"Sünnitada valudega ja ilma tuimestuseta, sest on liiga hilja. Tunda sellist piina, et oksendad end täis..."

 (4)
"Sünnitada valudega ja ilma tuimestuseta, sest on liiga hilja. Tunda sellist piina, et oksendad end täis..."
Foto: Shutterstock

Katkend Anna Gavalda raamatust "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks".

Neljapäeval, 20. augustil, peab ta minema kuuenda kuu läbivaatusele. Jama.

Peo ettevalmistuste tõttu pole see just kõige parem hetk. Eriti kuna kihlatud käisid samal hommikul Rungisis ja tõid sealt hunnikute kaupa lilli. Selleks puhuks hõivati kaks vanni ja täispuhutav lastebassein.

Kella kahe paiku pärastlõunal paneb ta aiakäärid käest, võtab põlle ära ja ütleb neile, et pisike magab kollases toas. Kas te võiksite talle õhtuoodet anda, kui ta peaks enne tema tagasitulekut üles ärkama? Ei, ta ei unusta tuua leiba, liimi ja korvipunumismaterjali.

Pärast dušši libistab ta oma paksu kõhu autorooli taha.

Ta vajutab autoraadio nuppu ja ütleb endale, et see lühike puhkus polegi nii halb, sest kui mitu naist istub laua ümber, käed tööd täis, saab kuulda lugusid. Suuri ja väikeseid ka.

Ooteruumis on juba kaks teist prouat. Sellistel puhkudel on põnev püüda nende kõhu kuju järgi ära arvata, mitmes kuu neil läheb.

Ta loeb Paris Matchi, mis pärineb Moosese aegadest, kui Johnny Hallyday oli veel Adeline’iga koos.
Kui ta kabinetti siseneb, surutakse tal kätt, läheb teil hästi? Jah, aitäh, ja teil? Ta paneb koti käest ja võtab istet. Arst tipib tema nime arvutisse. Ta teab nüüd, mitu nädalat tagasi tal menstruatsioon ära jäi, ja kõike ülejäänut.

Seotud lood:

Pärast seda riietub ta lahti. Kuni tema on kaalu peal, laotab arst pingile paberit, pärastpoole mõõdab vererõhku. Teeb ühe kiire „kontrollultraheli”, et vaadata südant. Kui läbivaatus on lõppenud, lisab ta tavaliselt veel midagi arvutisse.

Günekoloogide puhul on huvitav see, et kui naine on oma kannad jalatugedesse surunud, esitavad nad hulga ootamatuid küsimusi, et ta kas või hetkekski unustaks selle nii häbitu asendi.

Mõnikord läheb see mingil määral läbi, kuid enamasti mitte.

Praegu küsib arst, kas ta tunneb beebi liigutusi; ta tahab vastata, et enne küll, aga viimasel ajal mitte kuigi tihti, kuid ei lõpeta oma lauset, sest ta näeb, et arst ei kuula teda. No muidugi, tema on juba aru saanud. Ta krutib oma aparaadi kõiki nuppe, et olukorrast teine mulje jääks, aga ta on juba aru saanud.

Ta sätib aparaadi teise asendisse, kuid tema liigutused on korraga järsud ja tema nägu jäänud nii vanaks. Naine ajab end käsivarte najale, ning ka tema on aru saanud, kuid küsib: „Mis lahti?”

Arst ütleb talle: „Pange riidesse,” justkui poleks kuulnudki, ja tema küsib uuesti: „Mis lahti?” Ta vastab: „On tekkinud üks probleem, loode pole enam elus.”

Ta paneb riidesse.

Kui ta uuesti istet võtab, on ta vait ja tema näoilme ei reeda midagi. Arst klõbistab tükk aega oma klaviatuuril ja helistab samal ajal mitmesse kohta.

Ta ütleb naisele: „Nüüd tuleb meil koos veeta mitte kuigi lõbusaid hetki.”

Sel hetkel ei tea naine, mida sellisest lausest arvata.

„Mitte kuigi lõbusate hetkede” all mõtles ta võib-olla tuhandeid vereproove, millest jäi talle auklikuks torgitud käsivars, või järgmise päeva ultraheli, kujutisi ekraanil, ja kõiki neid vahendeid, et uurida välja see, mida ta nagunii välja uurida ei suuda. Või tuleks „mitte kuigi lõbusateks hetkedeks” pidada ehk pühapäevaöist kiirsünnitust valvearstiga, kes oli peaaegu pahane, et ta jälle üles aeti.

Jah, need ongi vist need „mitte kuigi lõbusad hetked” — sünnitada valudega ja ilma tuimestuseta, sest on liiga hilja. Tunda sellist piina, et oksendad end täis, selle asemel et pressida, nagu kästakse. Näha oma meest võimetuna ja kohmakalt su kätt silitamas, ning lõpuks seda, kuidas see surnud asi välja võetakse.

Ka see on „mitte kuigi lõbus hetk”, kui sa lamad järgmisel hommikul sünnitushaigla palatis, kõht õõnes, ja kõrvalpalatist kostab beebi nuttu.

Ainus asi, mida ta endale seletada ei oska, on see, miks arst oli öelnud, et „meil tuleb koos veeta mitte kuigi lõbusaid hetki”.

Kuid praegu jätkab arst oma kausta täitmist, ning hiirega klõpsides räägib ta loote lahkamisest ja selle saatmisest Pariisi ma-ei-tea-mis uurimiskeskusse, kuid naine ei kuula teda enam ammu.