Puhtus: Pip ei teadnud, kuidas olla sõbralik omavanuste poiste vastu, kes temast huvitusid


Puhtus: Pip ei teadnud, kuidas olla sõbralik omavanuste poiste vastu, kes temast huvitusid
Foto on illustreerivUnsplash.com

USA ühe silmapaistvama nüüdiskirjaniku Jonathan Franzeni romaan „Puhtus” on lugu nooruslikust idealismist, äärmisest truudusest ja mõrvast. Autor on välja mõelnud ilmekate ja omapäraste tegelaste maailma ning järgib nende põimuvaid radu läbi maastike, mis on niisama tänapäevased nagu kõikjalviibiv internet ja niisama iidsed nagu sugupoolte sõda.

Pip ei teadnud, kuidas olla sõbralik omavanuste poiste vastu, kes temast huvitusid. Osaliselt oli põhjus selles, et ainus inimene maailmas, keda ta usaldas, oli tema ema. Keskkooli- ja kolledžiaegsetest kogemustest oli ta juba õppinud, et mida kenam poiss oli, seda valusam oli mõlemale, kui noormees avastas, et Pipi tundemaailmas valitseb palju suurem segadus, kui tema kenadus oli lasknud arvata. Ta polnud aga veel õppinud seda, kuidas mitte tahta, et keegi tema vastu kena oleks. Mittekenad poisid olid erilised meistrid seda tajuma ja ära kasutama. Niisiis ei saanud usaldada ei keni ega mittekeni poisse, ja pealegi ei osanud Pip eriti hästi nende vahel vahet teha enne, kui nendega voodisse läks.

„Vahest võiksime mõni teine kord kohvi juua,” ütles ta poisile. „Mõnel argipäevahommikul.”

„Muidugi,” vastas too kõhklemisi.

„Sest nüüd, kus me oleme teineteisega rääkinud, ei pea me kogu aeg teineteise poole vaatama. Me võime lihtsalt kumbki oma lehte lugeda nagu su vanemad.”

„Minu nimi on muide Jason.”

Seotud lood:

„Mina olen Pip. Ja nüüd, kus me teame teineteise nime, ei pea me kohe üldse teineteise poole vaatama. Mina võin mõelda: ah, see on kõigest Jason, ja sina võid mõelda: ah, see on kõigest Pip.”

Poiss naeris. Selgus, et tal oli Stanfordist matemaatikakraad ja ta elas matemaatiku unistuste elu, töötas fondis, mis edendas Ameerika arvutusoskust, ja püüdis kirjutada õpikut, mis pidi ‒ tema lootmisi ‒ statistika õpetamise põhjalikult ümber kujundama. Pärast kahte kohtingut hakkas poiss Pipile nii palju meeldima, et ta pidas paremaks tollega magada, enne kui emb-kumb neist haiget saab. Kui Pip liiga kaua ootab, saab Jason teada, et tüdruku elus valitseb võlgade ja kohustuste segadik, ja põgeneb tulistvalu. Või siis peab Pip talle rääkima, et tema sügavamad tunded kuuluvad vanemale mehele, kes mitte ainult et ei uskunud rahasse — Ameerika valuutasse, selle pelka omamisse –, vaid kellel on ka naine.

Niisiis, et mitte täiesti tõrjuv näida, rääkis ta Jasonile vabatahtlikust „tööst”, mida ta teeb tuumadesarmeerimise alal, valdkonnas, millest noormees näis teadvat nii palju rohkem kui tema — ehkki see oli tema, mitte noormehe „töö” –, et Pip muutus veidi vaenulikuks. Õnneks oli Jason väga jutukas, vaimustus Philip K. Dickist, filmist „Halvale teele”, merisaarmastest ja puumadest, igapäevaelus rakendatavast matemaatikast ja iseäranis oma statistikaõppe geomeetrilisest meetodist, mida ta selgitas nii hästi, et Pip sai sellest peaaegu aru. Kui ta noormehega kolmandat korda kokku sai, nuudlisööklas, kus ta oli sunnitud teesklema, et tal pole kõht tühi, sest tema viimane Renewable Solutionsi palk polnud veel laekunud, leidis Pip, et ta on ristteel: kas riskida sõprusega või taanduda juhuseksi turvalisusse.

