Tõerääkimine kaob tänapäeva maailmas poliitkorrektsuse varju. Nii taandataksegi lääne meedias neegrid afro-ameeriklasteks, nahavärvi ei tohi mainida, laia naeratusega kiidetakse Etioopia külalislahkust ja kiiret arengut. Kuigi tegemist on inimõigusi piirava diktatuuririigiga, kes juba lennujaama sisenedes oma ebaviisakust näitab. Sellist avalikku ja lubatud diskrimineerimist valgete vastu, nagu ma Etioopias näen, ei ole ma ühegi aafriklase suhtes tänapäeval Euroopas täheldanud. Valgete jaoks on hinnad Etioopias ametlikult poole kõrgemad, seda kutsutakse farandži-price’iks (Valgete hind (amhari ja inglise segakeeles). Farandži hinnad on etiooplaste meelest õigustatud, sest valged sõidavad suurtes autodes ja neil raha on. Etiooplased ei ole kunagi meiesugust vaest rahatut ida-eurooplast näinudki. Addises asuvad rahvusvahelised organisatsioonid maksavad kõik oma inimestele seitsmekordset Eesti palka ja vaene etiooplane ei teagi, et Eesti mediaanpalk
on 600 eurot, mitte 6000. Kui kohalik sõidab taksoga minu kodu juurest mu kontorini 40 birriga, siis mina sõidan 200-ga. Kui valge inimene tänaval kõnnib, arvavad mõned kohalikud, et valgelt peab kindlasti alati raha küsima. Meie silla peal istub tihti üks kerjusema paariaastase tüdrukuga. Nii kui ma üle silla kodu poole jalutan, näitab ema minu peale näpuga ja väike tüdruk jookseb, käsi õieli: mani-mani.
Mu Lääne-Euroopa kolleegid suhtuvad sellesse mõistvalt — nad on ju nii vaesed, tööd ei ole, kerjavad. Minu jaoks on see solvav, et valge käest tuleb välja pressida nii palju kui annab. Leian 2014. aasta alguses mööblipoest diivanit tellides ühe avameelselt kriitilise soome-hiinlase. „Nad on täiesti tänamatud ja nad ei taha tööd teha,“ ütleb Sini, „sa võid pakkuda neile ületunde ja lisaraha, nad keelduvad. Nad arvavad, et kõik tuleb Jumalalt. Kui sa ulatad neile palga, tõstavad nad käed taeva poole ja tänavad Jumalat, mitte sind.“ „Sa ole kõigi suhtes ettevaatlik, kõik petavad sind varem või hiljem,“ hoiatab Sini. „Leian oma huulepulki teenija toast ja ma vihkan nende asjades sorimist,“ õpetab ta. „Minu mamita ei ela meiega,“ ütlen, sest ma ei suudaks elada nii, et keegi võõras mu kodus elab. „See on veel hullem,“ teab Sini, „siis sa ei leia oma asju üldse üles“. Kõige olulisem kellegi palkamisel on teada nende perekonda. Kui sa tead, kus nende vanemad elavad, siis sa tead, kust neid otsida, kui jamaks läheb. Sini on teinud kõigi oma töötajatega varastamisvastase lepingu, kus on kirjas, et kui on varguskahtlus, lähevad nad kohe kohtu alla.