Lendasin nüüd, 20 aastat hiljem Tongale üle Bangkoki ja otsustasin paar päeva Taimaal peatuda, teha tiir Ko Sameti saarel.

Mind kutsuti Eesti vabariigi Bangkoki aukonsuli vastuvõtule, kus esines Austraaliast pärit eesti viiuldaja Justin Paul Rumm, kelle elukaaslane on tailanna. Justin ei ole üldsegi selline stereotüüpne vananev valge mees, kes tuleb Kagu-Aasiasse elulõpu armukest pidama. Aga ometi ei saanud ma aru, miks neid valgeid vanamehi siin nii palju on. Otsustasin asja suisa antropoloogiliselt uurida. Mis kultuurid ja mis keemiad siin kohtuvad ja segunevad? Polnud keeruline leida tuttavaid, kes tunnevad segapaare. Juba järgmisel päeval istusime Malivalayaga, kelle nimi tähendab ronivat jasmiini ja kes palus end lihtsuse mõttes Maliks kutsuda, Sukhumviti ühe kõrvaltänava Briti pubis Fillet.

Malivalaya oli juba paar aastat üsna regulaarses suhtes valge mehega, Filleti omaniku Barry sõbra Tediga, kes veetis Tais kuus kuni kaheksa kuud aastas.

„Sina ja Ted ei ole vist abielus,“ alustasin ettevaatlikult.

Mali oli otsekohesem ja naeris: „Armukeste pidamine on Tais nagu pooleldi legaalne asi, me ei põe selle pärast. Ma tean, et tal on oma kodumaal naine.“

„Aga sa oled olukorraga rahul?“ julgesin nüüd otse ja selgelt küsida.

„Meie suhe on ühelt poolt päris kirglik, teiselt poolt üsna pragmaatiline. Tais kestab ränk patriarhaat ja peaaegu iga haritud lääne mees austab naisi rohkem kui kohalik jorss. Austab ka ses mõttes, et tagab oma siinsele naisele ja naise perele normaalse materiaalse äraelamise.“

„Aga armastus?“

„Me oleme praktilised inimesed, me tahame head elu ja mees on selleks hea vahend. Veel parem vahend selleks on valge mees ning kõige parem vahend selleks on rikas valge mees.“

„Nii, naistel on siis põhjus olemas, aga miks need mehed siia tulevad?“

„Kindlasti sajal põhjusel, aga enamasti taandub kõik ühele. Kõik me oleme kuskilt otsast katki. Mehed veel rohkem kui naised. Kui naisel on laps, on see suur õnnistus, siis on neil peaaegu kõik olemas. Meestel on alati midagi puudu. Ja meestel on keerukam seda puudujääki kompenseerida — kes peab kaugel maal armukest, kes joob kodumaal. Mõlemad omamoodi põgenemised. Siia tulevad tihti mehed, kel on tegelikult madal enesehinnang, suhtlemisraskused. Siin tunnevad nad end alguses jube mõnusalt, aga kui äkki aru saavad, millist rolli mängib suhetes nende rahakott, siis mõned ehmatavad ja kaovad. Adekvaatsema enesehinnanguga mehed saavad üle.“

Ma olin enam-vähem saanud selle, mida tahtsin. Tänasin, kutsusin ettekandja, palusin arve ja tahtsin me mõlema eest tasuda. Malivalaya peatas mind, kuratlik muie suul: „Ma tahan oma osa ise maksta. Mina saan oma väljaminekutega ise hakkama. Mu sissetulek on Ted. Küll ta vaene mees nutaks, kui kokku arvutaks, kui palju tal üks vahekord minuga maksma läheb, oi, kuidas nutaks.“ Tüdruk naeris üht kõlavaimat naeru, mida ma eales kuulnud olen.

Järgmisel päeval lendasin Ko Sametile. Ilus liivarand, ilusad välismaalased omavahel, vananevad välismaa mehed ilusate kohalike tüdrukutega. Ma jalutasin natuke ringi ja istusin baari, mis mulle päris juhuslikult tee peale jäi, ja libistasin vaikselt õlut. Kuigi baaris oli ruumi, istus mõne minuti pärast mu lauda üks turd eurooplasest mees.

„Vaba koht, jah?“

Noogutasin. „Jaa, olen täitsa üksi.“

„Noo, seda muret ei ole siin kauaks,“ naeris laudaistunu. „Mu tailannast tüdruksõber läks praegu sõbrannadega šoppama, kui tahad, võib ta sulle tutvustada kohalikku koloriiti,“ jätkas mees ülevoolava lõbususega.

Olin rõõmus, et magavale kassile on hiir suhu jooksnud. Aga ma ei pidanud silmas mitte selle mehe pakutavaid tüdrukuid, vaid teda ennast — värsket materjali harrastusantropoloogile.

Rohkem infot raamatu kohta leiad SIIT!