Restorani ees, kerges udus, Telegraph Avenue pühapäevaõhtuses vaikuses ahvatles Pip Jasonit ja too vastas innukalt. Pip tajus oma kõhu korinat, kui ta selle vastu poisi kõhtu surus; ta lootis, et Jason seda ei kuule.

„Kas lähme sinu poole?” sosistas ta poisile kõrva.

Jason ütles ei, kahjuks on tal õde külas.

Sõna „õde” peale tõmbus Pipi süda vaenulikult kokku. Kuna tal endal õdesid-vendi ei olnud, pani ta paratamatult pahaks teiste inimeste õdede-vendade nõudmisi ja võimalikku toetusvalmidust, nende tuumperelikku normaalsust, läheduseküllust, millesse nad olid sündinud.

„Me võime minu poole minna,” ütles ta veidi tõredalt. Ja Jasoniga käsikäes mööda Telegraph Avenued sammudes ning lastes võimust võtta vimmal Jasoni õe vastu, kes tõrjus ta välja venna magamistoast (ja lisaks sellele südamest, ehkki ta endale seal eriti kohta ei tahtnudki), oli Pip olukorra peale nii vihane, et nad jõudsid tema maja juurde, enne kui talle meenus, et nad ei saa sinna minna.

„Oi,” ütles ta. „Oi. Kas sa võiksid natuke aega väljas oodata, kuni ma ühe asja korda ajan.”

„Mm, muidugi,” vastas Jason.

Pip suudles teda tänulikult ning nad kallistasid ja hõõrutasid lävel kümme minutit; Pip süüvis naudingusse, mida pakkusid puhta ja väga asjatundliku noormehe puudutused, kuni selgelt kuuldav kõhukorin ta sellest seisundist välja tõi.

„Üks hetk, nõus?” küsis ta.

„Kas sul on kõht tühi?”

„Ei! Või tegelikult, võib-olla natuke on ka. Restoranis veel ei olnud.”

Pip pistis võtme lukuauku ja astus sisse. Elutoas vaatasid tema skisofreenikust majakaaslane Dreyfuss ja puudega majakaaslane Ramón prügikastist leitud televiisorist võrkpallimatši; kolmas majakaaslane Stephen, see, kellesse Pip oli enam-vähem armunud, oli digiboksi hankinud tänaval vahetuskaupa tehes. Dreyfussi keha, mis oli paisunud ravimite tõttu, mida mees oli seni kuulekalt võtnud, täitis prügikastist leitud madala tugitooli.

„Pip, Pip,” hõikas Ramón, „Pip, mida sa nüüd teed, sa ütlesid, et sa saad mulle sõnasi õpata, kas tahad mind praegu õpata?”

Pip pani sõrme huultele ja Ramón lõi käed suule.

„Õigus,” ütles Dreyfuss vaikselt. „Keegi ei tohi teada, et ta on siin. Ja miks see nii on? Kas äkki sellepärast, et saksa spioonid on köögis? Ma kasutan sõna „spioonid” muidugi vabalt, ehkki vahest mitte päris kohatult, arvestades tõsiasja, et Oaklandi Tuuma­­­­­­­desarmeerimise Uurimisgrupis on oma kolmkümmend viis liiget, kelle seas Pip ja Stephen pole kaugeltki kõige tähtsamad, ja ometi on maja, mille need sakslased välja valisid, et seda nüüd juba peaaegu nädal aega oma liigagi tüüpilise saksa tõsiduse ja uudishimuga austada, meie oma. Kummaline tõsiasi, mille üle tasuks järele mõelda.”