse sind valede ning vääriti mõistmisega.“ Avalikud kohustused tekitasid temas aastaid „võitle või põgene“ reaktsiooni. Ta peitis pea liiva alla, et vältida emale mõtlemist. „Sest ma mõtlesin, et kuidas see saaks aidata. See muudab mind ainult veel kurvemaks. Ja see ei too teda tagasi.“

Harry tunnistas, et William ja ka teised lähedased, nende seas Meghan (kelle nime ta tookord intervjuus ei paljastanud), ütlesid talle: „Kuule, sa pead sellega tõesti tegelema. Pole normaalne mõelda, et see pole sind grammigi mõjutanud.“

Harry jaoks oli see avastus ja tohutu kergendus, kui ta sai lõpuks ausalt oma tunnetest rääkida. Peale teraapiasessioone oli ta valmis panustama „verd, higi ja pisaraid“ ka teiste aitamiseks. Noor vihane mees oli õppinud oma ema leinama viisil, mis enam teda ennast ei hävitanud.

Koostöös Heads Togetheriga oli Harry eesmärgiks julgustada inimesi rääkima, nii et igaüks, olgu ta naine või mees, võiks istuda sõbraga kohvitassi taha maha ja tunnistada: „Mul oli täna pagana kehv päev, kas ma võiksin sulle sellest rääkida?“ Sest pärast rääkimist saavad nad püsti tõusta ja palju rõõmsamana ära minna.

Kuigi Harry rõhutab, et tema vaimne tervis kannatas eelkõige läbi töötamata leina tõttu ja mitte posttraumaatilisest stressihäirest peale Afganistanist naasmist, osales ta ka sõjaväelastele mõeldud taastusravis. Kuulates, kuidas haavata saanud sõjaväelased rääkisid oma psühholoogilistest ja emotsionaalsetest traumadest, mõistis ta veelgi enam, kui oluline on end avada.

„Tean, et oma probleemidest rääkimine on väga vajalik ja et nende vaka all hoidmine teeb need ainult hullemaks. Mitte ainult sulle endale, vaid ka kõigile, kes sind ümbritsevad, sest sinust saab probleem. Mina olin suurema osa kahekümnendatest eluaastatest teiste jaoks probleem ja ma ei osanud sellega kuidagi ise toime tulla.“

Kui Harry hakkas teraapias käima, avastas ta, et „rääkima hakates saad aru, et kuulud päris suurde klubisse. Tahan julgustada inimesi seda tegema, sest teid üllatab esiteks see, kui palju toetust te saate, ja teiseks, kui paljudel inimestel on vaja, et te sellest räägiksite.“

Pais oli lõpuks murtud. Harry rääkis ka Newsweekile oma teekonnast parema vaimse tervise poole. „Minu otsingud algasid siis, kui olin kahekümnendate keskel. Tahtsin parandada need vead, mida olin teinud ... ma ei tahtnud selles olukorras olla, aga lõpuks tirisin pea liiva alt välja, võtsin teiste nõu kuulda ja otsustasin kasutada seda kogemust teiste aitamiseks ...“

Tekst pärineb Leslie Carolli raamatust "Ameerika printsess".