„Ei! Ei! Ei!”

Algul sulandus see kisa mu unenäkku. Olin oma tulevi­ku­-ulmades taas tukkuma jäänud, ajakiri hüples murul kergetes tuulepahvakates vaevaliselt poole meetri kaupa minust eemale nagu ühe jalaga tuvi, kes pageb paksu kassi eest. Kiskusin silmad jõuga lahti – laudki olid mesisest õhust kleepuvad. Naeratasin omaette. Mul oli ikka veel hea olla.

Karjed kostsid jälle. See ei olnudki uni.

Mu esmane instinkt käskis karje endalt maha raputada – see võigas hääl tundus nii vale, ei kuulunud siinsesse ümbrus­konda. Haarasingi ajakirja järele, valasin veel jääteed ja püüdsin oma unelusse tagasi liuelda. Midagi pole juhtunud. Midagi pole juhtunud. Midagi pole juhtunud. Kordasin seda endamisi. Igaüks meist püüab enesepettuses, oma suletud laugude taga viibida nii kaua, kuni vähegi suudab. Nõnda me kaitseme ennast – nagu oleks saatus meie vastu kuidagi leebem, kui ta saabub mõni minut hiljem.

„Eiii! Eiii!”

See ei olnud enam inimese hääl. Maaniline eitus moondus huilgeks, millest ei olnud enam võimalik sõnu eristada.

Ma ei osanud midagi teha. Olin tardunud, lihtsalt istusin, rulli keeratud ajakiri pihku surutud. Sain aru, et midagi halba on juhtunud siinsamas, otse mu nina all. Ma ei osanud selle järsu muutusega midagi peale hakata. Õhk ei olnud sugugi teistsugune, see oli endiselt soe, vaigune ja mahe.
Kui olin ajakirja uuesti korralikult kokku voltinud, kuulsin sireene. Tuli kiirabi. Tuli politsei. Keegi viidi kanderaamil ära – valge lina all. Vahtisin toimuvat nagu nõiutult, kõik näis kulgevat aegluubis ja justkui teises reaalsuses. See oli film. Pidi olema film.

„Mu laps on surnud! Keegi neist rajakatest tappis mu lapse ära!” kuulsin Britat kisendamas, kui ta suutis oma huilged ja lalinad jälle arusaadavateks sõnadeks muuta. „Ta võib veel siin olla – minu majas. Miks te midagi ei tee? Te peate kohe midagi tegema!”

Ta sööstis väravast välja ja üle tee, otse minu poole, käed laiali, kuigi ta ei näinudki mind. Ta komistas ja lendas oma helekollases suvekleidis mu pügamata murule kõhuli. Kleit oli teistsugune kui see, mida ta oli hommikul kandnud. Ta oligi garderoobis riideid valinud, võib-olla just samal ajal, kui olin teda seda tegemas ette kujutanud. Seal ta lebas ja häälitses, kuni üks parameedik ta üles kangutas ja tänavale kiirabiauto juurde talutas. Brita ei saagi teada, kas see kleit on Gertrudi omast kallim ja maitsekam või mitte, mõtlesin. See tundus täiesti asjakohane mõte.

Ma ei liigutanud end kogu selle aja jooksul, nagu kartnuks ma, et siis juhtub ehk veel midagi. Alles hilja õhtul, kui Brita maja ümber kõik vaikseks jäi ning mul jahe hakkas, tõusin ja läksin tuppa. Lootsin, et kuulsin Brita karjeid hoopis unes – palavusega on see ju võimalik? Järgmisel hommikul tundus, et olingi und näinud, kuni märkasin aknast nutetud silmadega Britat, kes seisis keset tänavat ja ainiti enda ette vahtis, nagu ootaks ta kedagi. Ta oli esimest korda elus salkus ja sättimata, öösärgis, mille peale oli tõmmatud Arturi dressipluus. Avasin akna, et teda hüüda, aga Brita ei pannud mind tähele. See pilt kordus kaks või kolm hommikut järjest, kuni ta järsku oma transist välja tuli ja üles lööduna mu ukse taga seisis, värsked lokid peas ja punetavate silmade ripsmed täiuslikult süsimusta tušikihi all.

„Ma tulin sind matustele kutsuma,” ütles ta, mulle ümbrikku ulatades. „See on kutse. Mõtlesin, et Kätlini mälestuseks peaks olema paberist kutsed.”

Läksin talle appi, aitasin tal ümbrikele aadresse kirjutada. Brita oli toimekas nagu ikka, lein ei paistnud enam välja. Ta oli selle ära peitnud. Ta kirjeldas, mis oli tol pärast­lõunal juhtunud. Ta olevat end ülakorrusel valmis sättinud, et Gertrudi peole minna. Olevat kahe kleidi vahel kõhelnud. See kollane olnud uus, aga tundunud liiga suur. Ta proovinud vahepeal ühte sinist, see jälle olnud kuuma ilma jaoks liiga paks. Oma tühisuse mullis liikunud ta akna juurde, et kaaluda, mis ilm võiks õhtupoole teha – äkki on kusagil näha pilvi, mis õigustaksid sinist kleiti?

