"Ta karjatas, kui magamistuppa jõudis. Tema kohver oli voodil lahti, riided laiali loobitud, vibraator padja peal."


"Ta karjatas, kui magamistuppa jõudis. Tema kohver oli voodil lahti, riided laiali loobitud, vibraator padja peal."
Foto: Shutterstock

Katkend Rahva Raamatu kirjastuse värskest raamatust "Jäälinnu saladus", mille autor on otsustanud jääda anonüümseks, et kaitsta oma allikaid.

Kui Grace Elliott rongiga Mladá Boleslavist Prahasse sõitis ja aeg-ajalt telefoni levialasse juhtus, otsis ta kohe Sergei Sorokinit. Tulid välja hokimängija ja tehnoloog, aga ingliskeelsetel veebilehtedel ei leidunud rohkem midagi. Grace vaatas tänased märkmed ja pildid üle. Mõeldes Katka ja tema isaga peetud kõnelusele, suurendas ta ühte Kommunismimuuseumis nähtud plakatit ja luges selle uuesti läbi.

Vägivald, hirmutamine, väljapressimine ja psühhoterror olid kommunistliku salapolitsei põhilised ülekuulamismeetodid, mis põhinesid Nõukogude salapolitsei NKVD mudelil. … StB ülekuulamismeetodite hulka kuulusid füüsiline vägivald, jõhker peksmine, elektriga piinamine, öised ülekuulamised, pikk üksikvangistus, une-, vee- ja toidupuudus. Füüsilise vägivallaga kaas­­nes psühhoterror, alandamine, ähvardus vahistada pereliikmed ning koguni võltshukkamised.

Kõigi StB operatsioonide kohta peeti toimikuid; arhiiv oli nii üüratult suur, et kui dokumente ei oleks kommunistliku režiimi lõpu eel ära põletatud, võinuks nende mitmemeetrise kihiga katta mitu jalgpalliväljakut.

Grace suhtus Katka isa paranoiasse ja tema juttu, kuidas Vene agendid Elena pere juurest ära röövisid, niisama küüniliselt kui Katka isegi. Ent Grace oli ikkagi uuriv ajakirjanik, või vähemalt tahtis olla, ning praegu ei tundunud tema väljavaade uurivat ajakirjandust harrastada just eriti roosiline: kui dokumente ei oleks kommunistliku režiimi lõpu eel ära põletatud…

Seotud lood:

Jälle sadas külma vihma ning Grace oli maha unustanud läbipaistva vihmakeebi, mille Katka oli talle andnud. Puhusid ettearvamatud tuuleiilid, nii et neist vähestest varikatustest, mis Grace’ile ette sattusid, ei olnud just erilist kasu. Vanalinna väljaku kivisillutisel vihmavarju otsivas rahvasummas rabas üks musta jopega mees tal käekotist kinni. Grace karjus: „Varas!” ja mees pistis jooksu, enne kui jõudis koti tema käest ära kiskuda. Ühe kaaristu all uuris Grace’ile appi tulnud Briti abielupaar, kas tal on ikka kõik korras, ja palus meest kirjeldada. Too oli… valgenahaline ja pikk ja kolmekümnene? Nad saatsid ta vürtsipoe kohal asuva Airbnb korteri juurde ning selleks ajaks, kui nad kohale jõudsid, kahtles Grace juba nendegi motiivides.

Jamie ja Claire Leedsist. Jamie ja Claire tundusid olema just sedasorti nimed, mida Briti turiste mängivad salaagendid kannaksid. Kui Grace Jamiet ja Claire’i tänas, hoidis ta ühe käega kotist kinni, et telefoni ja märkmikku kaitsta. Võitnud viisakuslahingu, ei lasknud ta neil end üles korterisse saata.

Kui ta ukse lahti tegi, oli korter palju soojem kui enne ning tuled põlesid. Ta oli päris kindlasti tuled ära kustutanud.

„Tere?”

Kas perenaine oli mingil põhjusel siin käinud? Korteris polnud kuulda mingit liikumist, aga ometi tajus ta kellegi kohalolu. Ta läks läbi väikese köögi edasi ja karjatas, kui magamistuppa jõudis. Tema kohver oli voodil lahti. Ta riided olid laiali loobitud.

Ta vibraator oli padja peal.

Grace jooksis kööki tagasi, haaras sahtlist kööginoa ja kükitas pliidi kõrvale maha.

Tal tuli veidi pingutada, et uuesti sõna suust saada. „On siin keegi?”

Pool minutit hiljem, kui korteris polnud kuulda mingit muud häält peale tema oma südame pekslemise kõrvus, tõusis Grace püsti ja hiilis magamistuppa tagasi. Arvuti seisis sealsamas öökapil, kuhu ta selle jätnud oli, aga kaas oli avatud. Naine pistis vibraatori kohvri sisetaskusse ja tõmbas luku kinni ning uuris siis ülejäänud korteri läbi.