„Ma mõtlesin parajasti kleidi peale, kujutad ette?! Mõtlesin kleidi peale, kui teda seal nägin.” Tema hääl tundus teeseldud. See stseen tundus nagu mingi seebiooperi jaoks lavastatud etendus.
Ta olevat otsustanud, et ei vaheta kleiti. Olgu see kollane pealegi veidi suur. Vähemalt oli see tuliuus, Gertrud ei olnud seda veel näinud. Alles siis, kui ta oli kleidi asjus valiku langetanud, vaatas ta alla. Ja nägi Kätlinit.

„Ma ei saanud alguses aru. Ta lebas seal. Mõtlesingi, et ta lihtsalt lebab seal,” ohkas Brita ja pööritas silmi nagu halb Ladina-Ameerika näitlejanna. Tunded ei sobinud talle, isegi mitte lein.
Tal olevat aega võtnud, kuni talle kohale jõudis, et Kätlin ei liiguta end üldse. Ja et on väga imelik, et keegi seal heki ääres nõndamoodi lebab. Kui politsei teda küsitles, olevat ta rääkinud sama juttu, mis praegu minule – olevat alustanud kleitidest. „Kujutad sa ette – jajah, kleitidest!”

Politseinik vahtinud teda nagu idiooti. Ta ei mäletavat midagi, ei olevat suutnud öelda, kas Kätlin oli üksinda või nägi ta veel kedagi. Brita hakkas väsima, ta oli oma rollist väljunud ja rääkis nii neutraalselt, nagu jutustaks ta mulle filmi ümber.

„Nad ütlevad nagunii jälle, et ta oli narkomaan. Nad ei jäta kunagi juhust kasutamata, et edukatele inimestele varju heita,” sarjas ta seejärel ajakirjanikke, kes olevat juba varahommikul nende aia taga luusinud. Fotograafid olevat keelust hoolimata pilte teinud – sirutanud oma kaameraid üle aia, kui nad hoovist välja aeti. Kätlini surmast ilmuski järjest mitu artiklit, üks melodramaatilisem kui teine. Kätlinit tituleeriti pealkirjades rikaste linnajao printsessiks. Keegi peoline kirjeldas tema valget kleiti, ehkki Brita kinnitusel oli kleit kahkjasroheline.

„Ühtegi detaili ei saanud nad õigeks. Ma ju räägin, et neil ei ole tõest sooja ega külma. Nad ei tahagi teada, mis tegelikult juhtus. See rikuks neil kogu selle muinasjutu ära. Miks ma pean terve elu taluma teiste viha selle eest, et mul on elus hästi läinud?”

Brita vaatas mulle otsa, nagu võiksingi mina talle seda seletada.

Me saime kutsed valmis, neid võis olla mitusada, kõik paksul valgel paberil, millesse olid pressitud leinaraam ja kuldsed lilled. Brita oli rahul ja patsutas oma hoolitsetud kätega virna sirgeks. Pakkusin, et viin need tema eest postkontorisse, aga Brita ei olnud nõus. Mulle jäi mulje, et talle valmistas juba ette uhkust kujutluspilt, kuidas ta postimaja ees autost väljub ja kõigi vahtijate silme all paraaduksest sisse marsib, pea püsti ja silmad kuivad. „Kuidas ta suudab? Kuidas ta küll end vaos hoiab?” kuulis ta juba ette sosinal üksteisele kõrva poetatud küsimusi. Brital oli vaja, et teda isegi leinas imetletaks.

Brita otsustas, et ei lahku Marduse tänavalt. Ta pidas seda alistumiseks. „Kõik ootavad seda, eks ole? Kõik ootavad, et ma minema läheksin. Seda tahavad nad nende kuulu­juttudega saavutada. Noh, oodaku. Seda nad võivad ootama jäädagi.”

Kätlini surm moondus tema peas kadeda pööbli organiseeritud kättemaksuks või provokatsiooniks, millele ei tohtinud mingil juhul järele anda.

„Majad on nagunii ainult tühjad karbid,” põhjendas ta. „Kodu hing tuleb inimestelt, mitte seintelt. Hing tuleb sinuga igale poole kaasa. Eks ole, Elisabeth? Meil ei ole mõtet kuhugi põgeneda.”

Elu loksus normaalsusse tagasi hämmastavalt kähku. Pikapeale vaibusid isegi kuulujutud rikaste inimeste ära­hellitatud printsessi üledoosist ja see pakkus Britale kergendust. Ta vabanes krambist, hakkas jälle sõbrannade aiapidudel ja sünnipäevadel käima. Artur hakkas hilisõhtuti jälle oma salavisiite tegema, kuigi seekord mitte minu juurde. Nägin oma öistel töötundidel aknast teda väljumas, kuhugi sõitmas ja vastu hommikut naasmas.

Kõik oli jälle paika loksunud. Kõik ununeb nii kiiresti.

Keegi ei mäleta enam, et kakskümmend aastat tagasi läks siinsamas Marduse tänaval kaduma üks naine. Ta lahkus oma perekonna juurest üleöö, jättes maha abikaasa ja kaks tütart. Pärast seda lagunes kogu perekond koost. Isa, kunagi väärikas advokaat, hakkas jooma. Eks napsitada meeldinud talle ennegi, aga enam ei näinud ta mõtet end tagasi hoida. Tema tütred kasvasid omapäi ja elasid oma vastuseta jäänud küsimuste ängi teineteise peal välja. Üks neist lahkus varsti kodust, keegi sugulane viis ta enda juurde. Teine tütar jäi koju. Tema püsis oma isa kõrval lõpuni ja jäigi sellesse majja elama. Ta ei põgenenud.