Vannitoas pani ta tule põlema ja pidi äärepealt oksele hakkama. Prill-laud oli üles tõstetud ja pott aromaatset kust täis lastud. Ta helistas perenaisele Mariele, kes elas ülemisel korrusel. Viie minuti pärast vaatas Marie koos Grace’iga korteri üle.

„Kas midagi on varastatud?” küsis Marie.

„Vist ei ole.” Grace uuris veel kord oma reisikoti läbi, et päris kindel olla. Ainuke vähegi väärtuslik ese oli MacBook, aga seda poldud kaasa võetud. Kui ta politseisse helistab, mida tal siis öelda on? „Nad keerasid kütte põhja ja käisid vetsus.”

Marie isal oli siin majas kolm korterit, mida tütar haldas. Nüüd aitas perenaine Grace’il asjad kokku pakkida ja kolis ta korrus kõrgemale, kahe magamistoaga korterisse. „Me vahetame vanas korteris lukud ära. Te kirjutate nüüd kindlasti meie kohta halva arvustuse, jah?”

Kui Marie oli ära läinud, lülitas Grace arvuti sisse. Kõik paistis korras olevat. Edasi pani ta vannivee jooksma ja korkis lahti pika pudeli musta õlut, mille eelmine üürnik oli külmkappi jätnud. Ta toetas raske puidust tooli vastu ukselinki nagu filmis ja helistas emale.

„Prahas! Mida sa Prahas teed?” Elsie Elliott elas Floridas ühes vanadekodukompleksis. Ta oli diabeedi tüsistuste tõttu peaaegu pimedaks jäänud, nii et sõnumisaatjat temast ei olnud.

„Tööasjad, ema.”

Mõnda aega vadistas ema sellest, kui uhke on ta tütre üle, kes nii palju tööreisidel käib. Viis reisi polnud Grace’i meelest just kuigi palju, aga ei tema ema ega isa polnud elu sees kordagi komandeeringul käinud. Üks Elsie kompleksinaaber sõitis igal aastal korra Euroopasse, tegi jõereisi läbi Saksamaa ja Budapesti ja jumal teab mille veel ning eputas pärast kõigi ees. Noh, soolaku ta oma reisid sisse, ütles Elsie Elliott. Kellel seda lendamist üldse vaja on, kui peab mingi turvakontrolliga jamama, ja kust sa tead, et sind lennukis mõne ISISe mehe kõrvale istuma ei panda?

Grace ei saanud küll emale sissemurdmisest rääkida, aga tema enesetunne läks ikkagi paremaks, kui ta vannis istus, must õlu käes, ja Elsie Elliotti häält kuulas.

Pärast vanni pani ta kõik riided korteri pesumasinasse, eeldades, et mingi mees on neid käppinud. Siis pistis ta noa padja alla ja asetas kaks nuga varuks öökapile.

Grace Elliott oli elanud nelikümmend kolm aastat, ilma et keegi oleks üritanud talle kotijooksu teha. Teda polnud kunagi jälitatud. Tema korterisse polnud sisse murtud. Ja ometi juhtus see kõik temaga üheainsa Prahas veedetud päeva jooksul.

Tema tagasilend oli paari päeva pärast ja ta polnud veel Instagrammi ainsat selfitki üles pannud. Ta ei olnud guljašši maitsnud. Ta ei olnud üle Karli silla jalutanud. Võib-olla üritas ta olla keegi teine, pelgalt sellepärast, et Steadman Coe teda alandas ja heidutas. Võib-olla selline ongi keskeakriis: kõhus keerav ärevus, segadus, üksindus. Ta mõtles emale, kes elas Pompano Beachi vanadekodus, Zipile ja Manonile ja oma vaiksele rõõmutule elule Montréalis. Emal on teda tarvis! Kas see on siis nii halb, kui sa mõne rikka naise nime all nõuanderubriiki kirjutad? Kas see on siis nii halb, kui sa kirjutad kuulsuste armuseiklustest, purjuspäi autoroolis vahelejäämistest ja tselluliidist?

Kui tavaline olemine tähendab seda, et keegi ei murra sinu korterisse sisse selleks, et vetsupotti täis kusta, siis ta ei tahagi võib-olla ebatavaline olla. Kui hoolega kokku hoida, siis võib ta kahekümne aasta pärast Montréali korteri maha müüa ning osta majakese mõnes soojemas linnas, kus kõik räägivad inglise keelt ja toimib korralik taluturg. Selles kujuteldavas tulevikus on Zip veel elus ja Manon on miskitmoodi tema naaber. Aeg-ajalt käib ta kohtamas mehega, kelle nimi on Dave, Tucsoni Dave, kes viskab habemega nalju. Ta õpib spordist lugu pidama.

Siis mõtles ta hidžaabi kandvale Christiane Amanpourile, kes tegi reportaaži Faisalabadist. Ta mõtles Steadman Coele, kes kirjutas talle ette, mida ta teha tohib.

Kuradile Steadman Coe, mõtles ta. Käigu ta kuradile, ja need mehed ka, kes üritasid teda hirmutada. Ta veel näitab neile!